Seelikukütt. Mati Soonik

Hakkas veel noomima, et temalt liiga palju nõuan.

      Maila kodus sain viimati nii tugevasti vastu nina, et jalad ei tõuse tema poole astuma. Võib-olla oli see isegi mõõgalöök mu südamesse?.. Mõttes olen kallima poole siiski kõmpinud, aga vaid mõttes. Olen selline tobe tegelane, et kui keegi mulle ei naerata, hakkan teda põrnitsema ja tekib vastastikune altkulmu vahtimine.

      Mul ei ole mõtet oma närve tappa, sest minu ja Maila armastus on möödunud ning teha pole midagi. Püüan kõike meid puudutavat mõista, selle üle juurelda, aga samas taipan, et avalikult ei saa seda tema juuresolekul teha. Kui ta oleks filoloog, võib-olla olek sime paremini teineteist mõistnud, ent nüüd paistab nii, et talle sobib, kui ta minuga enam ei kohtu ja minule samuti, kuigi kuu aega tagasi pidime abielluma. Sandisti pole midagi, sest küll me oma saatusekaaslased leiame! See on isegi hea, et ma neljandal kur susel ei abiellu, kuna nii on mul muresid vähem ja lootus suurem, et selle kursuse kuidagi läbi saan.

      Mitmedki ellusuhtumised on mul ja Mailal erinevad, sest ta paneb palju rõhku hilpudele, varale ja välisele väljanägemisele, aga mina suhtun nendesse küsimustesse ükskõikselt ja sellel pinnal oleksid hiljem nagunii arusaamatused tekkinud. Oleme mõlemad kanged, järeleandmatud ja teineteisega liialt vähe arvestavad. No mis abielu sellest tuleks, kuigi armatsedes tundsime ennast siiski mõlemad hästi. Kuidas me siin niivõrd teineteisega arvestasime, et kaaslast tavaliselt ei unustanud?.. Usun – mõistsime enesegi naudingut sellest suurenevat. Võib-olla ilustan meie armuelu, sest surusin ju ka siin oma tahtmist peale, kuigi ta rampväsinud oli. Ehk seegi võimaldab tal minuga praegu tõrjuvalt käituda?

      Õpin oma vigadest nii mõndagi ja saan targemaks. Mõistan enese puudujääke ning tulevikus olen näitsikutega õrnem kui seni, kuigi mul on pingutav koolutada ennast selles vaimus.

      Mõtlen isegi: väga raske on piigadel minuga toime tulla, sest olen ju kohutavalt kangekaelne. Lihtsalt vapustav, kui ennast täis ma olen! Olen eikeegi, aga see ei takista mul ennast kukena üleval pidada. Kui kiidukas ma sealjuures olen!

      Lõbus tuju, muretus – las need loomuomadused saadavad mind ka edaspidi! Kuivõrd lapsik, lihtsameelne maailmaavastaja ma olen – seda ei jõua teised ära imestada! Olen liiga usaldav – ju olen omajagu loll. Mu mõte ei ole viljakas, on omajagu laisk, nagu olen isegi. Laiskus ja uimasus on mu põhiomadused.

      Vaat, mu toanaaber Madis on virk nagu nirk, sest ta lausa jookseb igale poole. Hommikul vara mängib ta vastik äratuskell, mis ajab ka minu üles. Tema asub usinasti tööle: tõlgib soome keele lugemisvara ja kui aega üle jääb, siis vene keelest nii Aleksandr Solženitsõnit kui ka följetone. Peale selle on ta pea tehnika peale hästi lahti.

      Kooliarst ütles: „Mina teid aidata ei saa,” ja saatis mu teise arsti juurde.

      Hamba väljatõmbaja oli noor mees, pikk kui mastimänd. Algul tegi ta süsti, mis muutis mu suu tundetuks ja paksuks. Pärast ootust pani ta tangid haigele hambale taha, tundsin naksatust ja hambakonts oligi õigest kohast lahti, sest ilutses tangide haardes.

      Sülitasin kaua aega verd ja mitu korda hakkas pea ringi käima, kui ühiselamus hammaste vahel tühja kohta silmitsesin. Minesta veel viimati ära!

      Õppisin vene kirjanduse vaheeksamiks ja saingi nelja kätte. Läksin eksamil väga tobedalt alt, et ühe punkti jätsin ettevalmistusajal läbi mõtlemata, kuigi see mu piletisse kuulus. Tulevikus üritan tähelepanelikum olla kui seekord. Jumal tänatud, et niigi läks. Eksamil ei esitatud mulle täpsustavaid küsimusi loetud kirjanduse kohta, aga Maksim Gorki „Klim Samgini elu” oskasin ise välja tuua, mõista andes, et olen seda lugenud. Tegelikult olengi seda teinud, kuigi loetu on väga ähmaselt meeles. Järgneva poole eksami algainestik peaks mul olema värskemalt peas kui seekord. Kindlasti on eksami eel mitu vaba päeva kah ja juba sel aastal võin lõdvestuseks mõnda vene kirjaniku raamatut sirvida.

      Praegu on stilistika loeng, milles arvestuse saamine ei tohiks mul probleem olla. Küll ma referaadi Brežnevi kirjakeelest ära teen!

* * *

      Igatsen südameheadusega inimest tundma õppida, kellega ma poleks enam nii mõtlematu ja hoolimatu kui Mailaga. Sobiliku kallikese otsimine on vaevarikas. Ülikooli klubi tantsuõhtul võin ju tutvuse saada, aga sellest rohkem võin loota muusikaõhtule ülikooli saalis või mujal, kus liigub hingelisi tütarlapsi, kes janunevad samalaadse sõpruse järele nagu minagi. Ma ei jää enne rahulikuks, kui mõni näitsik mul kindlalt südames asub – muidu tuleb mõrsja mu mõttesse ja ära ei lähe!

      Oma südamesõbrannat mul pole ja Maila kummitab mind kui paha vaim unes, ent päeval olen elu virvarri sees ja teadlikult lülitan ta oma askeldustest välja. Pool aastat pole ma nii võimsalt maganud kui praegu, aga varem sõi pingeline vahekord kallikesega tõesti mu närve ja mõjus sandisti unele. Meie kohtumise vaheajal on ka hea omadus, et võimaldab ebameeldivaid mälestusi unustada ja järjest teravamalt jätab toredaid omavahelisi seiku mälus järele.

      Poissmees on vahva olla, sest tee, mis tahad ja pole miskit muret! Tudengile oleksid perekondlikud kohustused rasked täita, sest arvesta muudkui teise inimesega. Tee kindlasti nii ja naa! Mis siin veel neiust rääkida, kes muutub ju lausa pereorjaks! Mees tahab kallistada, titt aga tissi imeda ja mõlemad on kannatamatud. Naisel on raske üht teisele eelistada, tõmba või ennast lõhki!

      Mul pole Maila käitumise üle ühti imestada vaja. Vihjasin talle abielunaise raskustest ja ega ta mulle vastu ei puigelnud, vaid jaatas sedagi momenti, ent kui ta veel kõvasti mu lummuses oli, siis oli ta elumurede suhtes kurt.

      Praegu mul sõbratare jätkub, aga sellest on vähe, sest mulle on tõsist armastust vastuarmastusega vaja. Vähe usutav, et see lähemal ajal toimub. Arvatavasti tulevad vaid pinnavirvendused siia-sinna, aga tuleval semestril jõuan ehk juba paremate tulemusteni?

      Svetlana on üsna sädelev, aga vene keeles on siiski raske suhelda. Ta tuletab veidi Mailat meelde, eriti silmad on neil sarnased. Kuidagi ei jõua Svetlanaga korraliku seksini. Äkki on ta süütu?

      Võrdlen ennast, kes ma olen praegu pikkade juuste ja habemega, habemeta iseendaga. Tõesti, praegune seisund on kõige parem, mis mu nägu võimaldab, aga kõrvade peale võin veel juukseid praegusest pikemaks kasvada lasta.

      Ma olen suur unistaja, kes suurte tegudeni ei jõua mitte kuidagi ja olen endiselt eikeegi. Kakskümmend kaks aastat on mul turjal, aga ikka olen lihtsameelne lollike. Keksin kui kukeke ja kiren kah! Mu hing on nukker ja otsib toitu: hellust, armastust, aga teadmata on, millal ta seda leiab! Maila-lugu on veel väga värske, aga sellesse pole enam ühtegi rida kirjutatud, sest minu ja temakese teed pole juhuslikult ristunud.

      Kohutav on tütarlapse silmadesse uppuda. Maila hingepeegel kummitab mind pidevalt, sest kallim hoidis oma silmadega mind eneses kinni, keetis ja põletas, kuni jõudsime krahhini, sest kustusime mõlemad. Peaksin siiski leidma sobiva inimese, kes avastaks minus midagi väärtuslikku, aga ennast tuleb taltsutada ja kontrollida, et ihaldusväärne kaaslane olla.

      Ma olevat kade inimene. Kas see vastab tõele?.. Ju vist! Ma olevat ennast täis ja uhke. Sedagi arvamust ei saa ma eitada. Kõiki pahelisi omadusi võib igas inimeses parajas koguses olla, aga minus on neid kohati paljuvõitu.

      Päeval pole mu enesetundel viga, aga öösel tulevad igasugu totrad, kuid kenad mälestused Mailaga suhtlemisest meelde. Ärkan üles ja muudkui mõtlen. Pealegi on vihavaen vaibunud, ilus on prahist välja selginud. Väga meeldiv on süütusevõtmisega seotud mälestus mu ühiselamu toast, kus olime kahekesi nädalavahetusel. Alasti lamasime mu voodis teineteise vastas, sest see ase on ju ühele inimesele mõeldud, ja nautisime teineteise keha.

      Järsku ütles Maila: „Ma lihtsalt ei suuda enam süütu olla, lähen hulluks ihast su järele! Tee mis tahad minuga!”

      „Mina lähen samuti hulluks ihast su järele,” kohmasin õnnest joobnuna ja natukese aja pärast olingi õndsuse tipul.

      Mul on plaanis Jõgevale homme raamatuid viima tõtata, kuigi väga raske on seda sammu astuda. Huvitav, mismoodi minu külastusse suhtutakse. Midagi head ma ei looda, aga raamatud tuleb igal juhul omanikule tagasi viia. Püüan käituda kallikese pool nii meeldivalt kui võimalik. Väga tõenäoline, et see on mu viimane külaskäik Jõgevale tema poole. Rongis sõites tundus,