Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

nõidus see kahtlemata on, ent kuidas pole kaugeltki nii tähtis kui miks, Otto.” (Paus.) „On sul ikka veel oma uue naabriga probleeme?”

      „See ühejalgse libu paistes puugist poeg! Vabandust, teie hiilgus.

      Jah – et Taevane isa ta silmad mädanema paneks! See jätkub. Nagu ringkonnakohus sel kesksuvel otsustab. Ja ta on leidnud endale ustavaid mehi, kes on valmis kohtunike ees väitma, valelik käsi altaril, nagu oleks iga viimane kui toll sellest metsast, mille ta maha võttis, kuulunud tema perekonnale juba iidsetest aegadest peale. Mis pole kuidagi võimalik, arvestades, et tema perekond on tõusikutest rändkaubitsejad…”

      „Veidi vaiksemalt, Otto, ole hea. Veel üks klaas?”

      „Oh… diskreetsust! Diskreetsust on tõepoolest vaja, isand, ma palun vabandust; lihtsalt see teema tekitab mu meeltes põletiku, ja mitte väikese. Mind ei kurvasta niivõrd austuse puudumine piiri vastu, mis, kui aus olla, sai paika minu vanaisa ajal, aga tema suhtumine on väljakannatamatu! Väärtusliku metsa maharaiumine on iseenesest halb, aga see, et ta külvas sinna mingit umbrohtu ning lasi püstitada tarad, et takistada seal jahipidamist, on iidsete tavade rikkumine ja isiklik solvang. Siis veel kinnitada, et tegutseb oma läänihärra käsu kohaselt, see on…”

      „Õigupoolest tõde, Otto.”

      „Ma palun alandlikult vabandust, teie hiilgus, kuid mul on raske seda uskuda.”

      (Paus.)

      „See on läbinisti tõde, Otto. Kaupmeestele kuuluvad arvestatavad maavaldused ja tervele kümnendikule neist külvati sel kevadel sama taime. Ma võiksin lisada, et rentnikele tähendab see suuri raskusi – sündsusetu hoolimatus jätab paljud nälga. Ilmselt on punased ja lillad lilled neile tähtsamad nende põlluharijate tervisest – kui nad just talvisel pööripäeval oma võlukunsti abiga moone leivaks ei muuda.”

      „Lollpead.” (Arusaamatu pomin.) „See pole muidugi esimene lollus, millega nad hakkama on saanud, aga priitalunikkonnale tekitatud kahju lisab löögile veel solvangu.”

      „Täpselt tema mõte.”

      „Tema…” (Paus.) „Tõusev päike on sama meelt?”

      „Tõepoolest. Nii et isegi kui meie isa rüüpab värsket veini, mille vusserdised talle oma trikkidega kohale tõid, peab neist lugu ega tunne huvi, mida nad teevad neile usaldatud maadel, siis meie tulevane kuningas esitab tõsiseid küsimusi. Ta on sündinud juht ja meil on vedanud, et meil on keegi temataoline.”

      „Ma tõstan selle nimel klaasi. Elagu kuningas!”

      „Elagu… ja elagu prints!”

      „Muidugi, elagu prints!”

      „Ja et me näeksime päeva, mil ta oma isa asemele troonile tõuseb.”

      „Et me…” (Köha.) (Paus.) „Tõepoolest, mu isand. Absoluutselt, vähimagi kahtluseta. Et see ei juhtuks liiga vara ega liiga hilja ega, hmm. Jah, ma hindan kõrgelt teie usaldust.”

      „On ohtlikud ajad, Otto.”

      „Te võite minuga arvestada. Isand. Kui peaks vaja olema…”

      „Ma loodan, et ei ole. Me kõik loodame, et ei ole, mõistad? Aga korruptsioon teeb nooruse kärsituks, just nagu koit teeb pimeduse kärsituks ja su naaber, tõusikust kaubitseja, teeb sinu kärsituks. Troonijärgluse kohta käivad ilged kuulujutud, muuhulgas noore printsi loomusest, terve rahva lõvi sobivusest karjase rolli…”

      (Puristamine.) „See on talumatu!”

      „Jah. Ma mainisin seda sulle ainult selleks, et sa mõistaksid, milline olukord meil on. Kui üks mu usaldusväärsetest soosikutest… Nii, Otto, ma pean edasi liikuma. Inimestega rääkima, teeneid pakkuma.

      Aga kui ma võiksin jätta sulle ühe soovituse, siis võiks olla sulle kasuks ja mulle rõõmuks, kui sa tutvustaksid end juba õhtu algul tema hiilgusele Innsfordi isandale. Oma positsiooni tõttu printsi sekretärina, eks ole, on ta väga huvitatud nende juhtumite kogumisest, kus vanale verele on saanud osaks solvangud uue vere poolt.

      Et need arved tulevastel aastatel ära klaarida, kui nii peaks olema jumala tahtmine.”

      „Oh, tänan teid, teie hiilgus! Saagu jumala tahtmine.”

      „Oli rõõm vestelda.”

PROTOKOLLI LÕPP

      2

      Sõjakuuldused

      Samal ajal, lõputult kaugel ja sekundi murdosa läheduses, oli Uus-Britannia imperaatoril halb päev.

      „Su neetud silmad, Farnsworth.” Ta kummardus suurendusklaasi kohale, näpitsad pihus ja õhuke hammasratas õrnalt näpitsate lõugade vahel. „Kas ma pole sulle öelnud, et tööpingi juures ei tohi mind segada?”

      Õnnetu Farnsworth köhatas vabandavalt. Ta oli kõhetu mees, juustes esimesed keskea hallid karvad, ning kandis põlvpükse ja kuningliku perekonna teenri vormi juurde kuuluvat sabakuube; positsioon kuninga kammerteenrina tähendas, et kõik kuninga jutule soovijad pöördusid just tema poole, ning samas oli ta piksevardaks majesteedi perioodilistele vihahoogudele. „Kahtlemata ütlesite, Teie Majesteet.” Ta seisis kuningliku töötoa lävel, ta kõrval hoidsid neli ratsakaardiväe sõdurit uksi lahti, tema tähelepanu oli aga keskendunud kuninglikule kellassepale. Uus-Britannia kuningas John Neljas oli ilmselgelt pahane, ta pontsakad põsed punetasid ja blondid lokid olid higimärjad tundidepikkusest nokitsemisest tillukese, töölauale kinnitatud mehhanismi kallal.

      „Mida on sul siis enese õigustamiseks öelda?” uuris valitseja, hääletoon juba pisut talitsetum. Farnsworth surus maha kergendusohke – John Frederick polnud läbinisti oma isa moodi, keda oli õnnistatud otsustavusega, kuid kelle needuseks oli ülim kiuslikkus. Siiski polnud ta veel pääsenud. „Ma näen, et…” kuninga silmad pöördusid kaminasimsi poole – see oli äärest ääreni täis vurisevaid kellasid, mis olid kõik tema enda valmistatud, „on jäänud veel kolmkümmend seitse minutit hetkeni, mil ma pean minema Rohelisse saali ja valmistuma parlamendi istungjärgu pidulikuks avamiseks.”

      „Ma kahetsen sügavalt, et on tekkinud vajadus röövida Teie Majesteedi väärtuslikku aega, kuid…” Farnsworth hingas sügavalt sisse, „see on eriolukordade ministeerium. Nad on välja haudunud mingi häire või kõrvalekalde ja Sir Roderick väidab, et see ei kannata ootamist, ning peaminister kuulas Sir Rodericki eraviisiliselt ära ja saatis mind seepeale otsejoones teie juurde. Ta vabandab, et segab ennast Teie Majesteedi tegemistesse, kuid kinnitab, et uudised on äärmiselt tõsised ning nõuavad pakiliselt teie tähelepanu vägede ülemjuhataja rollis.”

      „Uudised?” Kuningas turtsatas. „Pakilised? Tõenäoliselt tahab mõni tõusikust piirikindluse komandör kurta, et Milton on jälle ta loomaliha ja kuivikute limiiti vähendanud.” Ent ta langetas ettevaatlikult tillukese nukkvõllikoostu, asetas selle sametitükile poolelioleva, kandilises korpuses hammasülekande kõrvale ja kattis teise riidega. „Kus ta ootab?”

      „Kuldkabinetis, Teie Majesteet.”

      Kaks kuningliku majapidamise juurde kuuluvat teenrit sibasid kuninglikul töölaual olevaid esemeid sisse pakkima. Kolmas tegi sügava kummarduse ja hakkas siis kuningliku põlle paelu lahti harutama, neljas aga lähenes kuninga ülekuuega. Kuningas libistas end kõrge puki otsast alla ja ringutas. Kolmekümne kuue aasta vanusena oli ta hea tervise juures, kuigi ta vööjoones avaldus liiga paljude riiklike bankettide mõju ning ta jume reetis koleerilist vererõhku, mis tegi suurt muret ta füsiaatritele ja apteekritele. Ta sirutas käed ülekuue poole, mis oli tagasihoidlikust mustast kalevist, eelmise sajandi stiilis kuldsete tikanditega.

      „Viige mind Sir Rodericki ja peaministri juurde. Kuulame ära, millised uudised on nii tähtsad, et kuninglik hammasrattameister peab oma analüütilise masina juurest lahkuma.”

      Farnsworth piilus üle õla. „Täitke käsk,” nähvas ta. Ja täidetigi. Uus-Britannia kuningas, Terra Australise imperaator, Jumala armust Krüsanteemitrooni regent-riigihoidja, Inglismaa trooni nõudleja ning Ameerika Riikide