Abistav mõõk. Ann Leckie

itle>

      1

      „Asjaolusid arvestades võiks sul olla veel üks leitnant.” Anaander Mianaai, Radchi hiiglasliku kosmoseruumi valitseja (vähemalt sel hetkel) istus laial, tikitud siidiga kaetud toolil. See minuga rääkiv keha – üks tuhandetest – näis olevat umbes kolmteist aastat vana. Mustades riietes, tumeda nahaga. Ta näol olid juba need aristokraatlikud jooned, mida Radchis peeti kõrgeima seisundi ja moe tunnuseks. Tavalistes oludes poleks keegi näinud nii noort varianti Radchi valitsejast, kuid need polnud tavalised olud.

      Tuba oli väike, kõik küljed kolm ja pool meetrit, seinad olid kaetud tumedast puust võrega. Ühest nurgast oli puit puudu, tõenäoliselt oli see viga saanud eelmisel nädalal vägivaldseks läinud vastasseisus Anaander Mianaai rivaalitsevate osade vahel. Seal, kus võre oli alles, klammerdusid selle külge mingi väänkasvu hõberoheliste lehtede ja väikeste valgete õitega väädid. See osa paleest polnud avalikus kasutuses ega olnud ka vastuvõturuum. Radchi isanda tooli kõrval oli üks tühi tool, nende vahel laual oli teekomplekt: plasku ja valged, ilustusteta, kaunites proportsioonides portselantassid, sellised, mida esimesel pilgul võib pidada tavalisteks, kuid järgmisel hetkel saad aru, et tegemist on kunstiteosega, mis on väärt rohkem kui mõni planeet.

      Mulle oli pakutud teed ja kutsutud istuma. Olin valinud püsti jäämise. „Sa ütlesid, et ma võin ise oma ohvitserid valida.” Oleksin pidanud lugupidavalt lisama mu isand, kuid ei teinud seda. Oleksin pidanud ka sisenedes ja Radchi isandat eest leides põlvitama ja laubaga põrandat puudutama. Ka seda polnud ma teinud.

      „Sa valisid kaks. Seivarden, muidugi, ja leitnant Ekalu oli samuti ilmne valik.” Nimed tõid mõlemad inimesed vaistlikult mu teadvusse. Umbes kümnendiksekundiga jõudis see peaaegu vaistlik andmepäring jaamast kolmekümne viie tuhande kilomeetri kaugusele pargitud Kalri Halastuseni ja järgmise kümnendiksekundiga jõudis vastus minuni. Olin viimastel päevadel püüdnud seda vana, vana harjumust jälle kontrollima õppida. See polnud mul veel päriselt korda läinud. „Admiralil on õigus kolmele,” jätkas Anaander Mianaai.

      Kaunis portselantass musta kindaga käes, viipas ta minu suunas, küllap osutades mu mundrile. Radchi sõjavägi kandis tumepruune kuubesid, pükse, saapaid ja kindaid. Minu oma oli teistsugune. Vasak pool oli pruun, parem aga must, ning mu kapteni ametimärk näitas, et mulle alluvad lisaks mu enda laevale ka teiste laevade kaptenid. Muidugi polnud mul teisi laevu peale mu enda Kalri Halastuse ning Athoeki ümbruses, mis oli mu sihtpunktiks, polnud statsionaarsel orbiidil teisi kapteneid, auaste aga andis mulle eelise kaptenite ees, keda ma võisin kohata. Eeldades muidugi, et need kaptenid nõustuksid mu auastet tunnustama.

      Mõne päeva eest oli ammu hõõgunud vastuolu lõkkele löönud ja üks pool oli hävitanud kaks tähesüsteeme ühendavat väravat. Nüüd oli kõrgeimaks prioriteediks vältida järgmiste väravate hävitamist ning hoida ära vastaspoole poolt teistes süsteemides jaamade ja väravate hõivamine. Mõistsin, miks Anaander oli andnud mulle aukraadi, aga see ei meeldinud mulle endiselt. „Ära tee seda viga,” ütlesin, „et mõtled, nagu töötaksin ma sinu heaks.”

      Ta naeratas. „Oh, seda küll mitte. Aga sa saad valida ainult ohvitseride hulgast, kes viibivad praegu süsteemis, siinse jaama lähedal. Leitnant Tisarwat on äsja lõpetanud väljaõppe. Ta oli teel oma esimesele töökohale, nüüd ei tule see aga muidugi kõne alla. Ja ma mõtlesin, et sulle võib meeldida, kui saad kedagi treenida just nii, nagu tahad.” See mõte paistis talle lõbu pakkuvat.

      Kuni ta rääkis, teadsin ma juba, et Seivarden on rahuliku une teises faasis. Nägin pulssi, temperatuuri, hingamisrütmi, vere hapnikusisaldust, hormoonide taset. Siis need andmed kadusid, asendusid vahis seisva leitnant Ekalu omadega. Ta oli pinges: lõuad kergelt kokku surutud, kortisoolitase kõrge. Nädal tagasi, siis, kui Kalri Halastuse kapten riigireetmise eest arreteeriti, oli Ekalu olnud lihtsõdur. Ta polnud kunagi arvanud, et võib ohvitseriks saada. Mulle tundus, et ta polnud päris kindel, kas ta on selleks võimeline.

      „Sa ei saa ometi arvata,” ütlesin silmapilgutusega neid andmeid peletades Radchi isandale, „et on tark mõte saata mind keset äsja puhkenud kodusõda ainult ühe kogenud ohvitseriga.”

      „See ei saa olla hullem kui minna alamehitatuna,” ütles Anaander Mianaai – võib-olla oli ta mu hetkelist kõrvalekaldumist märganud, võib-olla mitte. „Pealegi on laps mõttest, et saab teenida admirali käsutuses, endast täiesti väljas. Ta ootab sind dokkides.” Ta pani teetassi käest ja ajas end toolil sirgu. „Kuna Athoeki värav ei tööta ja mul puudub ettekujutus, mis olukord seal valitseb, ei saa ma anda sulle konkreetseid korraldusi. Liiatigi,” ta tõstis vabaks saanud käe nagu mu võimalikke vastuväiteid tõrjudes, „raiskaksin ma sind üksikasjaliselt suunates ainult oma aega. Hoolimata sellest, mida ma ütlen, teed sa ikkagi nii, nagu sulle meeldib. On su laev lastitud? On sul olemas kogu varustus, mida sa vajad?”

      See küsimus oli formaalne, kindlasti teadis ta mu laeva varustusest niisama palju kui mina. Tegin ebamäärase, selles olukorras teadlikult ülbe žesti.

      „Sa võiksid võtta ka kapten Veli asjad,” ütles ta, nagu oleksin ma andnud mõistliku vastuse. „Ta ei vaja neid enam.”

      Nädala eest oli Vel Osck olnud Kalri Halastuse kapten. Oli mitu võimalikku põhjust, miks tal oma asju enam tarvis ei läinud, kõige tõenäolisem nendest oli muidugi see, et ta oli surnud. Anaander Mianaai ei teinud midagi poolikult, eriti mis puutus arveteõiendamisse vaenlastega. Tõsi küll, sel korral oli vaenlane, keda Vel Osck oli toetanud, Anaander Mianaai ise. „Ma ei taha neid,” ütlesin. „Saada need tema perekonnale.”

      „Kui see on võimalik.” Tõepoolest võis ka see võimatuks osutuda. „Kas sa vajad enne minekut midagi? Ükskõik mida?”

      Mõned asjad tulid mulle pähe. Ükski neist ei tundunud kasulikuna. „Ei.”

      „Tead, ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles ta. „Nii nagu sina ei hakka keegi minuga rääkima. Sa oled üks neist väga vähestest minu nähtud inimestest, kes tõepoolest ei karda tagajärgi, mida minu solvamine võiks tuua. Ning ühelgi neist väga vähestest pole… nii sarnast tausta kui sinul ja minul.”

      Sest ma olin kunagi olnud laev. Tehisintellekt, mis juhtis tohutut transpordialust ja tuhandeid abistavaid, inimkehasid, mis olid osa minust. Tol ajal polnud ma end orjaks pidanud, kuid ma olin olnud vallutamise tööriist, Anaander Mianaai omand, kes ise asus tuhandetes Radchi kosmoseruumi laiali paigutatud kehades.

      Nüüd olin ma ainult selles ühes inimkehas. „Ükskõik mida sa minuga ka teeksid – sellest, mida sa juba teinud oled, ei saaks see kuidagi hullem olla.”

      „Ma tean seda,” ütles ta, „ja olen teadlik, kui ohtlikuks see su muudab. Võibolla olen ma äärmiselt loll, et su ellu jätan, rääkimata sulle ametlike volituste ja laeva andmisest. Aga mängud, mida ma mängin, pole kartlike jaoks.”

      „Suurema osa jaoks meist,” ütlesin pahameelt varjamata, teades, et ta märkab nagunii selle tunnuseid, ükskõik kui ilmetu näoga ma ka räägiksin, „ei ole need mängud.”

      „Ma olen teadlik ka sellest,” ütles Radchi isand. „Tõepoolest olen. Lihtsalt mõned kaotused on vältimatud.”

      Oleksin võinud valida ühe poolest tosinast vastusevariandist. Selle asemel pöörasin ringi ja kõndisin midagi vastamata toast minema. Kui ma uksest välja astusin, võttis ukse kõrval jäigalt valvel seisnud sõdur, Kalri Halastuse Kalr Ühe Viis vaikides ja tõhusalt sisse koha mu kannul. Kalr Viis oli inimene nagu kõik Kalri Halastuse sõdurid, mitte abistav. Lisaks laevale, dekaadile ja numbrile oli tal ka nimi. Ühel korral olin ma tema poole nimepidi pöördunud. Väliselt oli ta reageerinud ükskõikselt, sisimas aga tundnud ärevust ja ebamugavust. Rohkem polnud ma seda proovinud.

      Kui ma olin laev – kui ma olin osa elavjõu transpordialusest Toreni Õiglus, olin ma alati olnud teadlik oma ohvitseride seisundist. Sellest, mida nad kuulsid ja mida nad nägid. Igast hingetõmbest, iga lihase väiksemastki tõmblusest. Hormoonitasemest, hapnikutasemest. Peaaegu kõigest, välja arvatud nende konkreetsetest mõtetest, kuigi ka need võisin ma sageli kogemustele ja lähedasele tutvusele tuginedes ära arvata. Mitte et ma oleksin seda kunagi näidanud oma kaptenitele, nendele oleks see vähe tähendanud, oleks olnud vaid jada mõttetuid andmeid. Ent minu jaoks oli see siis olnud lihtsalt osa mu teadvusest.

      Enam ma ei olnud laev. Aga ma olin endiselt abistav, suutsin lugeda neid andmeid nii, nagu ükski inimesest kapten poleks suutnud. Kuid kuna mul oli nüüd kõigest üks