Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski

ajakirjanikud – kõik teavad, et on olemas poeetika arsenal, mida vahel tuleb kasutada. Poeetika arsenali kuulub hulganisti nõkse, seal on metafoorid, epiteedid, võrdlused, metonüümiad ja kuidas neid kõiki nimetatakse.

      Kuulame reporterit, loeme ajaleheolukirjeldust, nekroloogi, juubeliartiklit, peokõnet, isegi tõsise töömehe tõsiseid vastuseid intervjuuküsimustele. Nende kõigi taga on veene, et juba massikommunikatsiooni sattumine on midagi pidulikku (temast kirjutatakse ajalehes – ju siis enamuse meelest juba kirjutamine on pidulik asi kõnelemise kõrval), ja seda pidulikkust on vaja poeetiliseltretooriliselt tähistada. Ja sünnivadki “ööd ja päevad sähvivad keevitusvälgud”, “lahkus jäädavalt meie hulgast”, “astus üle kolmveerandsajandi läve”, “õitsengu tipp”, “alatu roim”, “õhtule lisab värvi rahvapillimeeste trio”. Need on sisulised ilustused. Tõeline luule aga usutakse vajavat veel kõlalisi ilustusigi: rütmi, riimi (mis süvemalt võttes on õieti ükssama asi). Hakkame küll tunnistama, et on olemas ka mingi “vabavärss”, mis on ka luule, võibolla isegi pärisluule. Aga vabavärss peab siis tegijate kui lugejate meelest sisaldama puuduvate riimide asemel seda rohkem sisuilustusi. Ja eks nad sisaldagi. Vastselt meie luulesse tulnud vabavärss on barokne, kujundiohter ja tagantjärele vaadates väsitavalt retooriline. Seal on “sumisevad elektronajud, mis püüavad integraali kõvera konksuga teadmatusest siputavaid saladusi”, “inimteadmiste liilia Andromeda udukogust õiega”. Suur kujundiornamentide nikerdaja oli Jaan Kross, lohakamalt, aga väledamalt tegi sedasama Enn Vetemaa.

      Kuni arvame, et luule ongi pelk proosa, proosalise sisu ilustamise kunst, on muidugi narr rääkida äärmuseni lihtsast luulest ja võrrelda seda funktsionalistliku arhitektuuriga, mis kõverjoonte romantilisele vohamisele järsu lõpu tegi. Kas luule saab mingiski mõttes olla funktsionalistlik? Kui jaa, siis võime kirjutada luulest, mis on midagi hoopis muud kui ehiskõne. See on luule, mis taotleb vahendada erilisi kogemusi. Vahendite valikul on see luule väga vaba ja sobib kokku õige mitmesuguste väljendusmoodidega, olgu need klassitsistlikud värssimised vabavärsi taasavastatud taasavastatud metafoorimetsad või mingi uuslihtis, häbenemata siiras ütlemine.

      Selle luule lähtekoht ei ole tarve teisi pidulikul viisil mõjutada ega täita luulelisi konventsioone, vaid mingi isiklik kogemus, luuletaja enda elamus, mida tahetakse teisele edasi anda. Kogemus, elamus on inimese kokkupuude tõelusega, millegagi mis on temast ajas ja ruumis eemal. See tõelus võib luuletajat puudutada väga ootamatul kombel, väga kergelt või väga raskelt. See võib olla mälestus, õites õunapuu, aiateivastele kogunev lumi, aatomiplahvatus, revolutsioon, lapse surm, linnulend, loetud raamat, kuuldud lause. Miks mõni kogemus on nii erisugune, et teda ei saa väljendamata jätta ega väljendada argiselt, poolvihjamisi: “Näe, kui ilus”, “mis nad ometi tegid”, “kui imelik”? Luule ei ole argikommunikatsioon, sõrmega osutamine millelegi, mis vaateväljas. Kuid luule pole ka seletamine, ühismõistetavast lähtuv mõttearendus, mis peab teistele selgitama midagi, mis neile selge ei olnud. Vaevalt luule seda suudab. Vaevalt on meile uudis, et õunapuude õitsemine on kena asi või aatomiplahvatus kole. Pigem meenutab luule meile midagi, mille oleme unustanud või mida pole seni tähele pannudki. Sellisena taastab ta luuletaja tõelise kogemuse kaudu lugejale (või kuulajale) maailma tõeluse. Ja kuna tõene maailm on rohkem üks kui palju, rohkem ühine kui igaühel eriline, aitab luule inimesi ühistunnetuse toel üksteisele ligemale.

      See, et argielu inimesi maailma tõelikkusest ja üksteisest pidevalt kaugendab, on kaunis tuntud asi. Kes ei teaks, kuidas harjunu muutub olematuks: otsime prille, mis on meil ninal, pliiatsit, mis on meil peos, naist, kes on meil olemas, kes aga tänu harjumusele ei ole enam see ainus ja õige.

      Nähtavasti ei saa seda entroopialikku, radeerivat harjumust võita mingil harjunud moel. Oleksid meil reeglid, kuidas harjumusega võidelda, saaksid need reeglid ise harjumuse osaks ja ei aitaks meid kuigi palju. Nii on igasuguste eeskirjade ja õpetustega, kuidas luuletada või jutte kirjutada, nii on igasuguse inimliku püüdega iseendast üle saada, oma entroopiat ületada. Seda saame, aga ainult väljaspoolsuse, tõeluse abil, sest me ei ole midagi ilma keskkonnata. Ainult keskkond ise saab meid tõesemaks teha. Võibolla on see sama tõdemus, mida tihti väljendavad kunstnikud ja luuletajad, kõneldes inspiratsioonist otsekui ilmutusest, väljaspoolt antust. Tõde astub ikka ise meisse ja kõige enam, mis saame teha, on olla valmis teda vastu võtma. Omal ajal on seda mõistnud müstikud, kes samuti rõhutasid ilmutuse väljaspoolsust, seda, et inimlik ponnistus ei saa meid viia tõetunnetusele ligemale. Võib tõmmata paralleeli kirik – müstikud (kui piirdume Euroopa ja kristlusega) – kirjandus (kõik kirjutatav) – luuletajad. Mõlemad on toonud suletud harjumussüsteemidesse uuendust, mõlemate kaudu on meieni ulatunud ehedat tunnetust. Muidugi on igal asjal oma aeg, kuid rumal on tarvitada müstikat sõimunimena kõigele segasele või sünonüümina kiriklikule. Kuna tõeluse puudutus on inimesele kuidagi kahtlusvabalt puhas ja selge, vabastab see inimese tihti seniste uskumuste ja autoriteetide alt, nagu müstikutega juhtuski. See on müstika sisemise kindluse ja vabamõtlemise allikas ja seetõttu on müstikud osalenud kõigis endisaja suurtes murrangutes ja mõtteavardumistes. Müstikud on uuendanud nii matemaatikat kui luulet ja huvitav on, et müstika on osutunud elujõulisemaks kirikust ja kristlusest endast. Võibolla saame kord selgelt ja rangelt kirjeldada, mis tähendab vaimne entroopia kasv. Siis mõistame ka, mis tähendab järsk ja tõhus ühendus negentroopiaga, mis saab olla ainult meist väljaspool asuv ja meist sõltumatult eksisteeriv tõelus. Siis ehk mõistame ka, mis on õieti mõistmine, arusaamine, seni psühholoogias nii napilt käsitletud, ent müstika ja inspiratsiooni mõistmiseks vältimatu asi.

      Räägime loomisest, loomingust, loomingupsühholoogiast. Märkan, et mulle on need terminid muutunud vanatestamentlikult arhailisteks ja kahtlasteks. Kas me siis ikka tõesti loome? Kas me ikka tõesti oleme loojad? Kas me oleme autonoomsed uute väärtuste, negentroopia allikad? Viimast igatahes mitte. Vaevalt siis ka esimest. Kui luule ei tule tuulest, siis meist endist igatahes ka mitte. Luule tuleb meisse ja dikteerib end. Ülejäänu oleneb meie usinusest ja võimalustest. Ja kui nii võib – sellest, kui hästi oleme aru saanud sellest, mida õieti oleme aru saanud.

      Luule lähtub siis kogemusest, suhtest meie ja keskkonna vahel, kus uus pärineb keskkonnast, mitte meist endast. See ei ole tavaline argikogemus, vaid midagi muud. Sestap ei saa seda kogemust ka argikeeles väljendada, vaid selleks on kujunenud omaette luulekeel. Kuid nagu erineva kogemuse ainus tabatav tunnus on tema erilisus, on ka luulekeele eristustunnuseid vaevalt võimalik mingis süsteemis väljendada. Nii nagu harjumuskategooriates ei saa väljendada harjumuse ületamist.

      Analoogiaid leiame matemaatilistest süsteemidest. Näiteks Eukleidese geomeetria – mõni üldisem geomeetria (Lobatševski, Riemann). Luulekeel on väga võimas ja väga üldine süsteem, mille reegleid ei saa väljendada argikeeles, nagu kitsama matemaatika reeglites laiema matemaatika omi.

      Luulekeele võimalusterikkus on midagi eriskummalist. Kui adud seda, hakkad tahes-tahtmata uskuma kokkukõla tõelise maailma, kogemuste maailma ja luulekeele vahel, nagu kord ilmsiks sai matemaatika ja füüsika kokkukõla. Luuletaja avastab korraga nii tõeluse kui keele pindu ja võimalusi.

      Maailm, meie keskkond on meie tõelus ja tõde, keelel on temaga väga oluline seos. Võib öelda, et keel on vanem ja targem kui meie. Kuid keelel on mitu taset, keeles mitu keelt. Üks on see, mille seame iga päev ise kokku, meie laused, mõtted, jutud. Teine, teised on sügavamad, minevikust päritud võimalused ja suunad, mida me pole ise teinud, mille oleme saanud esivanematelt ja nende maailmalt. Luulekeel on keel kõigis keelevõimalustes, kõigi võimalike keelte summa. Lingvistina on kiusatus lisada, et luulekeel on argikeele metakeel. Võib isegi öelda miks. Sellepärast, et argikeel allub samuti harjumuse erodeerivale mõjule, argikeele, argikõne entroopia kaldub samuti kasvama nagu igal tavapärasel tegevusel. Luulekeel suudab mahutada rohkem uusi kogemusi, ulatudes nendest, tõeluskogemustest argikeelde. Luulekeel uuendab ja parandab argikeelt. Selgemini kui mujal avaldub see ehk keele loometegevuses, kasvõi uute sõnade tuletumises-tekkimises, mis on ühtaegu luule ja keeletegevus.

      Kui luulekeel on argikeele metakeelena temast avaram ja unikaalsem, on luule ümberjutustamine argikeeles võimatu. Kui luuletust saab vaevata proosasse viia, on kas luuletus vilets või on proosa argikeelest enam. Meie tavapärane proosa-luule vahe ei lähe hoopiski ühte luulekeele ja argikeele