e-armastus. Erik Tohvri

Aga klikkis kogemata valel ruudul ja postkast koos meilidega kadus ekraanilt.

      Peab otsast peale alustama… Kõigepealt tuleb avada alumine rida, see peab esimene meil olema, klõpsutas Karmen kiirustades nuppe, aga naise kärsituid liigutusi tajus arvuti valekäsklustena ega tahtnud enam kuuletuda ja meilboks ei avanenud. Ning mida kärsitumalt Karmen hiireklõpse tegi, seda rohkem sai arvuti valekäsklusi ning hakkas tõrkuma, kuni ekraan üleni halliks muutus.

      „See on selge märk – ma ei tohi neid kirju avada!” pomises naine, aga ei kiirustanud keelumõttele alluma ja arvutit välja lülitama. Ta oli sellel kahtlasel, aga ometi kuidagi ahvatleval teel juba esimese sammu teinud, enda sisemise tõrkega võidelnud ja võitnud; loobumine olnuks allaandmine. Paraku ei olnud Karmen arvutiga sedavõrd sõbraks saanud, et oleks osanud kapriisse aparaadi tõrkeid neutraliseerida, ja põrnitses nüüd tusaselt ebanormaalselt halliks tõmbunud ekraani. Aga kui mitme minuti jooksul sellel midagi ei muutunud, ohkas ta ja lülitas arvuti välja.

      „Pole ette nähtud, sellepärast…” Naine tõusis ja kõndis kööki. Avas kapi ja külmiku ning tegi endale võileiva – kui ta oli üksi, siis püüdis ta lihtsamalt läbi ajada. Istus laua taga, näris võileiba ja rüüpas kefiiri peale, aga mõte keerles ikka arvuti ja selles sisalduvate lugemata meilide ümber.

      „Ma pean veel proovima! Tahaks ikkagi teada, mida see tundmatu Andres kirjutab… Ja lõpuks pole ju need kirjad mulle, Karmen Salundile, vaid Marileenile! Ma võin ju kujutleda, et Marileen on minu kaksikõde!”

      Karmen istus uuesti arvuti ette ja ennäe – see imemasin oli vahepeal ümber mõelnud ja hakkas jälle hiireklõpsudele kuuletuma.

      Esimene meil oli lühike ja konkreetne.

      Hea Marileen, sain Sinu meiliaadressi oma sõbralt. Palun anna teada, kas Sa tahaksid olla kirjasõbraks mehele, kes on saatuse käest kõvasti kolki saanud ja elab seda raskelt üle. Minu nimi on Andres ja meiliaadress on…

      Igatahes imelik kiri! Ka minu elus on praegu raske periood, selles suhtes oleksime natuke nagu saatusekaaslased… mõtiskles Karmen. Millegipärast tundus see lühike kiri lakooniline ja sümpaatne, ei tekkinud kahtlustki, et tegemist võiks olla mingi pettusega. Aga teine meil…

      Ka see avanes tõrketa. Ekraanile tekkis jälle tekst, mille Karmen oli äsja esimesena avanud.

      Tere jälle, Marileen! Ma saadan Sulle igaks juhuks teise kirja veel. Esimesele Sa ei vastanud, ei tea, kas pidasid end uhkeks või oled juba uue boyfriendi leidnud. Minu elu läks juba pool aastat tagasi sassi. Ütlen kohe ka põhjuse ja see on lihtne, mingi jama pärast läks elu laiali. Joodik ma ei ole, aga sõbra sünnipäeval sai võetud ja siis tegin autoga paugu. Keegi surma ei saanud, aga teise auto remondi pidin kinni maksma, muidu oleks trellide taha saadetud. See oli üsna uus Lexus! Nüüd on mul hiigelvõlg kaelas, naine läks minema ja pean üksi maksma…

      Karmen katkestas lugemise, talle oli asi selge. Kiri oli korrektne ja kirjavigadeta, aga ilmse suunitlusega: raha! Mingi kahtlase taustaga meeshing, kes jõukat partnerit otsib, muud midagi.

      Karmen Salundi kustutas mõlemad meilid arvutist ja lülitas aparaadi välja.

      6

      Sinimetsa suurtalu peamine tuluallikas oli teraviljakasvatus ja seetõttu omandas agronoom Kaarel Raus peremehe silmis aina tähtsama positsiooni. Põllundus jääb alati ilmastiku poolt mõjutatavaks, aga viimastel aastatel oli ilmataat helde olnud, jaganud priipäralt päikesepaistet ja sinna juurde ka parajal määral vihma. Tagajärg oli, et Soomest toodud rukkisort andis enneolematu saagi ja Eduard Saarvald ei varjanud oma rahulolu.

      „Eks see on suurelt ikka sinu teene, seda ei saa salata…” rääkis ta Kaarlile muheledes. „Miljonäriks ma sind selle eest ei tee, aga midagi sa pead saama, preemiaks, nagu vanasti öeldi. Nii et kui koju lähed, tee netipank lahti ja vaata, seal peaks sul nüüd midagi teistmoodi olema.”

      See oli hea sõnum ja Kaarel saabus koju kõrgendatud meeleolus. Istus pikemat juttu tegemata arvuti ette ja manas oma pangakonto esile. Ning siis lasi üllatusest vilet, nii et Senta imestunult lähemale astus.

      „Mis seal on – mõni hull sõnum või?”

      „Ei ole hull sõnum, hoopis hea sõnum! Me sõidame homme linna!”

      „Mis ajast Saarvald sulle internetiga korraldusi jagab? Ja kuhu linna te temaga sõidate?”

      „Mitte temaga, vaid sinuga! Ja Irja võtame muidugi ka kaasa. Me läheme sinule autot ostma, lõpuks ometi,” ütles mees piduliku häälega.

      „Mis sa… Kust meil see raha,” kohkus naine.

      „Saarvald viskas preemiat! Mitte just terve auto jagu, aga veerand väikest autot võiks saada küll. Tähendab, et aasta jagu saame sinu auto eest liisingut sisse maksta.” Kaarel oli kui ära tehtud, tundis end naise ees heategijana ja see oli hea tunne.

      „Kuule, kas see on ikka kõige õigem… Meil oleks muudki vaja muretseda, uus diivan ja vaip… ja suurema ekraaniga telekat tahaks ka,” lõi Senta kahtlema, oma auto tundus talle äkki liiga kopsaka eesmärgina. Naine teadis hästi, et liising pole muud kui järelmaks – kui oled ennast sellega sidunud, oled võtnud kohustuse, mida peab pikka aega järel vedama.

      „Arvad, et me ei suuda liisingut maksta või? Jäta see minu mureks!” Mees oli enesekindel, ta oli tunnustusest laineharjale tõusnud ja kõik probleemid näisid talle äkki tühistena. „Ostame sulle auto ja kogu lugu!”

      Senta mõtles. Õigemini tegi, nagu mõtleks, sest teadmine oma auto eelistest oli ikkagi täie selgusega kohale jõudnud.

      „Eks auto oleks hea küll, siis ma pääseks liikuma! Ja Irjale peab turvatooli ostma, siis saame kahekesi hakkama. Mõelda, et ma pole juba terve aasta ema vaatamas käinud, siis saaks minna, millal tahan! Ta ju viimati helistas, et meie meepurgid ootavad äraviimist, sel aastal oli hea meesaak olnud,” haaras õhin ka Sentat ja Kaarel kiitis innuga järele:

      „Ja mõtle vaid, kui hea on sul siis tööle minna! Autoga on see kümme kilomeetrit Ristvälja koolimajani nagu kiviga visata!”

      See mehe väide tõi Senta näole aga varju. Ta oli lapse pärast juba rohkem kui kaks aastat kodus olnud ja selle aja jooksul pikalt ja põhjalikult oma tulevase ameti peale mõelnud. Ning mida rohkem ta mõtles, seda rohkem see mõte talle vastu hakkas, see tõi kirjeldamatu tõrke ja kindla teadmise, et õpetaja amet talle mitte kuidagi ei sobi. Tööle minna, selle vastu polnud tal midagi, aga milline oleks siin Sinimetsal alternatiiv? Ega ometi tõesti kuskile laudatööliseks? Oleks kõike seda osanud ette näha, poleks ju olnudki mõtet põhjalikult inglise keelt tudeerida! Aga kuidas seda tõrget, mis tal õpetajaameti suhtes oli tekkinud, Kaarlile seletada?