Abistav mõõk. Ann Leckie

mässule õhutava vandenõu väljajuurimiseks. Et ma olin kogu aeg töötanud Anaander Mianaai heaks. Kõik, kellel oli mingit kokkupuutumist tegelike sündmustega, teadsid või vähemalt kahtlustasid ametlikku versiooni kuuldes, et see on vale. Ent suurem osa radchaaidest elas kuulsusetut elu ja neil polnud põhjust milleski kahelda.

      Keegi ei küsinud midagi, kui ma inspektoritest mööda peainspektori kabineti eestuppa kõndisin. Tema assistent Daos Ceit oli veel saadud vigastusi ravimas. Tema kohal istus abiinspektor, keda ma ei tundnud, kuid kes tõusis kiiresti püsti ja kummardas, kui ma sisenesin. Sama tegi ka väga, väga noor leitnant – kuid graatsilisemalt ja külmaverelisemalt, kui ma oleksin oodanud kiitsakate käte ja jalgadega seitsmeteistaastaselt, kes oli olnud nii kergemeelne, et raiskas oma esimese palga sirelililladele silmadele – kindlasti polnud ta ju seda värvi silmadega sündinud. Ta tumepruunid kuub, püksid, kindad ja saapad olid värsked ja ainsagi plekita, sirged juuksed olid lühikeseks lõigatud. „Admiral, sir,” ütles ta. „Leitnant Tisarwat, sir.” Ta kummardas veel kord.

      Ma ei vastanud, ainult vaatasin teda. Kui mu pilk teda häiris, siis ei näidanud ta seda välja. Ta ei saatnud veel oma andmeid Kalri Halastusele ja ta pruunil nahal polnud jälgi punastamisest. Väike ja diskreetne ehisnõelte kollektsioon ühe õla juures näitas, et ta pärines mitte just vaesest, kuid siiski mitte Radchi tähtsamate hulka kuuluvast perekonnast. Mulle tundus, et ta on kas üleloomulikult hea enesevalitsemisega või loll. Kumbki võimalus ei meeldinud mulle.

      „Astu edasi, sir,” ütles tundmatu abiinspektor, osutades peainspektori kabinetile. Tegin seda, lausumata leitnant Tisarwatile ainsatki sõna.

      Tumedanahaline, merevaigukarva silmadega, elegantne ja aristokraatlik isegi dokiametniku tumesinises mundris – peainspektor Skaaiat Awer tõusis ja kummardas, kui uks minu järel sulgus. „Breq. Nii et oled lahkumas.”

      Tahtsin juba öelda: Niipea, kui sa meile lahkumiseks loa annad, kuid siis meenus mulle Kalr Viis ja talle antud ülesanne. „Ma ootan veel Kalr Viie järele. Selgus, et ma ei saa teele asuda ilma vääriliste toidunõudeta.”

      Ta näole ilmus üllatunud ilme ja kadus kohe. Ta muidugi teadis, et ma olin saatnud kapten Veli asjad siia ning et mul polnud midagi nende asendamiseks. Kui üllatus oli läinud, nägin ma lõbusust. „Noh,” ütles ta, „kas sa ise poleks sama tundnud?” Viie kohal, mõtles ta sellega. Kui ma olin olnud laev.

      „Ei, ei oleks. Ei tundnud. Mõned teised laevad tundsid. Tunnevad.” Enamasti Mõõgad, kes üldiselt pidasid end paremaks väiksematest, vähem prestiižikatest Halastustest ja transpordialustest Õiglustest.

      „Minu Issa Seitsmed hoolisid sellistest asjadest.” Enne Omaughi palee peainspektoriks saamist oli Skaaiat Awer teeninud laeval inimsõdureid juhtides. Ta pilk jäi pidama mu ainsal ehtel, väikesel kuldsel märgil mu vasaku õla juures. Ta tegi žesti kõneaine muutmiseks, mis polnudki tegelikult kõneaine muutmine. „Athoek, jah?” Mu sihtkohta polnud avalikult välja kuulutatud, õigupoolest peeti seda üsna salajaseks. Aga Awer oli üks vanemaid ja jõukamaid suguvõsasid. Skaaiatil olid sugulased, kes tundsid inimesi, kes teadsid asju. „Ma pole kindel, kas ma su just sinna oleksin saatnud.”

      „Sinna ma igatahes lähen.”

      Ta nõustus mu vastusega üllatumata või solvumata. „Istu. Teed soovid?”

      „Tänan, ei.” Tegelikult oleks tee mulle ära kulunud küll ja teistes oludes oleks lõdvestav vestlus Skaaiat Aweriga mind rõõmustanud, aga ma ihkasin juba teele asuda.

      Ka selle võttis peainspektor Skaaiat vastu külmavereliselt. Ta ise jäi samuti püsti. „Kui sa Athoeki jaama jõuad, siis sa külastad Basnaaid Elmingit.” See polnud küsimus. Ta teadis, et ma teen seda. Basnaaid oli selle isiku noorem õde, keda nii Skaaiat kui mina kunagi armastasime. Kellegi, kelle ma olin Anaander Mianaai käsul tapnud. „Ta on mõnes mõttes nagu Awn, aga mõnes mõttes ka mitte.”

      „Sa ütlesid, et kangekaelne.”

      „Väga uhke. Ja kangekaelsust täis, nagu Awn. Võimalik, et isegi rohkem. Ta oli väga solvunud, kui ma talle Awni mälestuseks kliendistaatust pakkusin. Ma mainin seda, kuna kahtlustan, et sa kavatsed midagi sarnast. Ja võimalik, et sa oled ainus temast veel kangekaelsem inimolend.”

      Kergitasin kulmu. „Isegi türanniga võrreldes?” Seda sõna polnud radchi keeles, vaid see pärines ühest neist maailmadest, mille Radch oli annekteerinud ja alla neelanud. Anaander Mianaai juhtimisel. Väga võimalik, et Skaaiati ja minu kõrval oli türann ise ainus inimene Omaughi palees, kes seda sõna teadis ja mõistis.

      Skaaiat Aweri suunurk tuksatas pilklikult. „Võimalik. Aga võib-olla ka mitte. Igal juhul ole Basnaaidile raha või teenete pakkumisega väga ettevaatlik. Ta ei suhtu sellesse hästi.” Ta tegi heatahtliku, kuid resigneerunud žesti, nagu öeldes: Nagunii teed sa nõnda, nagu ise tahad. „Oma uue lapsleitnandiga sa juba kohtusid.”

      Ta mõtles leitnant Tisarwatit. „Miks ta siia tuli, selle asemel et otse süstikule minna?”

      „Ta käis mu abilise juures vabandamas.” Eestoas istuva Daos Ceiti asendaja juures. „Nende emad on nõbud.” Formaalselt tähendas Skaaiati kasutatud sõna erinevatesse perekondadesse kuuluvaid inimesi, kellel oli ühine vanavanem, kuid võis argikõnes märkida ka sõbrasuhetes kaugemaid sugulasi või lapsepõlvekaaslasi. „Nad pidid eile kokku saama ja teed jooma, kuid Tisarwat ei ilmunud kohale ega vastanud ka sõnumitele. Ja sa tead küll, millised on sõjaväelaste ja dokitöötajate suhted.” Ametlikult viisakad ja eraviisiliselt põlglikud. „Mu abiline solvus.”

      „Miks peaks leitnant Tisarwat sellest hoolima?”

      „Sul pole kunagi olnud ema, kes saaks sinu peale vihaseks, kui sa tema nõbu solvad,” ütles Skaaiat muiates, „muidu sa ei küsiks.”

      See oli tõsi. „Kuidas ta sulle tundus?”

      „Päeva või paari eest oleksin ma öelnud, et kergemeelsena. Aga täna oli ta väga vaoshoitud.” Kergemeelne ei sobinud iseloomustama külmaverelist noorukit, keda ma olin eestoas näinud. Välja arvatud ehk need võimatud silmad. „Kuni tänaseni ootas teda kontoritöö piiriäärses tähesüsteemis.”

      „Türann saatis mulle lapsadministraatori?”

      „Ma poleks arvanud, et ta sulle üldse mingi lapse kaela saadab,” ütles Skaaiat. „Ma mõtlesin, et ta oleks tahtnud ise sinuga kaasa tulla. Võib-olla on teda siia liiga vähe jäänud.” Ta hingas sisse, nagu tahaks veel midagi öelda, kuid kortsutas kulmu ja kallutas pead. „Vabandust, ma pean siin ühe asjaga tegelema.”

      Dokid olid täis laevu, mis vajasid varustust, remonti või erakorralist arstiabi; laevu, mis olid siinses süsteemis lõksus oma äärmiselt pahaste meeskondade ja reisijatega. Skaaiati personal oli päevade kaupa peaaegu puhkamata töötanud.

      „Muidugi.” Ma kummardasin. „Ma lähen sul jalust ära.” Ta kuulas endiselt talle saabuvat teadet. Ma pöördusin minekule.

      „Breq.” Vaatasin tagasi. Skaaiati pea oli ikka veidi kallutatud, ta kuulas jätkuvalt, mida talle räägiti. „Ära kaota valvsust.”

      „Sina samuti.” Astusin uksest välja eestuppa. Leitnant Tisarwat seisis liikumatult ja vaikides. Dokiametnik põrnitses enda ette ja liigutas sõrmi, kahtlemata tegeles ta kiirete dokiprobleemidega. „Leitnant,” ütlesin teravalt, ei jäänud vastust ootama, vaid kõndisin ruumist välja, pahurate kaptenite vahelt läbi dokki, kus ootas mind Kalri Halastusele viima pidav süstik.

      Oma gravitatsiooni loomiseks oli süstik liiga väike. Mind see ei häirinud, kuid väga noored ohvitserid tundsid end sellistes oludes sageli ebamugavalt. Jätsin leitnant Tisarwati dokki Kalr Viit ootama ning tõukasin end üle selle ebakindla ja ohtliku piiri, mis eraldas palee gravitatsiooni süstiku kaalutusest, lükkasin end istmele ja kinnitasin rihmad. Piloot noogutas lugupidavalt, kummardamine oleks neis oludes raske olnud. Sulgesin silmad ja nägin Viit seismas palee suures laoruumis, mis oli lihtsapiiriline, praktiline, hallide seintega. Täis kirste ja kaste. Ühes pruunis kindas käes hoidis ta õrna, tumeroosast klaasist teetassi. Tema ees avatud kastis oli neid veel: plasku, seitse