Valged varesed. Ene Hion

on teadmatusse aega edasi lükatud, on ennast sisse seadnud pikamaareisijate saali lamamistoolis. Ta sõrmitseb, prillid ninal, oma tahvelarvutit, loeb sõnumeid, tipib vastuseid.

      Terminali tablool libisevad tulekirjas lennureiside nimed, numbrid, kuupäevad. Lae all vilguvad monotoonselt sekundid, minutid, tunnid.

      Daam mässib ennast õhkõrna halli villasalli. Ei saa arugi, kus lõpeb sall, kus algavad juuksed. Daami jääb eemalt silmitsema vanem härrasmees, kes on äsja ootesaali sisenenud.

      VÄIKE EEVA, too tüdruk, kes kannab prille, usaldab Lembitule turul mahamüümiseks oma Eestist toodud ristimiskleidi.

      „Ai-jaa!” venitab Lembit mõtlikult ja lubab proovida kleiti millegi vastu vahetada. Ta teeb turul osavat reklaami, pakub justkui imekombel ellu jäänud tsaaritari ristimisrüüd. Rahva seas on levinud legend, et tsaar Nikolai II tütar Anastassia pääses hukkamisest, on elus ja vajab hädasti leiba. Aah, kas tõesti? Tsaaritari imelise kleidi eest õnnestub Lembitul välja pigistada terve päts leiba. Lembit toob leiva Eevale särgisaba sisse mässitult nagu elava olendi. Leib lõhnab ja vetrub, koorik on krõbe, sisu pehme. Toatäis tüdrukuid koguneb leiva ümber pühale riitusele. Murtakse palukesi ja süüakse aeglaselt, et mõnu ja maitset pikemaks venitada. Ristimiskleidi leib on midagi erilist. Eeva, kellel üks prilliklaas on pragunenud peeneks võrguks, hoiab leivakannikat hellalt rinna vastas. Ta ei mäleta, et tema elus oleks olnud tähtsamat päeva kui see oma-leiva-päev.

      Lastekodus saab süüa kolm korda päevas. Hommikul ja õhtul tükk leiba ja klaas plekimaitselist mõru teed. Mõnikord ei ole teelehti, antakse kruusitäis sooja vett. Lõunaks on soe toit – supp, milles ujuvad hirsitangud ja kartulitükid. Vahel tehakse tulisoolasest kuivatatud kalast kotlette. Pühapäeval on lõunaks hirsipuder. Küll hirss on maitsev!

      Mis toit on hirss? Niisugusest viljast polnud nad Eestis kuulnudki. Kodudes, kus nad kunagi olid elanud, või taludes, kus lastekodukasvandikud suviti karjas olid käinud, oli keldris olnud kartulivaru, sahvris piimanõu, aida all jahukott, mõnes saunas isegi suitsusinki. Siin süüakse praktiliselt ainult kartulit, halli magedat leiba ja kõige sagedamini hirssi. Vanas Roomas oli hirss näljahädatoit. See aasia taim talub suuri temperatuurikõikumisi ja kasvab hästi kontinentaalses kliimas. Sõjaajal lisatakse Venemaal hirssi igale poole, isegi leivataignasse. Et kogust suurendada, sisaldab leib ka niinimetatud strateegilist ainet, saepuru. Laste leivanorm on 250 grammi päevas, kasvatajatel 350 grammi. On päevi, mil leiba ei ole, seda asendab keedetud kartul.

      Söögiaegadel tuleb normileib viimse raasuni ära süüa. Leiva väljaviimine sööklast on keelatud. Kasvatajad otsivad väikesed lapsed läbi, et neil leiba kuskil peidus poleks. Täiskasvanud teavad, et kasvandike hulgas on mõned, keda nimetatakse kunnideks. Nende olemasolu pole võimalik taluda, kuid nad eksisteerivad ja täiskasvanud eelistavad teeselda nende suhtes hajameelsust. Kunnid varitsevad söögitoa ukse juures, et väikestelt peidetud leib jõuga ära kiskuda. Kunne on mitu, liiga mitu. Nad ähvardavad tatistel jõnglastel hambad kurku lüüa, kui nood vabatahtlikult leiba ei loovuta või kui nad kaebama lähevad.

      „Ütlen kasvatajale, et sa varastad leiba köögist!”

      Kunnid mõnitavad väikesi, panevad neile täisid pähe. Tavaline taks on kaks suurt tumeda triibuga täid juustesse või peotäis tavalisi riidetäisid padjale. Kui kasvatajad asja käsile võtavad, siis pedikuloos kaob. Kuid täid tulevad alati tagasi. Profülaktika huvides aetakse jõnglastel pea paljaks.

      Kui mõni eriti jultunud kunn vägivallatsemisega vahele jääb, valetab ta kogu hingest. Esiteks polevat tal kurja kavatsust, temal lihtsalt käivat pööningult tuul läbi. Teiseks, ohver olevat loll, pealegi ise süüdi. Ja kolmandaks, kui tal oleks kirves, siis oleks see nüri. Kunn pääseb terve nahaga, mis ei tähenda, et ta on pääsemise ära teeninud. Kuningad ja kuningannad – füüsiliselt tugevad poisid ja tüdrukud – terroriseerivad tegelikult ka kasvatajaid endid. On jultunud trikke, millega kunnid personali endast välja ajavad. Mõni kasvataja teeb lolli näo ette ja laseb enda üle irvitada.

      Vahel läheb ohvrite ja kunnide vahel kakluseks. Võitlus käib selle nimel, et viletsa elu eest kätte maksta. Pealtvaatajad ei sekku. Kaklejate pundart ei harutata lahti, las väsivad tapluses. Madalamad donid peavad alluma kõrgemate võimule.

      Lastekodu inkvisiitorite võim põhineb hirmul. Kunnid pole mingid avaliku arvamuse liidrid või muidu populaarsed sellid. Võtku neid põrgu ja linnavalitsus, nende võim on hall keskpärasus, mis kõikidel aegadel vihkab tavalisest erinevat. Väikesed hoiduvad kunnidest eemale ja mõtlevad välja aina uusi leivapeitmismooduseid. Särgi alla, pükstesse, viltidesse, varvaste vahele, hammaste taha. Pommijate käest päästetud läbimälutud leivapala võetakse õues suust välja, mätsitakse leivakuuliks ja pistetakse lumme külmuma. Leivapudist saab jäätis! Kohutav õnnetus on, kui leiba suurest lumehangest enam üles ei leia.

      VITAMIINIPUUDUSEST TEKIB SKORBUUT. Hambad logisevad suus, tõmbuvad mustaks, igemed veritsevad, jalad paistetavad üles. Hommikuti vaevab niisugune nõrkus, et pole jõudu asemelt tõusta. Kondid krobisevad naha all. Tagumikul on koeranaelad. Väikesed uhkustavad üksteise ees mädapaisetega. Mida suurem paise, seda uhkem. Kel koeranaelad ei kasva, sel on meel kade. Teeb hirmsasti rõõmu, kui mädapunn kas või vaid varba peale ilmub.

      Juudipoiss Simon uuristab mõtlikult nina ning ütleb kahetsevalt:

      „Minul koguneb mäda kubemesse.”

      Tal on kahju, et paise asukohta ei sobi teistele näidata. Simon viiakse kubemenäärmepõletikuga haiglasse. Kaks nädalat määritakse teda tõrva järele haisva ihtüoolsalviga. Haiglapalati aknast paistab sõjatehase polügoon, kus möllab tankikari, võimsad tankid t-34. Simon loeb kokku, et iga päev veereb katsetustele 22 uut tanki. Hiiglaslikud raudkoletised rühivad kolisedes ja mürisedes edasi-tagasi otsekui ürgaja kilpkonnad. T-34 kaalub 32 tonni. Roomikud künnavad maa segi. Nõukogude poeetide arvates on Vene sõjatööstuse ülistatud šedööver t-34 metalli valatud unistus. Saksa feldmarssal von Kleist on oma memuaarides avaldanud arvamust, et t-34 on maailma parim tank.

      „Kuradi ilge masin!” hõiskab Simon vaimustatult.

      Simon ei tahagi enam lastekodusse tagasi. Istub palatis, nina vastu aknaklaasi, ja vahib sõjamasinaid. Aga tuleb sanitar, toob räbaldunud vatikuue ja käsib riidesse panna.

      „Sa oled haiglast välja kirjutatud.”

      „Heakene küll,” ütleb Simon, kuigi ta tuju on tuksis.

      Aga läheb nii, et talve saabudes näeb Simon ja näevad ka teised kasvandikud tanke ja muid võimsaid sõjamasinaid väga ligidalt ja iga päev …

      Enne pakase tulekut veetakse Kivisele neemele parvega juurvilja. Kui on näha, et parv koormaga on järvele lastud, lükkavad poisid omatehtud paadi vaikselt vette ja sõuavad parvele vastu. Õigel hetkel annab paadivanem käeviipega märku, juurviljajahtijad sukelduvad hääletult vette, ujuvad parveni. Ühed ronivad koorma otsa ja loobivad kaalikaid ja kapsaid vette, teised korjavad neid kiiruga paati. Paar sekundit, ja noos on käes. Jälle, pea ees, vette, ruttu tagasi paati ja minema! Külm on, aga selle-eest saab lõkke peal kapsasuppi keeta. Söögikordade vahed tunduvad kohutavalt pikad. Salaja käiakse külade solgitünnides tuhnimas – äkki leidub midagi söödavat. Selle eest muidugi karistatakse, aga mis sest, tühi kõht ei küsi, mis on lubatud, mis mitte.

      Lastekodu laoputka ühes otsas hoitakse kaeru, teises on juurviljasalv. Ketikoer jookseb traati mööda ja valvab vara. Kui koera narrida kaertepoolses otsas, saab teisest otsast juurvilja tassida. Kui koer haugub juurviljapoolses otsas, virutatakse teisest otsast kaeru. Kaeru läheb vaja peale pudrukeetmise ka valvuri kitsele ja direktori töllakil mokaga hobusele. Väikesed peavad loomade toitmist niisama tähtsaks kui endal hinge sees hoidmist.

      Kui lastekodu lähedal lehmi karjatatakse, meelitavad kasvandikud mõne looma karjuse silma alt ära metsa. Lehm kõigutab laisalt tagaotsa, millelt saba pühib kärbseid, nagu kojamees puhastab autoakent. Vitja, kes on suviti talus karjaseks olnud, oskab lehmaga ümber käia. Istub kõhu alla ja hakkab lüpsma. Lüpsikuks on kasetohust torbik. Pärast aetakse loom jälle karja juurde tagasi. Ilus see muidugi pole, aga aitab eluvaimu virgutada.

      Kui