Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar

Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu

      Mitte miski, mida vaadatakse, ei jää vaatajast mõjutamata. Koht, kust vaatad, määrab ära selle, mida näed. See tähendab, et igaüks näeb erinevat tõde, sest igaüks loob seda, mida näeb.

Neale Donald Walsch

      Atlandi ookeani kaldal. Tänapäev

      “Ei ole võimalik!” mõtles Iris võõra mehe passi vaadates.

      Peaaegu sama, vaid ühe tähe võrra erinev eesnimi. Peaaegu sama, vaid ühepäevase erinevusega sünnikuupäev. Peaaegu sama, vaid üks aasta erinev sünniaasta. Selline kokkusattumuste jada polnud just kõige igapäevasem. Kuidas saab võimalik olla, et samal tegevusalal eksisteerib teine sarnase nime ja praktiliselt sama sünniajaga, seega ju samast tähtkujust ja seega vähemalt eeldatavasti mingis osas sarnaste isikuomadustega mees? Mees pidi tegutsema samal alal, muidu poleks ta kuulunud Irisega samas lennukis üle ookeani lendavasse delegatsiooni.

      Horoskoope Iris eriti ei uskunud, kuid suheldes tööalaselt väga paljude erinevate inimestega oli ta õppinud aru saama, et mingid üsna laia lauaga löödud põhijooned võib horoskoop inimeste esmaseks eritlemiseks siiski anda. Kas või selles suhtes, mida võõralt ehk karta või oodata tasuks. Seega pidi mingis mõttes tegu olema analoogiga. Inimese analoogiga, kellest Iris viimasel aastal päris palju mõelnud oli. Kas analoogia võis tõepoolest tähendada sarnasust?

      Passipilt oli mittemidagiütlev nagu enamik passipilte. Naine tõstis pilgu ja vaatas üle lennuki istmerea. Talle vaatas vastu temast kümmekond aastat vanem, pikemat kasvu kergelt lokki hoidvate juustega mees. Esmapilgul sama mittemidagiütlev nagu ta passipilt. Miski mehe pilgus naelutas Irise silmad ometi paigale. Nad vaatasid teineteisele otsa, pikemalt kui ehk pidanuks.

      “Ma arvasin, et kui te juba nii asjalikult oma naabrite ankeete täita aitasite, siis ehk aitate minu oma ka ära täita.” Mees naeratas. Tema väljanägemises polnud midagi, mis oleks esmavaatamisel pilku püüdnud. Tõenäoselt selle pärast polnud naine teda kümmekonna teise reisikaaslase hulgas varem isegi mitte märganud. Nüüd teadis Iris, kellega tegu. Mingi olematu Eesti väikelinnakese linnapea, kelle osaluse delegatsiooni nimekirjas oli naine täiesti unustanud. Iris naeratas vastu. “Muidugi võin aidata. Need Ameerika enesekaitseformaalsused on lihtsalt tüütud, kuid mitte eriti keerulised, kui oled kord neid juba täitma pidanud.”

      “Olen teile tänulik!” Mehe silmad ei lasknud Irise silmi enda omadest lahti. Need olid erksalt helesinised, kummaliselt tema muidu üsna hallivõitu väljanägemisega sobimatud, nurkadest kavalate naerukurdudega. Jõuga tõmbas Iris pilgu võõra silmadest ja asus tema maalepääsukaarti täitma.

      “Martin, ma arvasin, et sa oled meist kõigist oma äri tõttu kõige rohkem Ameerika vahet käinud, nüüd siis paned meie seltskonna ainsa noore daami enda eest pabereid täitma, kas sul häbi ei ole!” Nende vahel, Boeingu keskmise istmerea keskmisel kohal istuv mees mühistas naerda. “Linnapea elu on su ära rikkunud ja tähtsaks teinud, muidu olid päris normaalne mees, enne kui poliitikasse läksid.”

      “Kes meist siin tähtsam vend ja rohkem poliitik on?” tögas Martiniks nimetatu vastu. “Mina ajan nii väikse linna asju, et teie seal pealinnas ehk vaevalt selle nimegi mäletate. Sinu eeskuju järgi ma ju tegin, kui nägin, kui kenasti see noor daam su ankeeti täita aitas, mõtlesin, et pealinna meeste järgi joondudes saan ise ka puhtamad paberid.” Mehed jätkasid vastastikku lõõpimist.

      Iris sai ankeedi täidetud ja ulatas selle üle nende vahel istuva kõhuka mehe Martinile. “Ma loodan, et ei teinud teile eriti suurt tüli,” ütles mees toonil, mis sisaldas lause sisust paar kraadi soojemaid noote.

      “Eriti suurt mitte, sellist keskmist,” vastas Iris surmtõsiselt. Mehe silmad näisid pisut kohkuvat. “Aga kui peaks juhtuma, et me Ameerikas veel kohtume, luban teil võib-olla selle vaeva eest endale klaasi veini välja teha,” jätkas ta sama asjalikul häälel. Kätteõpitud käitumine – ei tohi lasta endast tähtsamatel ja vanematel endale esmakohtumisel positsiooniga pähe istuda. Nende vahel istuv mees turtsatas taas naerma. “Iris, sa ikka oled…”

      “Gunnar, ole siis lõpuks džentelmen ja tee mind daamiga tuttavaks, kaua me üle sinu jutustame,” ei lasknud Martin naabrit lõpetada.

      “Luba endale tutvustada meie viimase valimiskampaania aju, niiditõmbajat ja peaministri ning päris mitme teise juhtiva tegelase kaadritagust nõuandjat.” Gunnari hääl kõlas pateetilisemalt, kui olukord nõudnuks. “Naist, kelle väljanägemise järgi ei ütlekski, et ta tegelikult on ehk ainus, kel on õigus peaministrile sitasti öelda ning kes selle sitasti ütlemise eest just saabki makstud.”

      “Ma tänan.” Iris kummardas Gunnarile teatraalselt. “Kohe hakkas endal ka uhkem tunne, su kõnet kuuldes võis peaaegu uskuma jääda, et olengi nii kardetav ja kõikvõimas.”

      “No kui Gunnar mind ei tutvusta, siis pean end ise tutvustama, kuigi olen kindel, et mu nime lugesite juba passist. Erinevalt teist pole ma ei kardetav ega kõikvõimas, vaid lihtsalt Martin.”

      “Iris,” vastas naine üle naabri kõhuka kõhu kätt ulatades. “Ja erinevalt teist ei tea ma endal olevat paelussi, seega olen enda teada ainsuses ning palun end sellele vastavalt ka kõnetada.”

      Martinil võttis tõsise ilmega öeldud nalja mõtteni jõudmine taas sekundi aega. Gunnar naeris, tema oli kord sarnase nalja osaliseks saanud. “Sihukese vastu ära parem hambaid terita, tal on need juba töö tõttu teravamad.”

      “Iris,” kordas tumedate, meelekohtadel lokki hoidvate juustega mees ta nime mingi erilise kõlavarjundiga helisevaks hääldades ja võttis naise ulatatud käe vastu liigutusega, mis polnud ametlik käepigistus, vaid pigem üle sõrmede libisev põgus silitus. “Pigem lill kui kompvek, nagu ma aru saan.” Mehe silmad olid jälle Irise silmadesse tee leidnud. Gunnar nende vahel mühises täiega naerda.

      “No kompvek kindlasti mitte, selleks on ta liiga teravamaitseline, ja lille jaoks liiga tugevast materjalist, see, kes murda proovib, murrab ilmselt näpud. Ma pole veel näinud, et kellelgi see Toompeal siiani õnneks oleks läinud, kuigi olen ise näinud, kuidas mitmed proovinud on.” Iris võpatas seesmiselt. Kas tõesti olid juba lahti jutud temast ja Martenist?

      “Milleks lilli murdma peaks, kui neid on ka lihtsalt ilus vaadata,” vastas naaber Gunnarile, kuid otsa vaatas endiselt Irisele. “No vana, ma ei ole sind nii romantilisena veel näinudki, kes oleks arvanud, et sul on nõrkus lillede suhtes. Aga tõepoolest, selle naise puhul parem ära proovi, ta on pisut teisest puust tehtud.”

      Iris oli harjunud, et tema nime üle nalja tehti. Komminalja tehti tihti, lillega võrdlus oli aga esmakordne.

      Kõhukas Gunnar, võimul oleva partei üks juhtfiguure, oli just hiljaaegu Irise kui meedianõustaja abi vajanud. Teemaks majandus- ja riiklike huvide ristumine ehk siis võimalikud omakasupüüdlikud otsused riikliku ettevõtte nõukogus, kuhu Gunnar partei valimisnimekirja ühe esinumbrina ja valimiste ühe finantseerijana kuulus. Tööalaselt suheldes polnud Gunnar lubanud endale kunagi ühtki frivoolset ega iroonilist repliiki ei Irise väljanägemise, vanuse ega nime suhtes. Pigem oli ta hädasolijana nõustaja suhtes liialdatult lugupidav. Teades, et Irise kätes on tegelik teave tema rahaasjadest ning ühtlasi ka võtmed selle info meediainimesteni viimiseks või mitteviimiseks. Nüüd, kümne kilomeetri kõrgusel Atlandi kohal, lennukisalongis, kus mõlemad kuulusid võrdväärsete liikmetena samasse USA lõunarannikule sõitvasse delegatsiooni, oli saabunud hetk, mil ta võis endale lubada vaadata Irist lihtsalt naisena. Isegi suhteliselt kena noore naisena. Selleks et märgata oma nõustajas tema igapäevase rolli kõrval noort ja kena naist, on vahel vaja, et seda teeks esimesena su kõrval istuv vana tuttav. Mees, keda sa tunned juba aastaid, ent kes naist su kõrval kohtab esmakordselt.

      Iris ei vaevunud endast vanemate ja tähtsamate meeste nagelemist – mis sest, et tema või ta nime teemadel – edasi kuulama. Ta pani kõrvaklapid pähe, nõjatus sügavamalt oma istmesse ja vajutas märkamatult taskus oleva iPodi helitugevuse nuppu. Leonard Coheni karedalt seksikas hääl eraldas ta Boeingu salongi muudest helidest. “If you wanna partner…” laulis kähe, oma kareduses teist päeva ajamata habemena erutavalt kraapiv hääl.

      Marten, mõtles Iris. Vaid ühe tähe võrra erines Marteni nimi Martini nimest siinsamas lennukis. Nimi võõras passis tõi meelde Marteni, kellest, nagu laulis Cohen, võinuks saada Irise partner, kui ta