Murelik mees. Henning Mankell

mees hüüdis, kas ta räägib õige inimesega, ta otsib Kurti, Kurt Wallanderit, kas see on tema?

      „See olen mina!” karjus Wallander kahinasse. „Aga kes sina oled?”

      Tundus, nagu oleks kõne katkenud. Wallander pidi juba toru hargile panema, kui hüüdja hääl taas kostma hakkas, seekord selgemalt ja lähemalt.

      „Wallander?” karjus ta. „Oled see sina, Kurt?”

      „See olen mina!”

      „Minu nimi on Steven Atkins. Kas sa tead, kes ma olen?”

      „Tean!” hüüdis Wallander. „Håkani sõber!”

      „Kas ta on üles leitud?”

      „Ei!”

      „Kas vastus oli ei?”

      „Vastus oli ei!”

      „Ta on siis nädal aega kadunud olnud?”

      „Jah, enam-vähem.”

      Kuuldavus hakkas taas halvemaks muutuma. Wallander oletas, et Steven Atkins räägib mobiiltelefoniga.

      „Ma olen mures,” hüüdis Atkins. „Ta pole niisugune mees, kes lihtsalt ära kaob.”

      „Millal sa temaga viimati rääkisid?”

      „Pühapäeval saab sellest kaheksa päeva. Pärast lõunat, Swedish time.”

      Päev enne seda, kui ta kadus, mõtles Wallander.

      „Kumb helistas, sina või tema?”

      „Tema. Ta ütles, et on mingile järeldusele jõudnud.”

      „Mis järeldusele?”

      „Seda ma ei tea. Ta ei öelnud.”

      „Kas see oli kõik? Järeldus? Ta pidi ju midagi veel ütlema?”

      „Ei, mitte midagi. Ta oli helistades väga ettevaatlik. Vahel helistas ta telefoniputkast.”

      Taas kadus kuuldavus. Wallander hoidis hinge kinni, ta ei tahtnud kontakti kaotada.

      „Ma tahan teada, mis toimub,” ütles Atkins. „Ma olen mures.”

      „Kas ta rääkis midagi ärasõitmisest?”

      „Ta tundus rõõmsam kui kunagi varem. Håkan oli vahel natuke morn. Talle ei meeldinud vanaks saada, kartis, et aeg saab otsa. Kui vana sa oled, Kurt?”

      „Ma olen kuuskümmend.”

      „See pole mingi vanus! Kas sul on meiliaadress, Kurt?”

      Wallander ütles tähthaaval oma aadressi, kuid ei lisanud, et ei kasuta seda peaaegu kunagi.

      „Ma kirjutan sulle, Kurt,” hüüdis Atkins. „Sa võiksid mulle külla tulla! Aga otsi enne Håkan üles!”

      Kuuldavus kadus ja kõne katkes. Wallander jäi seisma, telefonitoru käes. Why don’t you come over? Ta pani toru hargile ja istus köögilaua äärde. Kaugelt Californiast oli Steven Atkins talle uut infot andnud. Ta käis telefonivestluse Steven Atkinsiga punkt-punktilt, lause-lauselt uuesti läbi. Päev enne kadumist helistab Håkan von Enke Californiasse, mitte Sten Nordlanderile ega oma pojale. Kas see oli teadlik valik? Kas see kõne oli samuti telefoniautomaadist tehtud? Kas Håkan von Enke läks helistamiseks linna? Sellele küsimusele pole vastust. Ta jätkas kirjutamist, kuni oli telefonikõne põhjalikult läbi mõelnud. Siis tõusis ta püsti, astus lauast mõne meetri eemale ja jäi eemalt oma märkmikku vaatama nagu kunstnik molbertit. Loomulikult oli see Sten Nordlander, kes andis Atkinsile ta telefoninumbri. Selles polnud midagi imelikku. Atkins on samamoodi mures nagu kõik teisedki. Või kas ikka on? Wallanderil tekkis järsku kummaline tunne, nagu oleks Håkan von Enke Atkinsi kõrval seisnud, kui too telefoniga rääkis. Ta heitis selle mõtte otsekohe kõrvale, nagu oleks see kuidagimoodi sündsusetu olnud.

      Wallander oli kõigest järsku väsinud. Ta võib muretseda samamoodi nagu teised. Kuid pole tema ülesanne kadunud meest otsida või erinevate asjaolude kohta oletusi teha. Ma täidan oma jõudeaega viirastustega, mõtles ta. Võib-olla on see sissejuhatav harjutus viletsuseks, mis saabub koos kunagi vääramatult ees ootava erruminekuga?

      Ta tegi süüa, koristas siit-sealt ja püüdis lugeda Lindalt saadud raamatut Rootsi politsei ajaloo kohta. Ta oli uinunud, raamat rinnal, kui telefonihelin ta järsku äratas.

      Helistajaks oli Ytterberg.

      „Loodetavasti ma ei sega,” alustas ta.

      „Sugugi mitte. Ma lugesin raamatut.”

      „Me leidsime midagi,” jätkas Ytterberg. „Tahtsin, et sa teaksid.”

      „Kas leidsite laiba?”

      „Söestunud surnukeha. Leiti paar tundi tagasi Lidingöl ühest mahapõlenud soojakust. See pole Lilljansskogenist väga kaugel. Vanus võib klappida. Tegelikult ei kõnele miski selle poolt, et see on tema. Abikaasale või kellelegi teisele me sellest praegu veel ei räägi.”

      „Ajakirjanikud?”

      „Nendele ei ütle me üldse midagi.”

      Sel öösel magas Wallander järjekordselt halvasti. Ikka ja jälle tõusis ta üles, võttis politseiajaloo raamatu ja pani selle kohe käest ära. Jussi lamas kamina ees ja jälgis teda. Wallander lubas tal mõnikord toas magada.

      Hommikul veidi pärast kella kuut helistas Ytterberg. Põlenud surnukeha ei kuulunud Håkan von Enkele. Söestunud sõrmes olnud sõrmus aitas surnukeha tuvastada. Wallander tundis kergendust, ta uinus uuesti ja magas kella üheksani. Ta sõi parajasti hommikust, kui helistas Lennart Mattson.

      „Otsus on tehtud,” ütles ta. „Personaliosakond otsustas sul relva unustamise eest viie päeva palga maha võtta.”

      „Kas see on kõik?”

      „Kas sellest ei aita või?”

      „Rohkem kui küll! Siis tulen ma tööle tagasi. Esmaspäeval.”

      Nii ka läks. Esmaspäeva hommikul vara istus Wallander taas oma kirjutuslaua taha.

      Aga Håkan von Enkest polnud endiselt jälgegi.

      9

      Mees oli kadunud ja nii ka jäi. Wallander asus uuesti tööle, kolleegid olid rõõmsad, et distsiplinaarkaristus osutus suhteliselt leebeks. Keegi tegi koguni ettepaneku korraldada saamata jäänud palga ulatuses korjandus, aga sellest ei tulnud muidugi midagi. Wallander kahtlustas, et nii mõnigi neist, kes teda tagasituleku puhul rõõmsalt tervitas, varjas tegelikult oma kahjurõõmu, aga ta otsustas sellest mitte välja teha. Ta ei kavatse hakata võimalikke silmakirjatsejaid otsima, selleks pole aegagi. See rikuks lihtsalt une ära, kui hakkaks öösiti mõtlema ja teda tagaselja parastavate kolleegide peale ärrituma.

      Esimene suurem uurimine pärast relvaröövi õnnestunud lahendamist, mille ohvrite ratsatalu pidav tütar talle muuseas ühel päeva lillekimbu saatis, oli seotud kakluse ja raskete kehavigastuste tekitamisega. Lugu toimus Ystadi ja Poola vahelisel praamil, see oli erakordselt jõhker ja klassikaline juhtum, kus puudusid usaldusväärsed tunnistajad ning kõik süüdistasid kõiki. Peksmine leidis aset kitsas kajutis, ohvriks oli Skurupist pärit noor naine, kes oli tollel õnnetul reisil oma armukadeda ja õllelembese kavaleriga. Praamil tutvusid nad Malmö noormeeste seltskonnaga, kellel oli ainult üks eesmärk – ohjeldamatu joomine. Wallander mõtles uurimise käigus selle peale üsna palju. Kas tõesti on olemas inimesi, kelle jaoks hästi veedetud vaba õhtu tähendab nii kõva joomingut, et sellest hiljem midagi ei mäletata?

      Alguses tegeles ta uurimisega üksi, kasutades aeg-ajalt Martinssoni abi. Rohkem inimesi polnud vajagi, sest kurjategijat tuli otsida ainult nende hulgast, kellega noor naine laeva peal tuttavaks oli saanud. Kui puud piisavalt kõvasti raputada, kukuvad viljad maha ja siis sorteerib ta need erinevatesse ämbritesse, ühte lähevad süütud ja teise see või need, kes olid tüdruku poolsurnuks peksnud ning ta vasaku kõrva pea küljest peaaegu lahti rebinud.

      Håkan von Enke loos polnud uudiseid. Wallander rääkis