Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

ehitame lauda!” Mihkel näitas käega kuskile eemale, aga hetkel see Olgat ei huvitanud. Õigem oli siiski mehe vaimustust natuke tagasi tõmmata.

      „Sa ei teagi veel, kas seda üldse müüakse ja mis see maksma läheb…”

      „Tead, naine – siin maailmas müüakse ja ostetakse kõik mis vaja! Asi on ainult hinnas, kui maksta jõuad, saad kätte. Ja mul on valmis saetud puumaterjal ootamas, selle võiks kohe siia tuua! Kõigepealt teeks majale laudvoodri ümber. Ja uue katuse – roog maha, eterniit peale!”

      „Kas sul ikka on nii palju raha?” See oli öeldud vaikselt, peaaegu muretsevalt, et mitte pealetükkiv näida. Tammede rahakott ja hoiukassaraamat olid kindlalt Mihkli käes ja nende ligi ei pääsenud keegi, ka mitte Olga.

      „Noh, vaatame…” See oli nii kindlalt öeldud, et Olga rahunes ja nagu alati kõik Mihkli hooleks jättis. Mihkel teab, Mihkel otsustab, Mihkel maksab, mis vaja… Siiamaani oli niimoodi elamine korda läinud, miks see ei peaks siis edaspidi minema? Olga tundis jälle, et temast ei olene nagunii midagi – kui tahes kirglikult ta Mihkli otsustele ka vastu ei hakkaks, jääks ta ikkagi kaotajaks pooleks. Lihtsam oli nendega leppida, nagu lepitakse loodusjõududega, millele nagunii vastu ei saa. Ning naine hakkaski Kiviaia maja ja ümbrust vaatama teise pilguga. Niisugusega, mis näitaks, mida siin tegema peaks, et paik kodusena tunduks.

      „Ei tea, miks sellel kohal niisugune nimi on? Siin pole ju ühtegi kiviaeda!” ütles ta juba leplikult ja niisugune toon mehele meeldis.

      „Ma juba mõtlesin, et võiks jupikese teha! Suurtest raudkividest, siis oleks nimi õige.”

      „Ja peaks puid ja põõsaid istutama, et poleks niiviisi nagu ilma peal…”

      „Muidugi, ja kindel aed peab ümber olema, metssigade vastu! Kui kartuli maha paneme, on nad kohe platsis! Peab uurima, äkki saaks kuskilt võrku,” oli Mihkel sedamaid nõus ja naine heitis talle jälle tunnustava pilgu. Niisugust üksmeelt polnud nende peres juba ammu olnud.

      Kui Mihkel ja Olga olid veerandtunni ümber maja kõndinud ja mees seletanud, mismoodi seda remontima peaks, pani omamoodi heli neid mere poole vaatama: kirsasäärikute klobinal tulid mööda mereranda tallatud teed kaks telkmantlites piirivalvesoldatit – patrull, mis iga nelja tunni tagant randa kontrollis. Mihkel ja Olga äratasid sedamaid nende tähelepanu, nad astusid oma rajalt kõrvale ja tulid lähemale.

      „Dokumentõ!” nõudis esimene lühidalt ja konkreetselt.

      „Meie elame ju siinsamas, Raudikul…” püüdis Mihkel seletada. Soldatid olid nägupidi justkui tuttavadki, kindlasti mõisa juures nähtud.

      „Dokumentõ!” nõudis mundrimees uuesti, ikka samal toonil. Justkui poleks talle midagi vastatudki.

      „Ei ole kaasas! Ma ütlesin ju, et elame siinsamas!” muutus Mihkel juba tigedaks. „Me oleme kohalikud, saate aru!”

      „Kui te mererannas liigute, peate dokumente kaasa kandma,” selgitas teine, olemiselt mõõdukam. „Vasja, sina jää naisterahvaga siia, teie aga tulge kaasa!”

      „Kuhu ma pean tulema?” „Mitte kaugele… Lähme, bez razgovorov!”

      Piirivalvur kõndis koos Mihkliga mööda randa kulgeva sideliini posti juurde, võttis kuskilt telkmantli alt telefonitoru ja torkas pistiku posti küljes olevasse maskeeritud pesasse. „Aljoo, dežurnõi? Tabasime kaks kahtlast isikut, bez dokumentov, räägivad, et elavad siinsamas… Familija!” pöördus ta siis Mihkli poole.

      „Tamm, Mihhail Tamm! Las otsib Morozovi üles, ma räägin ise temaga!”

      „Tamm,” kordas piirivalvur telefoni ja jäi kuulatama. Nii pikalt, et Mihkel kärsituks muutus.

      „Ma ütlesin, et räägin ise majoriga!”

      „Ladno…” ütles mundrimees telefoni siis hoopis teisel toonil ja kordas sedasama ka Mihklile: „Võite minna, aga randa tulles võtke alati dokumendid kaasa!”

      „Ma olen siin sada korda kalal käinud! Ka teie ülema major Morozoviga!”

      See jutt ei väärinud enam piirivalvuri tähelepanu.

      „Vasja, porjadok, pošli!” hüüdis ta seltsilisele ja nad jätkasid oma teekonda.

      Mihkli arvates küsis Jaan Krapp Kiviaia eest mõistliku hinna, niisuguse, et ta ei vaevunud isegi tingima. Ostu-müügileping tehti sealsamas külanõukogus ja ostja sai maja võtme kätte.

      „Ega ma ise pole seal ammu käinudki! Jalg, näe, ei lase pikalt kõndida… Võib arvata, et nad on seal kõik ära lagastanud!” seletas Krapp, kui nad pärast lepingu tegemist kohaliku söökla poole kõndisid, et ostuliiku teha. Aga Mihkli kõrvust jooksis see jutt mööda, ta oli tehingu õnnestumisest peaaegu eufooriasse sattunud ja kavandas juba homseid tegemisi. Mingi sisetunne ütles talle, et Kiviaiast saab neile lõpuks ometi tõeline kodu, isegi omasem kui kunagine Novomelnitsa möldrimaja oli olnud, sest too oli koos sealse veskiga kolhoosi omandiks kuulutatud. Kiviaia oli aga päris oma, ja Mihkel kompis võidukalt põuetaskusse pistetud ostulepingut, veendudes, et see on ikka kindlalt alles.

      15

      Roomet Põiklik oli püüdnud küll kõik teha, et kolhoosiasjad vähegi ülesmäge minema hakkaksid, aga aina enam näis see töö sõelaga veekandmine olevat. Esimees oli mitmeid kordi kimbatuses mõelnud, et kui talus sai iga peremees oma maa harimisega hakkama, siis peaks ju nüüd samamoodi olema, sest kuigi noored on linna põgenenud, pole paigale jäänud vanem generatsioon veel lootusetult tudikesteks ja töövõimetuteks muutunud. Aga üldtuntud matemaatikareegel, et liidetavate summa sisaldab kõiki liidetavaid, kolhoosimajanduses ei kehtinud, sest just põllutööd tikkusid „Tõusvas Tees” alatasa lootusetult takerduma. Varem oli iga peremees oma hobuse eest hoolt kandnud, sest hobune oli talus peamine jõuallikas; nüüd olid suksud ühistalli koondatud, paljal heinatoidul silmanähtavalt kõhnaks ja viletsaks jäänud ja mitmed neist koguni tühiste rublade eest rebasekasvandusse saadetud. Vili sai küll sügisel kuidagiviisi veel enne lund kokku ja kartul linnast kohale toodud koolilaste abiga üles võetud, aga sügiskünd jäi jälle tegemata. Lihtsalt ei jõudnud, justkui oleks nõukogude kord päevad, nädalad ja kuud salaja lühemaks hammustanud, et põllutööks vajalikku aega enam ei jätkunud.

      Paratamatult tuli kolhoosil aina enam masina-traktorijaama abi kasutada. Ning kohe, kui raudsed hobused Raudikule saabusid, otsustati talumaadevahelised piirikraavid täita ja buldooseriga tasaseks ajada. Vastu vaielda ei saanud, sest kohaletulnud asjamehed väitsid: traktori ja selle sappa haagitud adraga, millel traktoristi abiline – haakija – istus, pole võimalik nii väikesi põlde künda. Siis oli Roomet oma silmaga kraavid üle vaadanud ja selleks loa andnud, sest seekordne sügis oli kuiv, põllud olid võõrad ja kraavid petlikult tühjad. Alles hiljem selgus, et otsus oli ennatlik: varem kraavide kaudu ära voolanud liigvesi hakkas põldudele loike tekitama ja lodukohtadesse kogunema, kuhu traktor kippus sisse vajuma.

      „Drenaaž! See on ainus asi, mis aitab!” seletati Põiklikule ettevõttes, mis kandis uhket nime „Eesti Põllumajandustehnika”. Kui aga esimees kuulis, mis drenaažiehitus maksma läheb, oleks ta tahtnud nende juurest lausa ülepeakaela põgeneda.

      „Kes seda raha maksta jõuab?”

      „Sovhoosidele tehakse see töö riigi kulul! Aga jah, teie olete ju kolhoosist…” Selle peale laiutati vabandavalt käsi.

      Raha, jah, raha… Kolhoosi krooniline rahapuudus oligi see, mis Roomet Põikliku pea enneaegu halliks tegi. Põllumajandusvalitsuses käies oli ta tõsiselt öelnud, et tahab ameti maha panna, aga sedamaid saadeti ta partorgi jutule, kes mehele terase pilguga otsa vaatas ja mitte vähem terava häälega küsis:

      „Tahate saboteerida? Rahvas on teid sellesse ametisse valinud! Kas te teate, kuidas meie riigis sabotaaži suhtutakse?”

      Lõuad pidada ja edasi teenida… See kulunud ütlus käis ka Põikliku kohta. Kolhoosile oli küll peale tema ka juhatus valitud, aga kui kassa on krooniliselt tühi, on võimatu mis tahes otsuseid täita, olgu need nii head kui tahes. Põllumajandussaadustele riigi