Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert

Klaveriõpingutest tuli loobuda. Ta ema nõudis kloostrist korrapäraselt korrespondentsi. Ühel hommikul, kui kirjakandja ei tulnud, muutus proua kärsituks; ta sammus elutoas tugitooli ja akna vahet. See oli tõesti tähelepanuväärne! Juba neli päeva uudisteta!

      Et prouat oma näite varal lohutada, ütles Félicité:

      „Mina, proua, pole juba kuus kuud teateid saanud!..“

      «Kellelt siis ometi?..“

      Teenijanna vastas tasaselt:

      „Aga… õepojalt muidugi!“

      „Ah! See teie õepoeg!“ Ja õlgu kehitades asus proua taas sammuma, mis pidi tähendama: „See ei tulnud mulle pähegi!“… Ja üleüldse, see ei huvita mind! Mingi laevapoiss, kaak, kena lugu küll! Samal ajal kui mu tütar… Mõelda vaid!..“

      Olgugi et Félicité oli kalkuses kasvanud, oli ta algul nördinud, pärast aga unustas selle.

      Ta sai aru, et väiksekese puhul on kerge pead kaotada.

      Mõlemal lapsel oli võrdne tähtsus; side tema südames ühendas neid ja nende saatused said seeläbi samaseks.

      Apteeker teatas talle, et Victori laev oli jõudnud Havannasse. Ta oli selle teate leidnud ajalehest.

      Sigarite tõttu kujutles Félicité Havannat paigana, kus peale suit- setamise midagi muud ei tehtagi, ka Victor liikus neegrite keskel tubakatossu pilves. Saab ta sealt „vajaduse korral“ maad mööda tagasi tulla? Kui kaugel on see Pont-1’Éveque’ist? Et teada saada, küsitles ta härra Bourais’d.

      Too küünitas oma atlase järele, siis asus selgitama geograafilise pikkuse mõistet; Félicité hämmeldust nähes mängles tema huulil pedandi edev muie. Lõpuks osutas ta oma pliiatsihoidjaga tajumatule mustale punktile ovaalsel laigul ning lisas: „Siin.“ Félicité kummardus kaardi kohale, see värviliste joonte rägastik väsitas ta pilku, ütlemata talle midagi; Bourais ärgitas teenijat tunnistama, mis teda segadusse ajab, Félicité palus näidata maja, kus Victor elab. Bourais tõstis käed üles, aevastas ja purskas naerma; säherdune lihtsameelsus lõbustas teda üliväga. Kuid Félicité ei mõistnud, mille üle ta naerab – äkki lootis ta koguni õepoja pilti näha, sedavõrd piiratud oli tema arusaamine!

      See oli kaks nädalat hiljem, kui Liébard, turu ajal nagu ikka, kööki astus ja talle kirja ulatas, mille oli saatnud õemees. Kuna kumbki neist ei osanud lugeda, pöörduti abi saamiseks emanda poole.

      Proua Aubain, kes parajasti varrastel silmi loendas, asetas töö enda ette, avas kirja, võpatas ja ütles neile sügavalt silma vaadates tasase häälega:

      „See on õnnetus… millest teile teatatakse. Teie õepoeg…“

      Ta oli surnud. Rohkem polnud midagi öeldud.

      Félicité langes toolile, toetas pea vastu seina ja sulges laud, mis olid järsku roosaks tõmbunud. Siis, langetatud päi, käed rippu, pilk klaasistunud, korrutas ta iga natukese aja järel:

      „Vaene väike poiss! Vaene väike poiss!“

      Liébard jälgis teda ohkides. Proua Aubain vabises veidi.

      Ta soovitas Félicitél minna Trouville’i oma õde vaatama. Teenija tegi liigutuse, mis tähendas, et selleks pole vajadust.

      Oli vaikne. Heasüdamlik Liébard leidis sündsa olevat lahkuda. Seepeale ütles Félicité:

      „Neile, neile ei tähenda see midagi!“

      Pea langes tagasi; masinlikult kergitas ta aeg-ajalt pikki vardaid töölaual.

      Tilkuvat pesukorvi kandvad naised möödusid hoovist.

      Ta nägi neid läbi akna ja talle meenus pesu; eile pestu tuli täna läbi loputada, ning ta väljus toast.

      Félicité pesulaud ja vaat olid Toucques’i kaldal. Ta puistas kaldanõlvakule hunniku särke, kääris käised üles ning haaras kurika; jõulised hoobid, mis ta pesule jagas, kostsid naaberaedadessegi. Karjamaad olid tühjad, tuul riivas jõge; selle põhjas kooldusid pikad rohukõrred justkui vees hõljuvad koolnute juuksed.

      Félicité hoidis kurbust tagasi, oli kuni õhtuni väga vapper; kuid oma toas laskis end lõdvaks, ta lebas kõhuli aluskotil, nägu patja surutud ja rusikad meelekohtadel.

      Palju hiljem sai ta Victori kapteni enda käest teada poisi lõpu asjaolud. Tal oli haiglas kollapalaviku pärast liiga palju aadrit lastud. Neli arsti olid teda ühekorraga kinni hoidnud. Poiss suri otsekohe ja peaarst oli öelnud:

      „Jälle üks!“

      Vanemad olid poissi alati toorelt kohelnud, Félicité pidas paremaks neid mitte enam näha; nemad omalt poolt ei teinud ka ainustki lähenemiskatset, nad olid ta kas unustanud või oli viletsus nad hoolimatuks muutnud.

      Virginie kuhtus.

      Lämbumishood, köha, pidev palavik ning laigud põsenukkidel viitasid mingile tõsisele haigestumisele. Härra Poupart oli soovitanud viibimist Provence’is. Proua Aubainil oli oma seisukoht ja ta pani tütre tagasi pansioni, Pont-1’Évêque’i ilmastikust eemale.

      Proua leppis voorimehega kokku, kes teda teisipäeviti kloostrisse sõidutas. Kloostri aias oli üks terrass, kust paistis Seine. Virginie jalutas seal ema käevangus mahalangenud viinapuuväätidel. Mõnikord tungis päike läbi pilvede, sundides tüdrukut silmi kissitama, samal ajal kui ta taamal olevaid purjesid ja kogu silmapiiri Tancarville’i lossist kuni Le Havre’i majakateni vaatles. Seejärel puhkasid nad lehtla varjus. Proua oli hankinud väikese vaadikese oivalist Valaga veini; Virginie’le tegi nalja, et ta võib purju jääda, ja nii ta siis rüüpas seda veini paari sõrme jagu, mitte rohkem.

      Tüdruku jõud taastus. Sügis kulus tasapisi. Félicité rahustas prouat. Aga ühel õhtul, kui ta oli ümbruskonnas ühe käigu teinud, kohtas ta ukse ees härra Poupart’i kabrioletti, arst ise oli eeskojas. Proua Aubain sidus kübarapaelu.

      „Andke mulle mu sütepann, rahakott ja kindad. Ainult rutem!“ Virginie’1 oli kopsupõletik, asi oli võib-olla lootusetu.

      „Veel mitte!“ ütles doktor ja mõlemad ronisid sõidukisse, tantsisklevate lumeräitsakate alla. Öö oli saabumas. Ilm oli väga külm.

      Félicité sööstis kirikusse küünalt panema. Seejärel jooksis ta kabrioletile järele, sai selle tund hiljem kätte, hüppas kergelt vankripärale, kus ta end ilunööride abil püsti hoidis, kuni talle tuli mõte: „Värav polnud lukus! Mis saab, kui vargad sisse tungivad!“ Ja ta hüppas maha.

      Järgmisel päeval koidu ajal ilmus Félicité tohtri juurde. Too oli tagasi tulnud ja maale sõitnud. Siis püsis ta kõrtsis, uskudes, et võõrad toovad teateid. Varavalges istus ta viimaks Lisieux’ postitõlda.

      Klooster asus väikese kallaktänava lõpus. Enne poolde tänavasse jõudmist kuulis Félicité kummalisi helisid, matusekelli. „Need on teistele,“ mõtles ta ja sikutas ägedalt koputit.

      Mõne hetke pärast kostsid lohisevad sammud, uks paotus ja nähtavale ilmus nunn. Hea õde ütles kaastundlikul ilmel: „Ta lahkus just äsja.“ Samal ajal hakkas Saint-Léonard’i kell kõvemini lööma. Félicité ruttas teisele korrusele.

      Kambrilävelt silmas ta Virginie’d, kes lamas selili, käed ristis, suuke lahti, pea kuklas tema kohale koolduva musta risti all, liikumatute surilinade vahel, mis olid vähem kahvatud kui ta pale. Proua Aubain lavatsi jalutsis, millest ta kätega kinni hoidis, tõi kuuldavale ahastavaid nuuksatusi. Abtiss seisis paremal pool. Kummutil kumasid punaste laikudena kolm küünlajalga ja aknad olid härmas. Nunnad viisid proua Aubaini minema.

      Kaks ööd ei lahkunud Félicité surnu juurest. Ta kordas samu palveid, viskas surilinale pühitsetud vett, siis istus jälle ning vaatles last süvenenult. Esimese valvekorra lõpuks märkas ta, et nägu on kollaseks tõmbunud, huuled sinetavad, nina kõhetub ja silmad vajuvad sügavamale koobastesse. Félicité suudles neid palju kordi ja poleks eriti imestanudki, kui Virginie oleks nad uuesti avanud; temasugustele hingedele on üleloomulik täiesti tavaline asi. Ta korrastas last, mähkis ta surilinasse, asetas ta puusärki, pani talle pärja pähe ning