Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

neist kõnetas teda. „Mida?” küsis ta tuimalt, kõik hochsprache jäljed olid järsku ta mälust kadunud nagu hommikune kaste.

      Mees vaatas üle õla ja ütles midagi, järgnes ebasõbralik naer.

      „Sa oled vale, vales kohas,” ütles ta üleolevalt Miriami poole vaadates. „Mine koju, lömitaja, lita.” Tema taga ütles keegi midagi hochsprache’s.

      Miriam põrnitses teda. Ebaviisakus ei vajanud tõlget. Ja taganemine ei garanteeriks turvalisust. Ta süda tagus, kui ta sõnu otsis: „Mis koer olema, kuuluma, kas olema? Ma solvuma…”

      Peaaegu liiga hilja nägi ta, kuidas noormehe käsi mõõgapidemel pingule tõmbus. Mõõk? Üllatus mattis hirmu endasse – mõõgad olid kuningliku perekonna läheduses keelatud, erandiks vaid ihukaitsjad. Aga see polnud ju kuninga seltskond. Ülbe noor persevest pööras ennast ja Miriam sai ähmaselt aru, et ta ei kavatse mõõka tõmmata – vähemalt avalikus kohas mitte –, ning märkas üle ta õla igavlevat, poolmuigvel kuldnooruki profiili, mida ta oli kord varem näinud, solvajale midagi ütlemas. Oh, pask, see on tema. Egon. Kroonprints, nägus ja väliselt täiuslik, kasvatuselt aga ärahellitatud tulipea. Miriami maailmal ähvardas põhi ära kukkuda – see täiuslik spordipoiss pääseks ka mõrvasüüdistusest.

      „Ta ütleb, kui sa temaga magad, siis ta võib-olla kuningaks saades ei tapa sind, libu.” Kaks ülejäänud säravas riietuses bandiiti olid seadnud end isehakanud tõlgi ja kamba juhi vahele. „Koos teistega.”

      Must raev ähvardas Miriami silmanägemist matta. „Ütle talle, et tõmmaku uttu,” ütles ta inglise keeles teravalt, loobudes igasugusest viisakuse teesklemisest. Kui sa taganed, siis sa oled nende oma, mõtles ta süngelt. Ja kui sa ei tagane, siis nad üritavad sind murda. „Ma pole ta…”

      „Te olete krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth?” küsis keegi ta õla taga kohmakas inglise keeles. Ta vaatas ringi, süda vaevu tagasihoitud vihas tagumas. Kuni spordipoisid naljatasid, oli tal jäänud täiesti märkamata teine seltskond, mis samuti näis temast midagi tahtvat: kaks ihukaitsja hoiakuga härrasmeest valvamas nelja kammerneitsit, kes olid kobaras ümber küürus, liialdatud ettevaatlikkusega liikuva kogu.

      „Ma…” Kahe fraktsiooni vahel lõksus, kutsus ta esile Helge, kes ragistas sobivat vastust otsides ajusid. „See ma olen,” suutis ta segadusse sattunult öelda.

      „Hästi. Te olete…” Ülejäänu läks kaotsi. Ihukaitsja rääkis liiga kiiresti, Miriam ei suutnud sõnu eristada, silbid sulasid kokku.

      Ta sundis end naeratama, pingsalt ja inetult, siis piilus üle õla tagasi – ega mõni Egoni jõmmidest talle nuga selga ei torka. Aga nad lobisesid ja naljatasid juba millestki muust, nende tähelepanu polnud enam jahikoerte kombel temale keskendunud. „Ma palun vabandust. Kas te kordaksite?”

      Ihukaitsja astus temast mööda. „Ma tegelen poistega,” ütles ta vaikselt. Lisas siis kõvemini: „See on Tema Kuninglik Kõrgus kuninganna-ema. Ta sooviks teiega vestelda.”

      „Ma, oh…” – loodan, et ta pole nii jõhker kui ta vanem lapselaps. Üllatusest kange Helge suutis siiski kniksu teha. „Olen ma rõõmus teie kohtumisest, teie kõrge! Kõrgus,” oskas ta vaid öelda, enne kui rollist täiesti välja langes.

      Kühmus kogu sirutas talle käe. „Tõuse.”

      Pask, vandus ta endamisi. Kas saab veel hullemaks minna? Olukord, milles ma kõige rohkem tuge vajan – kohtumine kuningliku perekonnaga – tekib kaks korda järjest, ja mida Kara teeb?

      „Teie Majesteet,” ütles ta, kummardades ulatatud kätt suudlema.

      Kuninganna-ema meenutas Calcutta ema Theresat – kui viimane oleks kunagi kandnud tohutut Louis Quinze soengut ja umbes sadat meetrit musta tafti, mida hoidsid koos suured rubiinide ja safiiridega inkrusteeritud kullakamakad. Ta silmad olid auku vajunud ja reumaatiliselt vesised, ta nägu oli kuivetu, nahk nokataolise nina ümber tihedalt pingul. Ta nägi välja umbes kaheksakümnesena, aga olles kohanud tema poega, mõistis Miriam, et ta ei saanud olla palju üle kuuekümne. „Tõuse, ma ütlesin,” kraaksatas kuninganna-ema hochsprache’s. Lisades siis inglise keeles: „Sina ütled mulle Angelin. Mina ütlen sulle Helge.”

      „Ma…” Hetkeks oli Miriami pea täiesti tühi. Vapustusi sai järsku juba liiga palju. „Jah, Angelin.” Sa oled kuninganna-ema ja võid mind nimetada, kuidas tahad, ma ei vaidle vastu. Ta hingas sügavalt sisse. (Roland oli öelnud, et Tema Majesteet Gruinmarkti kuningas Alexis Nicholau III armastas koguda anekdoote oma perekonna kohta – tal olla neid juba kaks keldritäit.) „Kuidas ma saan… Ma olen teie teenistuses… Ma tahan öelda…”

      Kuninganna-ema nägu tõmbus krimpsu. Hetke pärast sai Miriam aru, et ta naerab. Vähemalt ei röökinud ta: „Pea maha tal!”

      „Sa imestad, miks ma sinu keelt räägin?” Miriam noogutas tummalt, ikka veel tuim ja vapustatud kokkupõrkest Egoni jõmmidega. „See on pikk jutt.” Vana naine ohkas pahinal. „Palun jaluta koos minuga.”

      Angelin oli kühmus, ta selg oli nii kõver, et enda ette nägemiseks pidi ta pea kuklasse ajama. Ning kõndis ta jalgu valuliselt järel lohistades. Miriam hoidis temaga sama tempot, tundes, kuidas tema käsivarrest haarasid sõrmenukid, mis tundusid nagu pähklid tühjas nahkkindas. See teeb mulle au, mõistis ta. Mitte igaühte ei kasuta kuninglikud isikud oma kõndimisraamina. Hetke pärast ärkas ta mälus ellu pikalt suikunud piirkond: kas see võiks olla anküloseeriv spondüliit, kaalus ta. Kui jah, siis oli ime, et Angelin üldse ilma valuvaigistite ja põletikuvastaste ravimiteta voodist tõusis.

      „Ma tundsin su ema, kui ta oli alles noor tüdruk,” ütles kuninganna. Lohisev samm, hingetõmme. „Tore tüdruk, väga tarmukas.” Ta ütles „mina”. See tähendab, et ta räägib isiklikult, või mis? Või ütleb ainult valitsev monarh enda kohta „meie”? Kuidas see neil siin käib? Miriam murdis selle üle pead, kuninganna aga jätkas: „Mul on hea meel näha, et neil pole õnnestunud seda temas lämmatada. Või on?”

      See näis vastust nõudvat. „Ma arvan, et ei, Teie Kuninglik Kõrgus.” Samm.

      „Oh, eks nad püüavad,” lisas Angelin mitte just julgustavalt. „Just nagu eelmine kord.”

      Nagu mis? Miriam hammustas keelde. Ta pea käis küsimustest ringi, hirm ja viha nõudsid tähelepanu ning seljanõgu oli külmast higist libe. Angelin suunas teda ühe külgukse poole ning ta õuedaamid ja ihukaitsjad tegid väga tõhusalt katet. Kui Kara oleks midagi märganud… aga Karat polnud näha ja Miriam ei söandanud ka tema otsimisega stseeni teha.

      „Kas ma saan teile kuidagi kasulik olla?” küsis Miriam, otsides meeleheitlikult võimalust juhtida vestlus vetesse, milles ka tema suudaks navigeerida.

      „Võimalik.” Uks avanes nende ees nagu võluväel, tuues nähtavale väikese esiku. Neli ihukaitsjat seisid troonilaadse tooli ümber. Selle kõrval oli pehme polstriga kaetud taburet. „Palun sul meie juuresolekul istuda.” Kaks ihukaitsjat astusid lähemale ja kergitasid kuningannat õlgadest, kolmas lükkas tabureti tema alla. „Võta tool, mina ei saa seda kasutada.”

      Kindlasti on see mingi immuunsüsteemi… Miriam sundis end mitte mõtlema. Ta võttis ettevaatlikult istet, tänulik võimaluse eest kuhugi toetuda.

      „Jätke meid.” Angelini puuriv pilk saatis minema kõik peale kahe ihukaitsja. Need viimased kaks seisid ukse ees, näoga ukse poole, käed mõõgapidemel. Kuninganna-ema vaatas jälle Miriami poole.

      „Eloise’i surmast on möödas seitse aastat,” ütles ta. „Ja Alexisel pole kavas uuesti abielluda. Pärija on tal olemas ja tal võib olla küll palju vigu, aga hoolimatust abikaasa mälestuse suhtes nende seas ei ole.”

      „Ah.” Miriam märkas, et pigistab sõrmedega kramplikult põlvi ja sundis end lahti laskma.

      „Sa võid lõdvestuda. See pole tööintervjuu, keegi ei kavatse sulle trooni pakkuda,” lisas Angelin nii järsult, et Miriamil oleks peaaegu hing kinni jäänud.

      „Aga