Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski

on üks kodanliku uusaja telgi, mille ümber tiirleb õige palju nähtusi ja uskumusi. Üks asi, millel on kindel seos individualismiga, olgu see kitsam, isiku-individualism, või laiem, inimkonna-individualism, on inimese ja keskkonna tasakaalu rikkumine. Mis on teoks saanud mitmes suhtes ja mitmes mõttes. Looduskaitseliselt seisukohalt on seda viimasel ajal analüüsitud ja taunitud üsna teravapilkselt, usun aga, et meie arusaamu luulest ja luuletamisest on väärutanud seesama keskkonna alahindamine loova isiksuse arvel.

      Peame kõigi väärtuste loojaks inimest, seega siis on väärtuste lähtekoht inimisiksus. Ammendamatult rikka keskkonna asemel usume ammendamatut isiksust. See on inimese salapärastamine. Siit jõuame lihtsasti originaal, suse mõisteni, mis on suunanud kogu uuemat kultuurilugu eriti romantismist peale. Kui inimisiksus on amendamatult sügav ja rikas, on kõik inimesed väga erinevad, erinevus on põhiline, olemuslik, ja sarnasus väline, pinnaline. Nii arutlebki Alfred de Musset’ “Fantasio” peategelane, et inimeste kõige olulisemad ja sügavamad omadused jäävad teiste eest suletuks, kuna väljendusse, teisteni jõuab vaid see, mis ei ole omapärane, siis oluline ja sügav. Sellest kontseptsioonist on kerge jõuda isiksuse, eriti veel loova isiksuse traagilise üksinduseni, mis ongi romantikute meelisteemasid.

      Kuid luuletajale ja igale kunstnikule sigib siit veel traagilisem imperatiiv: olla originaalne, olla teistsugune kui on teised. Isegi teoreetilisel tasemel on originaalsus tehtud tõelise loomingu (juba termin “looming” määrab tegelikult ülejäänu) conditio sine qua non’iks. Nii on originaalsusest, teisititegemisest saanud luuletaja siht – vahel ainus siht, teisi polegi. See tähendab luulekeele võimaluste määratut raiskamist, sest neid ei läbe enam keegi tagasihoidlikult, vähehaaval ja lõpuni kasutada, vaid igaüks tõttab haarama kõige silmapaistvamat. Luulevõimalused põletatakse kiiruga läbi nagu mõlemast otsast süüdatud küünal.

      Muidugi on kõige suurem oht luulevõimaluste kulutamisest originaalsust taotlevale luulele endale. Sest varem või hiljem jääb originaalseid luulevõimalusi napiks. See tõestab tegelikult viimaks ikkagi seda, et isiksus ei ole ammendamatult rikas ja sügav ning luule iseendas on samuti suletud süsteem. Rikkus ja uuenemine lähtuvad väljastpoolt isiksust, keskkonnast, tõelusest.

      Loova ja lõpmatu isiksuse asemele astub avatud inimene, kes võtab keskkonnast midagi, mis on seal sügav või sõlmselt oluline. Looja on filter, mille läbi teisteni jõuab selitatud tõelus. Originaalsus on siiruse, avatuse kaasnähe, mis mõnel puhul võib kahjuta ka olemata olla.

      Usun, et arusaam keskkonna primaadist inimese ees, mida võib ju ka nimetada mateeria primaadiks vaimu ees, aitab luuletajat mõnestki ummikust välja, annab talle tagasi kübekese kadunud hingerahu ja võimaluse rahulikult püüda oma luulevõimalustesse suure ja imeliku maailma kajasid, värve, virveid ja lõhnu.

      See, et inimene kunagi ei saa luua midagi, mis ligilähedaltki küüniks võistlema tõelusega, on vältimatu maailmaseadus, mille vastu vaidlemine oleks mõttetu. Peaksime harjuma oma peeglikillu-rolliga ja leidma suure lohutuse selles peegeldamises, mis avab meile osakese maailma imelikkusest.

      Kui väidame, et ehk raalide abiga jõuame luua midagi praegusest keskkonnast täiuslikumat ja keerulisemat, võib sellele vastata vaid seda, et raalid ei ole enam meie. Pealegi ei ole raalid ka mitte meie looming. Raalid on materialiseerunud matemaatika, kui nii tohib väljenduda, ning ei aine, millest nad koosnevad, ega matemaatika, mis on nad vorminud, ei ole meie looming, ei pärine meist. Meie oleme vaid vahend keskkonna käes, kes on raalid loonud.

      Aga inimese teadvus? Olgu me pealegi maailmasuuruses vähem kui pilliroovars, oleme ikka mõtlev pilliroovars. Oleme ainsad mateeria tükid, kes saavad aru, et nad on, ja ehk sedagi, kes nad on, ainsad asjad, kes oskavad luuletada endast ja teistest. Ja nii edasi. Aja Jumala näo järgi loodud Aadam uksest välja, tuleb ta aknast sisse ja leiab ikka mõne olulise differentia specifica, millel ülendada end paremaks kõigest muust. Teadvus on üks niisuguseid eristus- ja väärtustustunnuseid, mida tavatseme asetada lünka lauses “Oleme teistest elusolenditest ja eluta asjadest üle sellega, et meil on…”.

      Kui selle üle veidi mõelda, ei saa märkamata jätta, et juba eelduses on viga. Mida üldse tähendab niisugune pingerida terve eluslooduse tasemel? Mis on “parem”, mis “halvem”. Neid mõisteid saame ehk kasutada laste kohta perekonnas või lehmade kohta laudas, ikka siis, kui keegi on olemas kellegi jaoks, keegi hindab kellegi olemistkäitumist selle järgi, kas see on temale hea või halb, tülikas või kasulik. Nii on muidugi mõni laps vanematele hea, mõni lehm parem piimaandja kui teine ja lammas igal juhul etem kui hunt.

      Aga kelle jaoks oleme siis meie? Kelle lapsed või lambad oleme meie? Saame end teiste olenditega võrrelda vaid senikaua, kui usume, et kuskil on mingi Hall Vanamees, kes kõiki oma looduid või oma karialuseid jälgib ja hindab. Tõsi on, et Halli Vanamehe asemele on tulnud Tühi Koht, aga nii antsakas kui see pole, suhtume Tühja Kohta ikka nagu Halli Vanamehesse ja endasse nagu tema lemmikusse.

      Kuigi sellest, et Halli Vanamehe asemel on nüüd Tühi Koht, saab järelduda ainult see, et terve eluslooduse kohta kehtivaid väärtushinnanguid, paremusjärjestust ei ole. Katse fülogeneesi niisuguse väärtusastmikuna kasutada pole ka suuremat väärt, sest Halli Vanamehe puududes ei sisalda ka evolutsioon mingeid väärtusi, mida absoluudina kellelegi külge kleepida saaks.

      Veel väike formaalloogiline põige. Olen emotsionaalselt laetud asjus kaasa väideldes mõnel puhul kogenud, et teine pool ei mõista õigesti väiteid nagu “inimene ei ole teistest elusolenditest ülem”, “kirjandus ei ole asendamatu väärtus”. Sama oht on ülaltoodud arutlusega. Püüan siis täpsustada. Väide on “ei ole õige, et eksisteerib mingi universaalne, kõiki elusolendeid hõlmav väärtusastmik ja inimene on selles väärtusastmikus kõige kõrgemal”. Teine väide siia juurde: “kui niisugune väärtusastmik eksisteeriks, tähendaks see ka seda, et eksisteerib mingi subjekt, kes selle väärtusastmiku kehtestanud on, näiteks jumal”. Teise väite eitusest (seda olendit ei eksisteeri) järeldub esimene väide. Esimene väide ei tähenda aga hoopiski mitte “eksisteerib väärtusastmik (nagu ülal kirjeldatud) ja inimene on selles väärtusastmikus ühel madalal (vahest isegi kõige madalamal) pulgal”. Kui puudub väärtusastmik, ei ole lihtsalt kõrget ega madalat, väärtusastmiku eitamine on midagi hoopis muud kui selle ümber pööramine.

      Ent asjal on veel üks palju huvitavam aspekt. Kui loobume uskumast isiksuse ja inimese ammendamatut sügavust, mis lõpmatus loomingus realiseeruda võib, tuleb küsimus: Kui inimene on vaid keskkonna peegeldaja, keskkonna sügavuse vahendaja teistele, seega siis igal juhul vaesem keskkond, kuidas on siis, et luuletab, arvutab, ehitab ja mõtleb ikkagi inimene ja mitte keskkond?

      On üldisem ja analoogne küsimus: miks ei ole päike, kõiges elusas sisalduva elu, negentroopia allikas, ise elus? Sellele küsimusele ei oska ma vastata, kuid meenub Stanisław Lemi lugu, kus füüsikud tõdevad, et plasma ilmutab elumärke. Esimene küsimus tundub lihtsam. Luule ja igasugune inimlik kunstitegevus, nagu ka teadus, on spetsiifiliselt inimlik kommunikatsioon, mida eluta loodusel lihtsalt pole tarvis. Kui aga arvame, et meie looming on keerulisem ja kõrgem kui keskkond, milles elame, siis lihtsalt eksime. Seal, kus loodus ja looming omavahel võrrelda annavad, näiteks portreedes, kirjeldustes, on meil selge, et kirjeldatav-kujutatav on hoopis keerulisem ja mitmepindsem kui kirjeldus. Kujutamine on alati selektiivne. See on peale muu lihtsalt möödapääsmatu, sest kommunikatsioon muutuks võimatuks, kui selles kasutatavad kujutused (sümbolid, märgid) sisaldaksid samapalju informatsiooni, kui on kujutatud objektides. Me lihtsalt upuksime tarbetus informatsioonis.

      On ilmne, et luulegi eesmärk pole tõeluse matkimine, vaid mingi värskendava kokkupuute saavutamine sellega. Mis muide tähendab sedagi, et luule ja igasugune muu kunst täidab oma funktsiooni vaid koos tõeluse endaga. Kõige lihtsamal juhul sisaldab ta meenutusi või osutamist millelegi, mida lugeja peaks tundma. Õige kunstiteos või õigemini kunstiteos, mis kuulub siin arutatud liiki (pole lihtsalt mnemooniline abivahend, emotsionaalse kõdi tekitaja või riimimäng), koosnebki kahest osast – vanast ja uuest, tuntust ja vastsest. Viimane on otsekui säde, mis esimese süütab ja nii tunnetusreaktsiooni läita ja inimeselt inimesele kanda võib. Mis muidugi ei tähenda, et luuletuses saab murrujoonega eraldada “lõhkeaine” ja “sütiku”. Mõlemad võivad olla peidetud, sulatatud