Murelik mees. Henning Mankell

ajast on kapo siin riigis midagi mõistlikku lisanud? Nad ütlevad, et nende huvi on puhtalt rutiinne, kui kaob kõrge sõjaväelane, olgu ta siis pealegi ammu erus.”

      Ytterberg kallas kohvi. Wallander raputas taas pead.

      „Oma seitsmekümne viienda sünnipäeva peol jättis von Enke mureliku mulje,” ütles ta.

      Wallanderil oli Ytterbergi vastu usaldus tekkinud, seepärast rääkis ta episoodist terrassil, kui Håkan von Enke ehmus.

      „Lisaks see,” lõpetas Wallander, „et sel õhtul tekkis mul tunne, nagu tahaks ta mulle midagi usaldada. Aga miski tema jutus ei selgitanud ärevuse põhjust, tegemist polnud ka täieliku usaldusliku südamepuistamisega, kui nii võiks öelda.”

      „Aga tal oli siis hirm?”

      „Ma usun küll. Mäletan oma mõtet, et vaevalt tunneks allveelaevakapten hirmu väljamõeldud ohu ees. Selle vastu on teda karastanud vee all veedetud aeg.”

      „Ma saan aru, mida sa mõtled,” ütles Ytterberg mõtlikult.

      Koridorist kostis järsku ärritatud naisehääl. Wallander sai aru, et naine oli raevus, sest teda „kuulab üle mingi kloun”. Seejärel jäi taas vaikseks.

      „Üks asi vaevab mind,” ütles Wallander. „Ma vaatasin läbi tema kabineti Grevgatani korteris. Mul oli tunne, et keegi oli seal käinud ja tema arhiivi harvendanud. Mul on seda raske täpsemalt seletada. Aga tead ju, kuidas sellega on. Saad aru süsteemist, kuidas inimene hoiab oma asju, eeskätt pabereid, mis meil kõigil on. Elu jooksul kogunenud vaht, nagu üks vana komissar mulle kord ütles. Aga siis järsku kukub süsteem kokku. Pidevalt tekivad imelikud lüngad. Pealegi oli igal pool eeskujulik kord, peale ühe sahtli, kus valitses täielik korralagedus.”

      „Mis naine selle kohta ütleb?”

      „Ütleb, et keegi pole seal käinud.”

      „Siis on vist ainult kaks võimalust. Naine käis kabinetis ja võttis paberid põhjusel, millest ta rääkida ei taha. Võib-olla tahab varjata oma uudishimu, muud midagi. Kes teab, ehk tundub see talle piinlikuna? Või siis tegi seda Håkan von Enke ise.”

      Wallander jäi Ytterbergi juttu kuulates mõttesse. Hetkeks oleks nagu välgatanud seos, samas muutus see taas ebamääraseks. Ta ei tabanud mõtet, see libises mööda.

      „Läheme hetkeks kapo juurde tagasi,” ütles Wallander. „Kas neil võib tema kohta mingeid materjale olla? Mõni vana kahtlus, mis nüüd järsku taas päevakorda kerkis?”

      „Ma esitasin neile sama küsimuse. Ja sain väga uduse vastuse. Seda võib tõlgendada kaht moodi. Minu juures käinud julgeolekupolitseinik polnud sellega kursis. See on täiesti võimalik. Eks me kõik arvame, et kapol on palju saladusi, samas ei oska nad oma teadmisi avalikkuse eest varjata.”

      „Aga kas neil oli midagi von Enke kohta?”

      Ytterberg laiutas käsi, tabades kogemata oma kohvitopsi, see läks ümber ja sisu pritsis laiali. Ytterberg lükkas topsi vihaselt prügikasti ja hakkas siis kirjutuslaua tagant riiulilt võetud käterätikuga lauda ning märjaks saanud pabereid kuivatama. Wallander kahtlustas, et episood kohvitassiga pole esmakordne.

      „Ei olnud,” ütles Ytterberg, kui oli kuivatamise lõpetanud. „Håkan von Enke on läbinisti aus Rootsi sõjaväelane. Ma rääkisin ühe inimesega, kelle nime ma olen unustanud; tal on juurdepääs mereväeohvitseride toimikutele. Ja Håkan von Enkel pole ühtegi plekki. Ta tegi kiiret karjääri, sai üsna varakult kaptenleitnandiks. Kuid siis tõus lõppes. Võiks ehk öelda, et karjäär jäi toppama.”

      Wallander mõtles natuke aega, lõuga peopessa toetades, Sten Nordlanderi sõnadele, et von Enke pani oma karjääri mängu. Ytterberg puhastas paberinoaga küüsi. Koridoris läks keegi vilistades mööda. Oma üllatuseks kuulis Wallander, et vilistati sõjaaegset vana šlaagrit „We’ll meet again …”. „Don’t know where, don’t know when …” ümises Wallander vaikselt endamisi.

      „Kui kauaks sa Stockholmi jääd?” katkestas Ytterberg vaikuse.

      „Täna pärastlõunal sõidan koju.”

      „Anna mulle oma telefoninumber, ma hoian sind kursis.”

      Ytterberg saatis ta Bergsgatani välisukse juurde. Wallander läks Kungsholms Torgi väljakule, võttis takso ja sõitis hotelli. Ta riputas toauksele sildi, et soovib rahus olla, ja heitis voodisse pikale. Mõttes läks ta tagasi Djursholmi peo juurde. Tuleb kingad jalast võtta ja hiilida, hääletult läheneda mällu sööbinud piltidele Håkan von Enke käitumisest ja sõnadest, mõtles Wallander. Ta püüdis oma mälestusi iga kandi pealt uurida, avastada neis mingeid mõrasid. Võib-olla oli ta eksinud? Võib-olla ei pidanud see üldse paika, et von Enke tookord hirmu tundis? Inimese näoilmet saab tõlgendada mitmeti. Lühinägeliku inimese silmade kissitamist võib vahel pidada jultumuseks või põlastuseks. Mees, kelle jälgi ta ajab, on nüüd kuus päeva kadunud olnud. Wallander teadis, et see ajapiir, mil inimesed tavaliselt välja ilmuvad, on nüüd ületatud. Pärast nii pikka aega tulevad nad tagasi või annavad endast vähemalt elumärki. Håkan von Enkest pole jälgegi.

      Ta on lihtsalt kadunud, jätkas Wallander tumma vestlust iseendaga. Ta läheb jalutama ega tule enam tagasi. Tema pass on kodus, tal pole kaasas raha ega isegi mitte mobiiltelefoni. See oli üks neist punktidest, mille juures Wallander pikemalt peatus, üks üllatavamaid asjaolusid. Telefon on lahendust nõudev mõistatus. Muidugi, ta võis selle lihtsalt koju unustada. Aga miks just sel hommikul, kui ta kadus? See ei tundunud tõenäolisena ja toetas teesi, et ta ei kadunud vabatahtlikult.

      Ta tegi ettevalmistusi Ystadi tagasi sõitmiseks. Tund enne rongi väljumist läks ta ühte lähedalasuvasse restorani lõunat sööma. Rongisõidu ajal lahendas ta paar ristsõna, alati oli neis mõni sõna, mida ta oma ärrituseks välja ei suutnud mõelda, kuid enamuse ajast ta lihtsalt istus ja mõtiskles. Ta oli kodus veidi pärast kella üheksat. Kui ta Jussi naabrite juurest ära tõi, tahtis koer suurest jällenägemisrõõmust ta peaaegu pikali hüpata.

      Majja sisse astudes tundis ta kohe mingit imelikku lõhna. Koos Jussiga otsisid nad selle allikat ja jõudsid vannitoa äravoolutoru juurde. Ta kallas äravoolu kaks ämbritäit vett, aga hais sellest märkimisväärselt ei vähenenud. Arvatavasti on kuskil torudes ummistus. Ta pani vannitoa ukse kinni. Torumehel oli komme aeg-ajalt viina võtta. Wallander lootis, et ehk ei ole tal praegu joomaperioodi.

      Torumees Jarmo oli hommikul täiesti kaine, kui Wallander talle helistas. Hais vannitoas polnud kuskile kadunud. Tund hiljem oli Jarmo platsis ja veel tunni võrra hiljem oli tal õnnestunud äravooluummistus likvideerida. Hais kadus peaaegu kohe. Wallander maksis mustalt. Talle see küll ei meeldinud, aga Jarmo oli põhimõtteline arvete kirjutamise vastane. Jarmo oli umbes neljakümnene, pool küla oli ta vallaslapsi täis. Wallander oli ta mõni aasta tagasi vahi alla võtnud, kui torumeest süüdistati kuuridest varastatud tööriistade edasimüümises. Aga Jarmo oli süütu, see oli vaid mingi arusaamatus, ja kui Wallander maja ostis, käis pidevalt jupsivaid torusid parandamas just nimelt Jarmo.

      „Kuidas relvalooga läheb?” küsis Jarmo lõbusalt, kui oli Wallanderilt saadud sajalised oma paksu rahakotti toppinud.

      „Ma pole veel otsust saanud,” vastas Wallander, kes parema meelega poleks tahtnud seda teemat puudutada.

      „Nii täis pole ma vist kunagi olnud,” ütles Jarmo, „et oleksin torutangid kõrtsi unustanud.”

      Wallander ei teadnud, mida vastata. Ta lehvitas vaikides, kui Jarmo roostetanud tööautoga minema sõitis. Siis helistas ta politseimajja Martinsoni otsenumbrile. Martinssoni hääl teatas, et ta on sel päeval Lundis illegaalsete põgenike probleeme käsitleval seminaril. Wallander kaalus hetke, kas peaks helistama Kristina Magnussonile. Kuid ta jättis selle mõtte sinnapaika. Ta lahendas veel mõned ristsõnad, sulatas külmutuskappi ja tegi Jussiga pika jalutuskäigu. See, et ta ei saanud töötada, tekitas tüdimust ja rahutust. Kui telefon helises, rabas ta toru, justkui oleks ta liiga kaua pidanud selle helisemist ootama. Noor, peaaegu siristav naisehääl küsis, kas ta on huvitatud massaažiseadme üürimisest, seade on nii väike, et seda võib kapis hoida ja isegi