Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

Viimaks ometi õige küsimus!” Iris ajas end sohval vaevaliselt istuma, ise näost särades. „Ma ütlesin sulle, et Klann on klassikalises mõttes demokraatlik. Abieluturg on näide selle demokraatia toimimisest, Helge, ja nagu me teame, On Demokraatial Alati Õigus. Jah? Nüüd – oskad sa mulle öelda, kes perekonnas maksab pruudi kaasavara?”

      „Ah…” Helge mõtles hetke. „Noh, see on perepea omand, millest see võetakse, aga kas polnud mitte pruudi emal midagi öelda selle kohta, kui suur osa sealt võetakse?”

      „Täpselt nii.” Hertsoginna noogutas. „Lõimed käivad läbi kolme perekonna, mis mõne põlvkonna järel vahetuvad, et ei tekiks veresugulust, kuid säiliks Klanni retsessiivsetes geenides peituv anne. Lõime korraldamine nõuab järjepidevust vähemalt kolme põlvkonna vältel. Loomulikult langeb see koorem Klanni kõige vanematele naistele. Mehed ei tule arvesse – meestel on kalduvus minna ja lasta end tobedatel duellidel ära tappa. Või sõdades. Või verivaenudes. Või siis teevad nad sohilapsi, kellest saavad välisperekondade liikmed ja kes on tüütuks koormaks. Sohilapsed ise maailmade vahet ei rända, aga mõnel nende lastest võib see omadus esile tulla – või lapselastest. Nii et meil tuleb nende üle arvet pidada ja leida neile kasulikku tegevust – erinevalt ülejäänud aadlist on meil põhjust oma kõrvalehüpete eest hoolitseda. Ma arvan, meil on vedanud, et meil käib pärimisõigus emaliini pidi – ma õppisin noores eas hõimuühiskondi ja patrimoniaalsetes polnud naiseks sündida üldse mitte tore. Aga ükskõik, igal juhul sugupuude säilitamisega tegelevad peamiselt vanad naised üheskoos. Sa võid seda kosjasobitajate vandenõuks pidada. „Need vanad litad”, nagu kõik alla-kuuekümnesed kipuvad neid nimetama.” Hertsoginna kortsutas kulmu. „Nüüd, kui ma olen kuuskümmend kaks, ei tundu see enam nii naljakas.”

      „Hmm.” Helge kummardus ema poole. „Sa tahad öelda, et Hildegarde ei tegutsenud üksi? Või et tema ema avaldas talle survet? Või mida?”

      „Oh, kui üks õel lita on ta muidugi täiesti omal tasemel,” tõrjus Patricia käeviipega küsimuse. „Aga jah, talle avaldati survet. Temal ja teistel teatud ikka jõudnud daamidel pole enam neid kahte võimalust kasulik olla, mis on noortel ja sobilikel Klanni daamidel: nad ei sünnita enam uusi maailmarändureid ja nad ei jaksa enam kanda Klanni ärile vajalikke raskeid koormaid. Nii nad peavadki kasutama oma positsiooni säilitamiseks teisi, peenemaid tööriistu. Näiteks oskust lõimesid punuda ja üksteisele oma lapselaste kaudu teeneid osutada. Ning kui mu ema oli kolmekümnendates aastates – veidi vanem kui sina praegu –, siis avaldati talle kõvasti survet.”

      „Nii et on olemas vanade naiste vandenõu, kes suudavad kõigi elu õnnetuks teha?” Helge hakkas põhimõttest aru saama.

      „Ära neid alahinda,” hoiatas hertsoginna. „Lõpuks jääb võit alati neile ja varem või hiljem pead sa nendega rahu sõlmima. Minu juhtum on tavatu, minul õnnestus neid vältida üle kolmekümne aasta. Aga seda juhtub väga harva – ja isegi kui juhtub, pole sa ikkagi võitnud, sest võitled sa nendega või mitte, lõpuks saab sinust üks neist.” Ta tõstis hoiatavalt sõrme. „Sinu jaoks on seis suhteliselt turvaline, plika. Sa oled liiga vana, liiga haritud ja sul on endal baas, millest jõudu ammutada. Nii palju kui mina aru saan, pole neil põhjust sinuga jändama hakata, kuni sa just nende au ei ähvarda. Au tähendab siin ellujäämisvahendit. Nii et ära seda tee, Miriam… Helge. Sest kui sa nende au riivad, leiavad nad tee sulle kätte maksmiseks. Selleks on vaja vaid mõjujõudu, see on aga ainus asi, mida neil on küllaga.” Ta muigas põgusalt. „Võta neid kui Darwini kättemaksu meile ning ära unusta naeratada ja kniksu teha, kui sa neist möödud, sest kuni sa pole andnud neile lapselapsi, peavad nad sind ebaoluliseks nupuks, mida mängulaual liigutada. Ent kui sa annad neile lapse, on neil pantvang, keda sinu vastu kasutada.”

* * *

      Pärastlõunal naasis Helge oma ruumidesse, et kontrollida, kuidas edenevad ettevalmistused tema teekonnaks Östhallesse – oli kesksuvi, päike loojus õhtul alles pärast kümmet, tal polnud vaja lahkuda enne kui seitsme paiku – ja pöördus siis emand Kara poole. „Ma tahaksin näha emand Olgat, kui ta peaks olema kättesaadav. Kas sa uuriksid seda? Ma pole temaga viimasel ajal kohtunud.”

      „Emand Olga on täna linnas. Ta peaks viibima suurtükkide polügoonil,” ütles Kara silmagi pilgutamata. „Ta mainis mulle täna hommikul, et oleks väga teretulnud, kui te läbi astuksite.”

      Väga teretulnud – ja miks sa seda siis mulle ei öelnud? Helge hammustas keelde. Ilmselt oli Karal olnud mingi tol hetkel mõjusana tundunud põhjus kutse edastamisega viivitada. Kui temaga nüüd selle argise asja teatamata jätmise pärast riielda, kuhjaks ta edaspidi oma perenaise õlgadele kõik pisiasjad, mis ta kõrvu on jõudnud, et mitte riskida uute etteheidetega.

      „Lähme siis teda vaatama!” ütles Helge reipalt. „See pole ju kaugel, eks ole?”

      Polügoon asus palee välismüüri läheduses – see oli suvepalee, mille omanikeks ja asukateks olid need Klanni juhtkonna liikmed, kes vajasid majutust pealinnas Niejweinis – ja oli sellest eraldatud kõrge kivimüüriga. Miriam jalutas aeglaselt oma ihukaitsjate taga, nautides sooja õhku ja mõlemal pool teed kasvavate ilutaimede lõhna. Tema ülemteener hoidis ta pea kohal siidist päevavarju, et päikesevalgus ta nahale ei satuks. Kogu see aadlidaami-värk tundus endiselt veidrana, kuid mõned selle küljed olid täiesti väljakannatatavad. Jõudnud müüris oleva väravani, ta peatus. Teiselt poolt kuulis ta summutatud tärinat.

      „Teata meist,” ütles ta Karale.

      „Jah, mu emand.” Hetke pärast avanes värav hullumajja.

      Emand Olga Thorold Arnesen oli blond, kaunis ja esimesel pilgul täielik udupea. Teda vaimustas vioola mängimine, tantsimine ja lootus õnnelikule abielule. Aga nagu Miriam oli kogenud, võis esimene pilk olla Klanni laste puhul äärmiselt petlik. Sest sel hetkel lebas see udupea müüri taga murul ja tegeles veel ühega oma harrastustest, kasutades selleks 9-millimeetrisele laskemoonale kohandatud Steyr AUG automaati. Delikaatsemate kalduvustega Helge võpatas ja kattis kõrvad, kui Olga viimase kolmese valangu teele saatis, relvale kaitseriivi peale lükkas ja püsti kargas.

      „Helge!” Olga säras rõõmust, kuid hoidis end tagasi Miriamit embamast, piirdudes ta põse silitamisega. „Kui tore sind näha! Ja uus kleit – ma näen, sa tahad oma rätsepa sõrmed luuni ära kulutada. Ma usun, et sa ei tulnud mulle seltsiks märki laskma?”

      „Oh, oleks see nii.” Helge kirtsutas nina. „Ma kardan, et tulin äriasjus.” Ta piidles Olga kaitsevärvi jakki ja pükse. „Kas sa tänaõhtusele tsirkusele tuled?”

      „Mul on veel küllaga aega selleks valmistuda,” vastas Olga hooletult. „Hei, relvameister! Sina seal! Ma lahkun, korista siin ära.” Ta andis relva ära ja pöördus jälle külalise poole. „See on suurepärane riist, sa peaksid tõesti seda mõni päev proovima,” ütles ta püssile osutades. Relvameister ja ta abiline tegelesid juba sellega, eemaldasid salve ning võtsid siis lahti ka toru ja taandurmehhanismi. „Sellest on ka lühem versioon, politseijõududes kasutatakse neid tihti. Ma hangin need oma ihukaitsjatele.”

      „Või nii.” Olga entusiasm pani Helge tahtmatult naeratama – välja arvatud juhud, kui see oli nii-öelda tema suunas sihitud; selline asi oli õnnetu arusaamatuse tõttu üks kord juhtunud ja ta poleks soovinud selle kordumist. „Jalutame? Kusagil vaikses kohas?” Ta vaatas ringi, võttes arvesse, kui palju oli nende ümber teenreid: polügooni ülem, relvameistrid ja nende abilised, tema enda ihukaitsjad, ülemteener ja õuedaam, lisaks Olga kaks liikumatu ilmega Kiowa hõimu palgasõdurit.

      Olga itsitas. „Mu riided pole just seltskonna jaoks sobivad.”

      „Siis väldime seda. Veepark?”

      Olga kallutas pead. „Jah, ma usun, et sel aastaajal peaks see üsna inimtühi olema.”

      „Lähme siis. Jäta saatjad pargiserva, ma tahaksin rääkida.”

      Veepark algas varsti pärast polügooni kaugemat otsa; hoolikalt kõrvale juhitud oja jooksis polügooni maa all ja läbi müüride terastorudes, siis aga lookles kaunilt vormitud küngaste ning lohkude vahel. Puud andsid varju, väikesed