Tõde või tegu: Stella. Kristi Piiper

äärmuslik avameelsus tõrjus need mõtted kiirelt peast.

      Tüdrukud leppisid kokku, et jälgivad nii Gerti, Stevenit kui ka Johannest. Midagi kahtlast oli kohe kindlasti teoksil. Nad jõid oma veidi lahtunud ja soojaks läinud siidrilonksud klaasipõhjast ära ja astusid kohvikust tänavale. Steveni majani oli vaid paarsada meetrit ning nad olid aknast juba mitut paralleelklassi tüdrukut sinnapoole minemas näinud.

      5. OSA

      PIDU

      Muusika tümpsumine kostis juba maja ette parkimisplatsile, kus üks takso parajasti kinni pidas ja ühe kümnenda klassi tüdruku, Agathe, autost välja lasi. See oli kummaline paljude piercing’ute ja tätoveeringutega neiu, kes kellegagi kunagi ei suhelnud, kuid alati igal Steveni ja Gerdi peol kohal oli. Kes ta sinna kutsus, jäi arusaamatuks. Stella ja Kärt vahetasid teda märgates pilke ja hakkasid Agathe järel mööda suurt kivitreppi väikese kõrgendiku otsas asuva maja poole ronima.

      Muusika kostis järjest kõvemini. Steven oli välisukse ette pannud suured küünaldega laternad. Päike oli pool tundi tagasi loojunud ning küünlavalguses majaesine nägi väga ilus välja. Kui muidu võis Steveni kohta nii üht kui teist öelda, siis pidusid oskas ta küll hästi korraldada. Muidugi mängis selles suurt osa avar ja äge maja, mis tema vanematele kuulus.

      „Õu, Kärt ja Stella tulid!” röögatas Steven rõõmsalt suure toa poole, kui ta ukse avas ja kahte klassiõde seal seismas nägi. „Tulge ronige sisse, mu lihased saavad külma siin ukse peal seistes,” ütles Steven ja pingutas biitsepsit. Tüdrukud pööritasid silmi ja Kärt kädistas midagi naerdes. Talle meeldis samuti Steven, nagu mitmekümnele teisele nende kooli tüdrukule.

      Steven võttis tüdrukutel ümber õlgade kinni ja eskortis nad elutuppa, kuhu oli püsti pandud Steveni vanemate baarikapi sisuga baarilett. Selle taga toimetas Gert, kikilips ees. Elutoas oli juba ligi viisteist külalist, muusika mängis ja esimesed joogid olid tehtud. Steveni peod ei olnud kunagi tüüpilised pubekate läbud, kus nurka oksendati ja end pooleldi kooma joodi, need olid vastupidi just eriliselt viisakad, pidulike riiete ja peente kokteilidega üritused. Sellised, mida kuueteistaastaselt poisilt oodatagi ei oskaks. Muidugi oli kõigile teada, et Steveni pidusid korraldas tegelikult Gert. Kuid sellel ei olnud tähtsust, tähtis oli see, et Steveni peod olid legendaarsed, ning nendelt ei puudunud keegi vabatahtlikult. Isegi mitte Stella. Isegi mitte päeval, mis talle üks senise elu raskeimaid oli.

      „Vaata, Gert on baarileti taga, lähme võtame midagi juua. Ma tahan teda jälgida nagunii,” sosistas Kärt Stellale ja tõmbas sõbrannat endaga kaasa.

      „Nii, lugupeetud rähnid, mida ma teile juua võin pakkuda?” küsis Gert üle vindi viisaka häälega mitte just eriti viisaka sisuga küsimuse.

      „Haige oled või? Ainuke rähn oled siin küll sina, mu kallis,” vastas Kärt pilkavalt. „Võtaks palun ühe Mojito ja mu sõbranna siin sooviks külma pirnisiidrit nagu alati.”

      Stella noogutas veidi vastumeelselt. Nojah, just pirnisiidrit ta tahtiski, aga teda häiris natuke, et Kärt teda nii hästi tundis, et teda ettearvatavaks ja vist peaaegu et igavaks pidas. Ta vaatas salamisi Gerti, kui too Kärdile kokteili valmistas. No kohe mitte üks gramm ei tundnud ta, et võiks poisile meeldida. Kes see kutsub tüdrukut, kellest ta huvitatud on, otse näkku rähniks? No ei ole ju võimalik. Isegi mitte silmsidet ei olnud täna nende vahel olnud. Oli Gert siis tõesti nii häbelik? Kahtlane küll, mõtles Stella siidrit vastu võttes ning isegi mitte siis ainsa pilgu osaliseks saades.

      Gert raius veidi jääd suure kamaka küljest lahti ja pani jääpurustajasse. Kärt oma terava keelega ei saanud jätta torkamata: ”Toksi, toksi, rähni jaoks peaks see ju lihtne olema, näed ju, et ma ootan endiselt oma jooki!” Gert tegi talle grimassi, lisas kokteili sisse portsu jääd ja ulatas ülepakutud kummardusega Kärdile tema kauaoodatud Mojito.

      Tüdrukud istusid suures elutoas olevale kahekohalisele kiigele, mis oli metallist kettidega kõrgel laes olevate talade külge kinnitatud. Sealsamas kõrval oli suur LCD ekraan, kust tuli taustaks mingi vanaaegne mustvalge film, mis kummalisel kombel kõlaritest tuleva muusikaga haakus. Ülilahe elamine oli Stevenil. Stella vaatas imetlevalt ringi ja pistis mini-bruchetta suhu. Ta oli laualt kaasa haaranud mõned snäkid. Steveni peo toidud olid alati ülimaitsvad, sest tulid otse linna ühe parima restorani köögist.

      Steveni isa oli Tallinna tuntuimaid restoraniomanikke, ema oli kodune. Nad reisisid tihti ringi ning Stevenil oli nende ainukese lapsena sageli lubatud suure maja võimalusi kasutada. Gert, nii palju kui teada oli, ööbis tihtipeale sel ajal Steveni juures ning polnud harvad ka juhtumid, kus poisid hommikul õigeks ajaks kooli ei jõudnud.

      Gerdi vanemad olid kahtlase taustaga inimesed. Õigemini oli seda tema isa, ema pidi tal üldse välismaal uue mehega elama. Välimuselt oli Gerhard Veesaar tüüpiline karmi välimusega musta riietatud macho. Räägiti, et ta pidi tegelema salakaubaveoga, aga kellelgi mingit täpsemat infot ei olnud ja Gert loomulikult eitas kõike. Kuid ta ei saanud vaielda selle vastu, et ka teda oli koos isaga tihti linna peal kummalistes seltskondades nähtud. Isa üritas Gerdile samuti oma macho’likku stiili peale suruda, kuid tundus, et poiss ei võtnud eriti vedu. Tema stiil oli hoopis moodsam ja peenemalt lõhnastatud. Kuid sisemus, see oli Stellale juba ammu kahtlaselt tume tundunud. Just nagu tema papsil räägiti olevat.

      „Vaata, Johannes jõudis,” sosistas elevil Kärt ja lükkas jalgadega ärevalt kiigele hoogu juurde. Stella käes olev pirnisiider loksus klaasis ja veidi kleepuvat jooki läigatus tema tumesinistele teksadele.

      „Pagan, Kärt, vaata ette, palun!” ütles Stella ühe käega pükstel olevat plekki hõõrudes ja teises käes siidrit hoides. Kiigel oli päris suur hoog sees.

      „Sorri noh, lihtsalt Johannes jõudis, põnev ju! Ma automaatselt lükkasin hoo sisse,” sosistas Kärt pooleldi naerdes, pooleldi vabandades.

      Johannes läks joonelt ühe kaheteistkümnenda klassi poisi juurde istuma ja nad jäid tükiks ajaks millegi üle arutama. Stella piilus salaja juuksetuka alt nende poole. Kaheteistkümnendik Mart Saab oli mingi tsiklivend, kellega Johannes vahel ka kooli peal juttu ajas. Johannest huvitasid tsiklid ja 18-aastasel Saabil oli mootorrattaluba ja oma bike samuti. Johnil oli seni vaid roller, kuid arvata võis, et niipea kui ta täisealiseks saab, tahab ta ka endale mootorratast. Seda oli ta tookord, kui nad kinos käisid, ka Stellale rääkinud.

      Rahvast tuli järjest juurde ja juba tunni aja pärast oli Steveni hiiglaslik elutuba üsna täis. Kõik olid lõbusas tujus, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Korraga tõusis Steven püsti, pani muusika hästi vaikseks, kustutas tuled, nii et põlema jäid ainult paljudes kolmeharulistes küünlajalgades olevad küünlad. See tehtud, kõlistas ta lusikaga vastu klaasi, just nagu enne kõne pidamist. Ruum tundus hämaras küünlavalguses pidulik, aga miskipärast tekkis veidi kõhe tunne.

      „Nii, kallid kaasmaalased, on üllatuste aeg. Meil on teile üks eriline show-programm tellitud,” teatas Steven salapäraselt. Kõik jäid vaikseks ja kuulasid huviga.

      „Trummipõrin, pampararaa! Mul on au tutvustada teile maailmakuulsat selgeltnägijat Ilonat, kes vastab täna õhtul kõikidele teid vaevanud küsimustele.” Steven näitas käega ukse poole, kust astus sisse paksude mustade juuste ja musta kleidiga vanem naine. Ta liikus kergelt vaarudes ruumi keskele, kuhu Steven oli tema jaoks vedanud massiivse tumepunase restaureeritud tigudiivani stiilis tugitooli.

      Kärt ja Stella vaatasid üksteisele jahmunult otsa. Mida värki! Ongi päris selgeltnägija tellitud?! Naine ei olnud veel sõnagi lausunud, istus lihtsalt suletud silmadega keset tuba suures tumepunases tugitoolis. Külalised nihelesid, mõni turtsatas, mõni oli kohkunud näoga, kuid kõik vaatasid toimuvat huviga.

      „Mmmmm…” kostis korraga naise suust laulvat üminat. „Ma tunnetan siin ruumis nii mõndagi eksinud hinge. Siin on kõike… sündi, surma, õnne ja õnnetusi…”

      Kärt tegi Stellale lollitava grimassi – teda, paadunud skeptikut, ajas see kõik naerma. „Lahe show,” sosistas ta Stellale. Stellal aga tulid millegipärast külmavärinad. Kas oli tänane vapustav päev ta ülitundlikuks teinud või olid sellel naisel tõesti mingid