e-armastus. Erik Tohvri

väljuda kui arvuti pistikut seinakontaktist välja tõmmates.

      Jah, internet oli tõesti kahe teraga mõõk. Teadmine, et siinsamas, tema veel teismelise poja toas leidub aparaat, mis muu hulgas lausa kubiseb kõikvõimalikust pornograafiast, muutus Karmenile täiesti vastuvõtmatuks, see tundus lausa vägistamiskatsena. Ning mõte, et nagunii on Virgo kas tahtmata või – jumal hoidku! – tahtlikult sinna džunglisse sattunud, ajas Karmeni veelgi rohkem närvi.

      Pärast seda hakkas Karmen Salundi arvutit vältima, ja kui Evika talle järjekordselt helistas, ei suutnud naine oma nördimust varjata.

      „See on õudus, mida kõike seal näha võib! Ma… ma viskaks selle neetud arvuti koos internetiga otsemaid aknast alla!”

      „Oota-oota! Kas sa mõtled pornot või? Aga kes sul käsib seda vahtida?”

      „Kes käsib… Jumal küll, kui ma mõtlen, et äkki ka Virgo vaatab seda jubedust, siis ma jookseks metsa! Kuidas küll niisugust asja lubatakse!”

      „See kõik on äri, kullake! Ja suurt tulu toov ülemaailmne äri, mille vastu ei ole midagi teha,” jäi Evika lausa šokeerivalt ükskõikseks.

      „Sa räägid, nagu see sulle meeldiks!”

      „Ei, ma ei ütle, et meeldib, aga… Mõnikord tekib momente, kus on hea ennast ergutada, ja siis mõjub see stimuleerivalt! Sa ju tead, et ma elan üksikus põlves ja eks minulgi on omad vajadused,” nentis sõbranna.

      „Õudus… Tuleb välja, et ma tunnen sind juba kakskümmend aastat, aga ei tea siiamaani, kes sa oled,” oigas Karmen.

      „Ja sina räägid nagu tõeline kloostrikasvandik! Müürililleke, kes ei tea elust midagi, ise üle kahekümne aasta abielus olnud ja kaks poega saanud… Kas sina polegi voodielust rõõmu tundnud?”

      Sellele küsimusele poleks olnudki vaja vastata, vestluse toon oli vastastikku nii teravaks läinud, et võinuks kõne lihtsalt katkestada. Aga õige hetk läks mööda, küsimus oli liiga konkreetselt esitatud ja pani Karmeni mõtlema. Valetada ta ei tahtnud, õiget vastust aga ei suutnud leida.

      „Ma… ma ei ole seda kunagi tähtsaks pidanud…”

      „Kas sa kommisöömist pead tähtsaks? Kui head kommi pakutakse?” küsis Evika aimatava muigega hääles.

      „Tähtsaks ei pea! Liigsed kalorid teevad paksuks!”

      „Aga vahel on küll hea võtta, eks? Ja selle teise asjaga on samamoodi, et saab ka ilma läbi, aga keegi ei keela seda nautida. Mismoodi ja kui palju, see on igaühe enda asi,” seletas Evika õpetlikult ja muutis siis tooni. „Kas sa oled oma meilboksi vaadanud?”

      „Misasja? Mis pagana boksist sa räägid?”

      „Taevas hoidku, ma ju tegin sulle meilboksi, kui sinu juures käisin! Oled sa seda üldse lahti teinud? Internetis, noh!”

      „Ee… ei ole. Mul pole seda meeldegi tulnud,” ütles Karmen, aga tundis selle peale kerget ebalust, sest öeldu sisaldas pisikest valet. Iga kord arvuti juurde minnes olid talle Evika külastus ja õpetussõnad meenunud, aga mitte sedavõrd kohustavalt, et nende järgi talitama hakata. Ja nüüd oli arvuti sootuks põlu alla sattunud.

      „Sulle peaks seal paar meili olema, vaata järgi.”

      „Minule? Kellelt? Sina saatsid või?” üllatus Karmen.

      „Ei, mitte mina, vaid sinu uus sõber! Netisõber, kelle Rasmus sulle välja otsis – pidi kõigiti korralik meesterahvas olema.”

      „Mis jama sa ajad – kust ta minu meiliaadressi sai?”

      „Rasmus teatas, et tal on sulle sobiv kandidaat, ja mina andsin aadressi. Ongi ju viisakam, kui mees otsib naist, aga mitte vastupidi,” arvas Evika.

      „Mina ei otsi mingit meest! Mul on korralik mees olemas, annaks taevas igale naisele niisuguse!”

      „Oota-oota, ära sellepärast veel ägedaks saa… Ma ju ütlesin niisama, sümboolselt! Aga oma meilboksi võiksid ikka vaadata, ega see ei sunni sind millekski. Kas sa üldse mäletad, kuidas see käis?”

      Karmen ei vastanud. Viivitas, et aega võita – ega vist kellelegi ei meeldi, kui tema eest hakkavad teised otsustama. Ja praegu oli Evika tema nõusolekuta millegi säärasega hakkama saanud – peale selle, et organiseeris talle isikliku meilboksi, leidis ta ka kellegi võõra meeshinge, kes olevat sinna kirju saatnud.

      „Hea küll, eks räägime teinekord jälle. Ma palun vaid ühte – ära ilma minu teadmata enam midagi niisugust tee! Lubad, jah? Kuulmiseni!”

      Telefoni ära pannud, jäi Karmen tugitooli istuma ja lasi mõtetel äsjakuuldust veel kord üle käia. Esialgse nördimuspuhangu taustal hakkas kuskil üha enam kripeldama võõras, aga ometi üllatav teadmine, et arvutis ootavad teda kellegi tundmatu kirjad. Kuskilt virtuaalmaailmast tulnud kirjad – see tundus peaaegu samamoodi uskumatu, nagu oleks nende saatja mõni kosmosetulnukas. Karmen sai kirju üldse haruharva, paberkirjad ja isegi õnnitluskaardid tähtpäevade puhul olid ammugi telefonijuttudega asendunud. Niisugune otsesuhtlemine oli kõigiti operatiivsem, lihtsam, vahenditum ja muidugi ka odavam. Aga teade, et teda ootavad esimesed e-kirjad, mida lihtsalt meilideks nimetati, oli intrigeeriv, ent ka omamoodi huvitav, ning ahvatles Karmenit oma esialgset reaktsiooni – Evikalt kuuldust mitte väljagi teha – revideerima.

      Kirjad kelleltki võõralt, pealegi meesterahvalt… Salajased kirjad, millest keegi ei tohi teada saada! See… see on ju peaaegu abielurikkumine! lahvatas kuskilt tulnud uitmõte, mis kõlas nagu hoiatus, aga naine hakkas sedamaid vastuväiteid otsima: see ei saa ju olla midagi tõsist, kõik on vaid virtuaalne ajaviide. Ei ole ju võimalik abielu rikkuda, kui igasugune kokkupuude ära jääb, ei ole… Abielurikkumine telefoni teel, see on ju absurdne. Või siis kirja teel, ükskõik kas see kiri on kirjutatud paberile või arvutiekraanile. Virtuaalset abielurikkumist ei saa olemas olla, see on jaburdus!

      Aga ikkagi tunnen ma kummitamas mingit süütunnet, sest tahaksin uudishimust teha midagi – noh, kui mitte just ohtlikku ja keelatut, aga siiski niisugust, mis ühele abielunaisele kuidagi ei sobi. Kuigi võõralt saadud kirja lugemine ei tähenda veel mingi suhte loomist. Ja pealegi on Atko praegu Rootsis töölähetusel ja Virgo spordilaagris. Mul on kaks päeva aega õhtuti üksi kodus olla ja igavleda – on see siis ülekohus, kui…

      Karmen Salundi istus nagu sütel – minna arvuti juurde või mitte? Ta oleks nagu kuskilt väljastpoolt mingit tõuget oodanud, lisagrammikest julgust vajanud, et mõeldu teoks teha. Ja siis helises telefon.

      „Atko…! See on märk, et ma ei tohi arvutit puutuda! Atkol on kombeks välismaal olles koju helistada, kontrollida, kas kõik on korras…” välgatas mõte ja naine võttis telefonitoru.

      „Halloo!”

      Ei olnud Atko. Keegi ajakirjandusagent pakkus mingi ajalehe tellimist, mille Karmen viisakalt ära ütles. Ühest päevalehest oli küllalt, sellegi tellis alati Atko.

      Telefonihelin oli Karmeni toolilt püsti kergitanud ja nüüd seisis ta Virgo toa ukse juures. Piidles vargsi arvutit, milleni oli vaid kolm sammu.

      Olgu, ma võin ju vaadata ja selle läkituse läbi lugeda. Seal ei saa ju midagi vapustavat olla, mis kohe ninna kargaks. Selle lugemine ei kohusta millekski, võttis naine seisukoha ja silmitses ettevaatlikult arvutit. Hirmust, et end internetti klikkides võiksid jällegi räiged alasti kujud ekraanile tekkida, ei olnud ta juba mitu päeva arvutit puutunud. Hirm ja ebalus oli nüüdki säilinud, aga uudishimu sai sellest võitu – nagu kiireks põgenemiseks valmistudes istus Karmen ettevaatlikult tooliservale ja lülitas veidi ebakindla liigutusega arvuti sisse. Ning Evika õpetusi hoolega meelde tuletades õnnestus tal lõpuks isegi oma meilboks üles leida.

      Sulle on kaks kirja, teatas ekraan. Kas soovid avada?

      Karmen kõhkles veidi, vaatas korraks ukse poole nagu veendumaks, et ta on tõesti üksi kodus, tegi surmapõlgava näo ja vajutas klahvi yes. Hetke pärast avanes tabel – tõepoolest kaks meili, saatja nimeks mõlemal üks ja seesama: Andres.

      „Lihtsalt Andres… Jumalale