Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

on põhjust arvata, et asjasse on segatud lõhustuvad materjalid.”

      4

      Viljakad vestlused

      Krahvinna Helge ja tema saatjad sõitsid sel õhtul ühes karavanis koos teiste Thoroldi palee asukatega Östhallesse, mis asus Niejweini keskel kõiki tähtsamate perekondade eluasemeid arterina ühendava kuningliku puiestee idapoolses otsas. Niejwein oli Gruinmarkti kuningriigi pealinn, kuningriik ise aga kattis suurema osa Massachusettsist ning mõned lahmakad New Jerseyst ja New Yorgist. Miriamil oli õnnestunud välja selgitada, et esimesed viikingite asulad idakaldal olid üheteistkümnendal või kaheteistkümnendal sajandil välja surnud, ent järgmine asustus, mille olid kuueteistkümnenda sajandi alguses suure vaevaga valmis nikerdanud Põhja-Euroopa aadlike maata jäänud pojad, lõi õitsele – kuigi kaugeltki mitte nii hästi kui tema maailmas. Siin polnud pilvelõhkujaid, kosmosetehnikat ega aurumasinaid; polnud Ameerika Ühendriike, Iseseisvusdeklaratsiooni ega reformistlikku kirikut. Rooma oli langenud õigel ajal, kuid pimedad ajad olid osutunud pimedamaks kui tema maailmas. Kuna puudusid kristlus, judaism ja islam, aga ka klassikalisi teadmisi säilitavad teaduskeskused, oli kultuuri taastamine olnud vaevalisem ja pikaajalisem.

      See oli maailm, kust tuli Klann, mille liikmed pärinesid ühest esiisast, rändkatelsepast, kes oli juhuslikult avastanud võime rännata ühest maailmast teise ja sattunud Miriamile tuttavale Uus-Inglismaale, süngete puritaanlike asunike maale põhja pool suhkruroo ja orjakaubanduse raudset kolmnurka. Tal vedas, et teda nõia pähe üles ei poodud, mõtles Helge tõlla aknast tusaselt välja piiludes ja lakitud lehvikuga nägu varjates, kui õnnetu kaadervärk mööda munakivitänavat hüples. Või Kaspar Hauseri kombel kinni ei pandud. Segaduses täiskasvanutega, kes ilmusid järsku eikusagilt, näisid eksinute ja hämmeldunutena ega rääkinud ühtegi teadaolevat keelt, juhtusid tavaliselt pahandused. Oleks peaaegu juhtunud ka Miriamiga, kui ta esimest korda kogemata ühest maailmast teise sattus. Aga nüüd ma vähemalt tean, mida teen, mõtles ta.

      Maailmade vahel rändamine oli seotud retsessiivse geeniga, mille kandjaid oli märksa rohkem kui neid, kellel võime tegelikult avaldus. Selleks pidi geen olema mõlemal vanemal; kolme põlvkonna pikkused kokkupunutud lõimed hoidsid Klanni siseperekonnad koos ja vereliinid tugevad, vahel aga andsid ka välisperekonnad pesakonna maailmaränduritest järeltulijaid. Viimase saja viiekümne aasta jooksul – ajal, mil maailm, kus Helge Miriamina üles kasvas, oli industrialiseerunud – oli Klann kasutanud oma võimet selleks, et rügada vaeste kaupmeeste kohalt ülespoole kuni kuningriigi tähtsuselt teise positsioonini välja. Oskus saata teateid ainsa päevaga kontinendi ühest servast teise andis nende kaupmeestele otsustava eelise, nagu ka relvad ja luksuskaubad, mida nad olid võimelised Ameerikast importima.

      Helge vastu pingile surutud kammerneitsid itsitasid, kui üks ratas tänavaauku kolksatas. Ta heitis neile lehviku tagant ärritatud pilgu, sest polnud kindel, milles nali oli, ta hochsprache oskus ei võimaldanud tal veel vestlust jälgida. Daamide imala lõhnavee varjus haises tõld naha ja seiskunud higi järele. Helge lõhnavett ei kasutanud (Miriamil oli kombeks iga päev pesta, aga meikida ennast nii vähe kui võimalik), kuid Kara kippus vahel liialdama ja noor emand Souterne, kes sel õhtul nendega koos reisis, näis arvavat, et kui ta lõhnab nagu bordell, garanteerib see talle hulga kosilasi – ning mis puutus sellesse Klanni nimekate isikute seltskonda, kes olid seda tõlda eelmisena kasutanud…

      Neli tõlla ette rakendatud hobust – rääkimata eelratsutajatest ja eespool veerevatest tõldadest – keerutasid üles pilve peenikest pruuni tolmu, sest maa oli kuumal suveõhtul kuiv. Tolmupilv ulatus nii kõrgele, et tõllasviibijad olid sunnitud aknaid suletuna hoidma. Akende ees olid paksud rohelisest lainelisest klaasist plaadid, mis maksid ilmselt hõbekandikute hinda, kuid kasu oli neist ainult nii palju, et mõned tolmuse õhtupooliku päikesekiired jõudsid tõlla lämmatavkuuma sisemusse. Helge suutis vaevu eristada hooneid kõrgete kivimüüride taga ning nende ees puiesteel tunglevate pakikandjate, puuviljamüüjate ja kirjutajate varjualuseid.

      Kõrgel istuva kutsari hüüde saatel pööras tõld puiesteelt kõrvale, Östhalle juurdesõiduteele, möödudes kuningliku pensioni saajate majakestest, galeriidest ja telkidest, kus peeti maali- ja vaibanäitusi, karuaediku puutarast ja kuningliku kaardiväe barakke ümbritsevast kivimüürist. Ümberringi tunglesid inimesed: teenijad, sõdurid, vahimehed, kõrgest soost külaliste orjad segamini kuningliku majapidamise liikmete, rändkaupmeeste, kerjuste, joodikute ja igat sorti õnneotsijatega. Kuningliku peo puhul lekkis osa sellest paratamatult ka välja rahva sekka.

      Tõld peatus. Kolksus trepp ja uks avanes; läbi lärmi kostis neli pasunahuiget. „Emand?” küsis Kara. Helge tõusis esimesena, ronis ülemisele astmele ja pilgutas üle puude langevates viltustes oranžides päikesekiirtes silmi. Hetkeks oli ta kindel, et ta kleidisaba on kuhugi kinni jäänud – uksehinge või väljaulatuva naelapea külge – ning rebeneb kohe; siis pani teda muretsema, et tuulehoog võib ta sel avatud platvormil naeruväärseks muuta, viimaks tundis ta aga ära ühe nägudest, mis alt tema poole vaatas. „Sieur Huw?” küsis ta lootusrikkalt.

      „Emand? Kui te peaksite soovima mu käsivarrele toetuda…” vastas noormees aktsendiga, kuid arusaadavas inglise keeles.

      Tal õnnestus täbarasse olukorda sattumata trepist alla jõuda. „Sieur Huw, väga lahke teist.” Tal õnnestus naeratada. Huw oli üks neist äravahetamiseni sarnastest noorukitest, kellest Klanni julgeolek kubises, kuumavereline kakukull, keda olnuks üsna raske taluda, kui Angbardil poleks olnud meetodit nende taltsutamiseks. Kui nad said piisavalt vanaks, et mitte enam kakluseks põhjust otsida, osutusid nad kasulikuks, ning need, kellel oli lausa kaks ajurakku, mida vastamisi hõõruda, isegi kahekordselt kasulikuks. Huw kuulus nende viimaste hulka, kuid Helge oli temaga kohtunud ainult põgusalt ning polnud temast veel selgust saanud. Oavarrena kõhn ja pikk, pruunid juuksed vabalt õlgadele langemas, kuid taanduv lõug rikkus välimuse, mida muidu võinuks pidada robustselt nägusaks – ent Huwi liigutused olid ohtlikult napid, andes tema teele jääjatele mõista, et neil oleks kasulikum leida endale tegemist kusagil mujal. Sel õhtul polnud ta vööl küll mõõka ega püstolit. Kuninga juuresolekul relva kanda oli privileeg, mis sai osaks vaid kuningliku perekonna liikmetele ja kaardiväelastele.

      ”Kus kõik toimub?” küsis Helge suunurgast.

      „Palee taga aias. Suurem osa nimetamisväärsetest isikutest on juba saabunud, kuid see ei tähenda kaugeltki, nagu te oleksite hiljaks jäänud. Kui soovite jätta muljet, et olete siin märkamatult juba mõnda aega viibinud, siis me võime minna läbi põhjatiiva,” pakkus Huw.

      „Ma oletan, et te otsisite mind,” ütles Helge poolnaljatamisi.

      „Õigupoolest…” noormehe pilk libises üle teenrite, kes hoidsid suuri uksi nende ees avatuna, „otsisingi.” Ta noogutas üle läve astudes põgusalt, tegi aga sügava kummarduse, kui jõudis põrandal oleva vapini. Miriam – kellele meenus olla Helge – tegi lühidalt kniksu. Kas meid jälgitakse? mõtles ta. Ja siis juba teravamalt: kes käskis Huwil mulle vastu tulla? Huw ootas teda viisakalt ja ulatas siis käsivarre. Ta võttis selle vastu ja nad kõndisid koos Östhalle põhjatiiva keskmisse saali.

      Saal oli õõnes kuup, mille seinad toetasid laia, läbi kolme korruse tõusvat treppi, lagi oli aga kaetud mäekristallidega, mis kokku võisid maksta hertsogi lunaraha väärilise summa. Kummalegi poole jäid lennukiangaarist ehk õige pisut väiksemad ruumid, mille aknad olid avatud viimasele õhtusele päikesevalgusele. Diskreetsed teenrid liikusid juba hämaramates nurkades, süüdates lampe ja kroonlühtreid. Teised liikusid suupistetega kandikuid kandes külaliste vahel. Noormehed näisid end ilma mõõgata pisut murelikuna tundvat. Oli siidis ja karusnahkades, kalliskividest sädelevaid kobarasse kogunenud naisi, innukaid tüdrukuid küüniliste matroonide valve all, oma õuedaamidest ümbritsetud kõrgaadli esindajaid. Krahvinna Helge ei pööranud oma saatjaskonnale rohkemat tähelepanu, kui heitis vahel pilgu üle õla, veendumaks, et emand Kara, emand Souterne, Kara teenijanna Jenny ja Souterne’i teenijanna – mis ta nimi oligi? – ikka järgnevad.

      „Ma olen kindel, et on huvitavamaid inimesi, kellega te võiksite aega veeta,” ütles ta vaikselt, moduleerides häält nii, et neid ümbritsevas