Tõde või tegu: Stella. Kristi Piiper

et teid on märgatud. Ma olen siia kutsutud, et teile nõu anda. Kuulake ja ärge ehmatage, kui ennast ära tunnete,” lausus selgeltnägija vaikselt ning avas esimest korda peale istumist silmad. Tema veidi kõõrdsilmne pilk eksles hämaras küünlavalges ruumis ühelt teisele, kuni Stellale tundus see jäävat pidama kuskile Johannese, Mardi, Steveni ja Gerdi juurde. Nende kõrval istusid paar paralleelklassi tüdrukut – Laura ja Sille. Keda sensitiiv täpselt vaatas, ei olnud aru saada, kõõrdis silmi oli raske jälgida.

      „Õmmmm… Ma tunnetan siin varjatud tundeid, varjatud viha ja varjatud kirge. Sina, kes sa ei julge oma tõelisi tundeid avaldada, tee seda täna öösel. Sa ei pruugi vastust saada, aga kui sa selle enda sisse jätad, kasvab sinu viha veelgi enam ning võib viia selliste tagajärgedeni, mida keegi näha ei taha. Te olete hoiatatud!” Selgeltnägija sulges jälle silmad ja vajus justkui oma maailma.

      Kõik vahetasid omavahel pilke – kes pööritas põlglikult silmi, kes vaatas kaaslasele küsivalt otsa, kes otsivalt ringi, justkui püüdes mõistatada, kellest on jutt. Ka Stella peas tekkisid kiirelt seosed ja stsenaariumid. Kas Gert peaks tunnistama oma tundeid tema vastu? Muidu on sellel halvad tagajärjed? Kas need ongi need tagajärjed, millest Gert rääkis? Stella peas tekkis selgeltnägija jutu tulemusena selline hirmutav stsenaarium, et ta raputas kiiruga pead. Ei, no mida veel! Mida teab mingi suvaline Ilona nende elust. Midagi ta ei tea! sisendas Stella endale ja jäi etendust edasi jälgima. Korraga jõnksatas selgeltnägija pea ja jäi kergelt viltusesse asendisse, pilk oli Stella ja Kärdi kiige poole.

      „Tunnen ühte eksinud ja kurja hinge, kes läheneb sulle läbi pimeduse. Ta on teel. Hoia oma kõige lähedasemat, ta ei taha sind, ta tahab su kõige kallimat!” sõnas naine ja Stella oleks võinud vanduda, et ta vaatas sel hetkel just talle silma sisse. Tal tulid külmavärinad. Mis eksinud ja kuri hing see tema poole teel on? Ja kes on minu kõige lähedasem? Kõige lähedasem oli mulle ema, kuid tema on teadmata kadunud. Tädi Asta? Kärt?

      „Jah, ta tahab sinu kõige kallimat. Sinu ema,” lisas sensitiiv ja tegi käega hirmutava jõnksatava liigutuse läbi õhu. Stellal jäi hing kinni. See, mida ta äsja endamisi mõelnud oli, sai just välja öeldud. Kuidas see võimalik oli?! Ta võttis kiiresti mitu lonksu siidrit ja pigistas Kärdi kätt. Stella hingamine oli ebaühtlane ja kuklal tõusid juuksekarvad sõna otseses mõttes püsti.

      „Mis sul on?” küsis Kärt murelikult. „Ega sa seda hulabaluud ometi tõsiselt ei võta?”

      „Jah… Ei… Ma ei tea. Ta ütles midagi väga imelikku. Ja vaatas mulle otsa. Päriselt ka, ainult mulle!” sosistas Stella vastu ja nihkus Kärdile lähemale. Tal hakkas vaikselt õudne. Õnneks liikus selgeltnägija uue teema juurde.

      „Sina, kes sa kardad paaniliselt oma elu pärast, sul ei ole selleks põhjust. See kõik on sinu peas. Sa ei ole terve. Otsi endale abi,” kostis tugitoolist järgmisena.

      „Teie kaks, kes te oma suhet varjate, tehke sellele lõpp või varjake seda edasi, sest kui see avalikuks tuleb, teeb see paljudele haiget. Ja te teate seda isegi,” ümises Ilona edasi ja vaatas, nagu Stellale tundus, Kärdi poole. Kuid Kärdi nägu oli endiselt emotsioonitu, ilmselt ei tundnud tema ennast selles ära, arvas Stella. Ja mis salasuhe Kärdil üldse ollagi saab. Nad olid ju sõbrannad. Kärt oli küll oma eraelu suhtes kinnine, kuid Stella uskus, et ta oleks teadnud, kui Kärdil keegi oleks olnud.

      „Rohkem ma siin midagi konkreetset ja tugevat ei tunneta, teid on palju ja see muudab minu ülesande üsna keeruliseks. Ma ei hakka välja ütlema asju, milles ma kindel ei ole. Aga see, millest ma rääkisin, on surmkindel. See on olemas, selles ei ole kahtlustki. Sellepärast julgesin seda teile öelda. Ma lähen nüüd, elage hästi ja kuulake oma südant.”

      Naine tõusis tugitoolist püsti ja läks kergelt longates elutoast välja. Gert jooksis talle järele, ilmselt maksma, küllap tuli poistel sellise show eest päris palju pappi välja käia, mõtles Stella.

      Steven tõusis püsti, ka teised virgusid just nagu unest. „Vaat kus mutt pani alles hullu, kuulsite, jah! Hahahaa, megalahe! Teinekordki teeme show’d! Noh, salapaarike ja kabuhirmus kartja ja kes te siin kõik olete, party on!” Ta vajutas muusika jälle põhja, lubas jooke juurde tuua ning pidu jätkuski endises lärmakas toonis.

      Stella tiris Kärti varrukat pidi suurde esikusse. Tal oli tingimata vaja sõbrannaga omaette rääkida.

      „Mis sul on, miks sa kisud mind niimoodi?” ei saanud Kärt aru ja sikutas oma pluusi uuesti paika. Esikus ei olnud peale nende mitte kedagi. Trepiastmetele asetatud kolme jalaga küünlajalgades põlesid pikad valged küünlad.

      „Mul on vaja sinuga rääkida. Lähme kuskile. Lähme Steveni tuppa!” kutsus Stella Kärti ja tiris teda trepist üles. Nad teadsid, kus Steveni tuba asus, selles majas oli koos mitmeid pidusid peetud. Kiirete sammudega lippasid nad sametise vaibaga kaetud astmeid mööda üles.

      Teisel korrusel oli neli suletud ust, ühele neist oli kleebitud väike pealuuga kleeps. Stella lükkas ettevaatlikult ukse lahti ja pistis pea praost sisse, et näha, ega keegi seal juba ees ei ole. Tuba oli ootuspäraselt tühi. Steveni magamistoas põles väike öölamp ning lõhnas tugevalt tema parfüümi järele. Poiss ei osanud kunagi lõhnastamisega piiri pidada.

      Kärt istus Steveni laiale voodile. „Noh, mis sul on? Räägi siis!” päris ta juba üsna uudishimulikult.

      Stella ei jõudnud veel seletama hakata, kui nad korraga kedagi tulemas kuulsid. Kärt tõusis voodilt püsti. Esimene reaktsioon oli peitu pugeda. Stella tõmbas Kärti järsult käest ning tüdrukud pressisid ennast hiiglasliku vanaaegse riidekapi külje taha. Uks avanes, siis olid kuulda kahed sammud ja mõni sekund pärast seda uks sulgus. Kostis ka võtme keeramist. Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa justkui öeldes: me oleme luku taga koos…Veel ei teadnud nad, koos kellega nad luku taga olid.

      Kostis kolksatus, keegi asetas joogiklaasi kapi või kummuti peale.

      „Mida helli, mees! Sa reaalselt kutsud siia mingi tegelase, kes su enda isiklikud saladused peaaegu tervele koolile ette kannab?!” kostis Steveni vihane hääl.

      „Saad aru, ma ei teadnud ju, et ta real deal on! Ma tellisin netist suvalise muti, kes ennast selgeltnägijaks julges nimetada. Mida sa õige minust mõtled?! Mina ei teadnud, et ta mingit taustainfot on kogunud,” seletas Gert närviliselt.

      „Taustainfot kogunud! Tõesti, tõsiselt räägid või? Kelle käest?! Minu? Sinu? Johni? Reaalselt arvad, et keegi meist oleks talle selle ette laulnud või?” naeris Steven mõnitavalt.

      „Mina ei tea, noh. Kust mina pean teadma! Mina nägin ainult seda, kuidas mutt meile otsa vaatas ja täpselt meie case’i ette laulis. Ju siis ongi selgeltnägija!” protestis Gert. „Mida ma tegema pean siis nüüd? Sa reaalselt arvasid, et sellised tegelased on päris? Mina igatahes ei tulnud selle variandi pealegi! Mõtlesin, et tädi teeb lihtsalt mõnusa spooky õhkkonna. Olen milleski süüdi või?”

      „Tead, oled jah. Mis sa oled siis selline otsustusvõimetu sitt! Katsu olla siis, ära käi ringi nagu mingi juhm! Kui midagi tahad, siis go for it! Ega enne ei tea, kui ei proovi! Muttki ütles enne. Teda sa ju usud, nagu näha? Sina aga istud nurgas nagu tükk sitta ja haised omaette. Mul on kopp ees selle asja lahendamisest. Mina olen sulle öelnud, et minu arust sellest midagi ei tule. Otsi endale mõni teine eesmärk, mul on kõriauguni sellest jurast,” ladus Steven Gerdile julmalt ette.

      Mis siin ometi toimus? Mingi väga imelik kana oli poistel kitkuda, Stella ja Kärt vaatasid teineteisele segaduses otsa. Tundus, et poisid lähevad päris tõsiselt tülli. Järsku kostis uuesti võtme keeramist ning uks avanes ja sulgus taas. Keegi lahkus. Tüdrukud ei teadnud, kas see oli Steven või Gert, kuid nad ei julgenud oma kohalolekust märku anda, kuna üks neist oli ilmselt veel tuppa jäänud. Kes teab, mida poisid siis teeks, kui nad teada saaks, et Stella ja Kärt nende ülisalajast jutuajamist pealt olid kuulnud. Seda ei tohtinud juhtuda. Tüdrukud üritasid hiirvaikselt seista ja ennast mitte välja anda.

      Keegi käis toas närviliselt edasi-tagasi ringi ja tundus, et pani ka suitsu põlema. Kostis äratuntav välgumihkli hääl. Tüdrukud ei teadnud, et kumbki poistest suitsetaks. Minuti pärast