Valged varesed. Ene Hion

Linnas käies kasutavad poisid juhust ja põikavad läbi turult. Sõdivas maailmas õitseb röövellik turumajandus. Turg on sõdivate riikide ökonoomika keskpunkt. See on liigagi tõsi.

      Sõjaaja peamine toidus ja valuuta on leib. Raha maksab nii palju, kui palju selle raha eest saab leiba. Päts leiba on algühik – 200 rubla. Lihttöölise keskmine kuupalk on just 200 rubla. Kartulikotlet maksab 25 rubla, kinopilet aga vaid 25 kopikat. Koeranahast karvamüts maksab ametlikult 1 rubla 25 kopikat, ainult et mütse pole saada. Turul tuleb mütsi eest välja laduda mitu leivapätsi või terve suhkrupea. Poes pole raha eest mitte kõige vähematki peale mäekristallist booliserviisi ja malahhiidist kirjutuslauagarnituuri. Serviisis on 12 rohelist kristallkruusi. Kirjutuslauakomplekti kuuluvad tindipotialus ja kirjapress. Mida nendega peale hakata? Leiva ja suhkru eest saab aga kõike: tubakat, päevalilleseemneid, jalavarje, röstimata kohviube, tinti, aluspükse või üldse mida tahes, isegi kompvekke.

      Turuplatsil pole putkasid ega müügilaudu. Kauplemine käib käest kätte. Rahvas tammub ringiratast. Talvel lumes, suvel tolmus, vihmahooajal poris. Madalates puukastides, kuullaagrid all, sõidavad rahva vahel ringi jalutud sõjasandid. Püüavad kopikaid, mida neile loobitakse. Invaliidid kisuvad münte üksteisel käest, peksavad ja kaklevad iga kopika pärast. Rahvas erutub julmast vaatemängust. On inimesi, kes santide kaklust turul vaatamas käivad, nende üle naeravad. Nii et turg pole mitte ainult äri, vaid ka elamus. Tinglikult võib sõjaaja turgu võrrelda nüüdisaegse kaubanduskeskusega. Siin on osavad noateritajad, kes ajavad meisterlikult käia ringi jalaga. On saapapuhastajad, kes värskendavad viksiga jalavarje, aga viksivad mustaks ka vuntsid ja kulmukaared. Tellimise peale maalitakse seinavaipu, millel on kujutatud valged luiged, haruliste sarvedega põdrad ja purpurne päikeseloojang. Pakutakse pilte: Stalin jahipüssi või piibuga, Lenin kõnet pidamas, soni käes. Bukinist müüb raamatuid. Saada on Puškini luuletused, muinasjutud, Tolstoi „sõda ja rahu”, Dostojevski „Kuritöö ja karistus” jne. Vanade köidete ümber koguneb andunud raamatusõpru, kes kohapeal püstijalu pakse raamatuid loevad. Turu kaardimoori juurde on järjekord – küsitakse, kas sõtta läinud mees on elus, kas poeg tuleb tagasi, millal leivanormi tõstetakse. Hiromant vastab, et nad saavad sultaniteks ja miljonärideks ja neid hakkavad ümbritsema kalliskivid ja kuld. Uuuh!

      Turuinimene on ka lastekodu Jakob. Ta käib turuplatsil lagunenud lapsevankriga, mis on kraami täis. Jakobil on mõistatuslik hobi. Nuhib igal pool, pilk eksleb kohtades, kust kellelgi ei tule pähe midagi väärtuslikku otsida. Jakob avastab imeasju: lagunenud mesipuu, millel on mee lõhn küljes, murdunud kahvli, millel Jakobi hinnangul on veel searasvakiht peal, praoga teeklaasi ja katkise pingpongipalli. Niisuguseid asju leida pole lihtne töö, sest vanakraam on hädaajal tarbekaup. Mida väärtusetum asi, seda suurem võib olla teenistus. Jakob oskab hinnata seda, mis on kulunud, katki või muidu kõlbmatu – talle kõlbab kõik. Jakob, endal riided räpased, nägu kriim, on Kivise neeme enfant terrible. Algul need, kes viitsivad, irvitavad Jakobi veidra harrastuse üle, aga viitsivad peaaegu kõik. Kuid tasapisi harjutakse temaga ja teda hakatakse tunnustama kui eksperti. Tal õnnestub igal turupäeval oma eksklusiivse kraamiga teenida mõnigi rubla.

      Turul läheb kaubaks isegi vanapaber, sellest keeravad vanamehed plotskeid. Noori mehi turul ei ole. Või kui on, siis tšekistid ehk kagebiidid, keda ei huvita turukraam. Nemad vahivad turul inimesi. Neid, KGB mõõga ja mantli ordumeistreid, varustavad erikauplused. On kahte liiki eliitpoode. Poed liter B on kohaliku, liter A aga üleliidulise tähendusega. Neis pole keegi tavainimestest iialgi käinud, aga kõik teavad, kus need asuvad.

      Turuplatsi kohal hõljub miski, mis elab üle kõik ajalooepohhid, ärivaim. Kivise neeme poistest on eriti erk ärivaim Lembitul. Tema on Ennu kamba kutt. Väheldase kasvu tõttu on tal lastekodu tavaelus raske silma paista, aga turul on ta mees number üks. Ta on teistest kaupmeestest alati sammu võrra ees. Väike ja kleenuke, kondid peenikesed, lihased kidurad, aga pea lõikab. Müüb kõike, mis kätte satub. Paristab turul maha sukatripid, katkised kingapaelad, taskurätid. Üksiku kassikullast kõrvarõnga vahetab Lembit turul klaasitäieks jahuks. Jahu eest ostab leivakuivikuid. Kuivikud vahetab värske leiva vastu. Leiva eest saab jälle jahu. Börsirõõmud. Lembit tingib nii innukalt, et talle antakse alla. Ta oskab sõtta kistud maailma lagunemise pealt raha teenida.

      Kord toob Lembit turult puskarit. Ta näitab oma saaki Kaevu Jaanile. Too ajab silmad pungi ja käratab:

      „Joo, poiss, joo see solk ise kohe kõik ära!” Lembit joob. Annus on nii suur, et võiks isegi Caesari valvemeeskonna rajalt maha võtta. Lembit on kolm päeva suremas haige ega puuduta enam alkoholi, kuni … sellest tuleb juttu hiljem.

      SAABUB SÜGIS ja sügise järel teadagi mis. Esimene talv Kivisel neemel on väga külm. Akendel õitsevad suured jäälilled. Baraki põrandalauad on otse palja maa peal. Maa on sügavalt külmunud. Kõige väiksematele ei jagu voodeid. Nad magavad põrandale laotatud õlekottidel. Peale võtta on õhukesed baikatekid. Hommikul ja õhtul köetakse küll ahju, aga seinad on nii viledad, et ei hoia sugugi sooja. Hommikuks on juuksed padja külge külmunud.

      Kui öösel on vaja väljakäiku minna, tuleb lipata üle lumise õue. Tüdrukud ei julge pimedas üksi välja minna. Kardavad hunte. Kogunetakse punti ja joostakse üksteisel käest kinni hoides piki pimedat koridori. Õues tuiskab. Taevas on hauakivi karva. Väljakäik on pime. Tundub, et hundid toetuvad käppadega lumehangedele, silmad põlemas kui tuletukid.

      „Armas Jumal, kui sa olemas oled, tee nii, et teised ei pilkaks mind selle eest, et ma nii kohutavalt kardan,” pobiseb Elo särgisaba hammastega üleval hoides ja jäätanud augu kohale kükitades.

      Kõige pisemad kardavad üldse välja minna ja teevad öösiti alla. Märjad õlekotid sätitakse päeval ahju kõrvale kuivama. Mõned, kes ei viitsi toast välja kobida, pissivad alaliste allategijate voodisse.

      „Nende voodid on ju niikuinii märjad. Ega märg märjale liiga tee.”

      Suuremad poisid on eriti ülbed, kuu paistab ja nemad soristavad läbi katkise akna puhast kulda otse õue. Lasevad ammoniaagi akna taha. Kasvatajad imestavad, miks poiste toa akna all ei kasva suvel kolme meetri raadiuses ühtki rohuliblet.

      Väikeste tüdrukute toas on üle 50 voodi. Laes ripuvad kuivama pandud vildid. Kasvataja Meeri käib õhtul iga lapsega rääkimas ja pead silitamas. Ta on aeglane, tema minutid on pikemad kui teiste omad. Tal on pehme, mahe ja selge hääl. Ta on sündinud pedagoogiks. Kõigi nende laste jaoks on ta asendamatu.

      Kui väikesed on magama pandud, laulavad kasvatajad küdeva ahju juures koduigatsuse laule. Läbi külma baraki kajab vaikselt: Kaugel, kaugel, kus on minu kodu … Praegu võiksid siin kõlada Rooma Tibulluse ja terve tema kamba kõige südantlõhestavamad eleegiad, õhus on klassikaline spliin. Väikesed tõmbavad teki üle pea. Kõige hullem ongi õhtuti enne magamajäämist. Oled jupikese surnud, kui voodis lamad ja und ootad.

      „Kas sa usud, et Jumal on olemas?” küsib Elo.

      „Öösel vahel usun,” vastab Eeva ja kerib ennast teki sisse.

      „Ah, kui saaks millimeetrikesegi Eestile ligemale,” ohkab Elo.

      Tüdrukud räägivad sosinal teineteisele, mida teevad siis, kui on siit läinud. Lihtsaim lootuste täitumise moodus on uinuda. Nad näevad und sellest, mis oli enne sõda. Just nagu oleks see olnud viikingite ajal.

      Magavate laste peale vaatab petrooleumilamp nagu ema.

      Tühi kõht ei anna häbeneda

      EKSPRESSRONGI UKSED AVANEVAD HÄÄLETULT. inimesed astuvad perroonile, liiguvad ühtlases rütmis eskalaatorite poole. Häirimatu, kombekas rahvahulk. Igaüks on keegi, aga otsest kontakti üksteisega see ei tähenda. Igaühel on omad võrgustikud, kasutajad, tunnussõnad, audio- ja videoseadeldised, oma geograafiline, ajalooline ja poliitiline taust, omad kõrvaklapid ja oma content. Vaid juhus on nad kokku toonud.

      Vanem härrasmees astub eskalaatorile, mis viib terminali ülemistesse saalidesse.