Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert

jäljendavad reljeefid.

      Saalides leidus purskkaeve, õuedes mosaiike, vanikutega ehitud vaheseinu, tuhandeid ehituskunsti peensusi; kõikjal valitses selline vaikus, et võis kuulda särbi kahinat või ohke kaja.

      Julianus ei sõdinud enam. Ta puhkas, ümbritsetud rahulikest inimestest; iga päev käis tema palge eest läbi hulk rahvast, kes nõtkutas põlvi ja suudles tal idamaise kombe kohaselt kätt.

      Purpurpunastes rõivastes nukrutses ta küünarnukkidele nõjatudes ühes aknaorvas, meenutades kunagisi jahte; taas oleks ta tahtnud joosta kõrbes gasellide ja jaanalindude järel, olla bambuspilliroos leoparde varitsemas, läbida ninasarvikutest kubisevaid metsi, ronida kõige ligipääsmatumate mägede tippu, et paremini kotkaid kirbule võtta, ning võidelda valget karva karudega Põhjamere jääpankadel.

      Mõnikord nägi ta poolunes end meie esiisa Aadamana keset paradiisiaeda loomade keskel seismas; ainsa käeliigutusega surmas ta nad; või siis marssisid ulukid temast paarikaupa suuruse järjekorras mööda elevantidest ja lõvidest alates ning nirkide ja partidega lõpetades, nagu päeval, mil nad Noa laeva pardale astusid. Koopa varjust heitis ta eksimatult nende poole viskodasid; uusi loomi tuli üha juurde, neil ei olnud lõppu; ning ta ärkas metsikult silmi pööritades.

      Julianuse vürstlikud sõbrad kutsusid teda jahile. Ta loobus alati, uskudes, et suudab sedasorti patukahetsusega õnnetuse kõrvale juhtida; talle tundus, et loomade tapmisest sõltub tema vanemate saatus. Kuid loomadest eemal olles kannatas Julianus raskesti ning tema jahikirg muutus väljakannatamatuks.

      Tema naine kutsus kohale mustkunstnikud, rändmoosekandid ja tantsijannad, ainult et mehe meelt lahutada.

      Lahtises kandetoolis jalutas noorik oma abikaasa saatel lossi valdustes ringi; teinekord jälgis paar kõhuli sõudepaadis lamades kalade sagimist taevasselges vees. Sageli külvas naine mehe palged õitega üle; Julianuse jalge ees istudes meelitas ta kolmekeelselt mandoliinilt viisikesi välja; viimaks asetas ta oma kokkupõimitud käed Julianuse õlgadele ja päris arglikul häälel: „Mis teiega ometi on, kallis isand?“

      Julianus ei vastanud või siis puhkes nutma; lõpuks tunnistas ta ühel päeval oma hirmsa kinnismõtte üles.

      Naine lükkas ta kartused kaalukate arutlustega ümber: Julianuse ema ja isa on küll arvatavasti juba surnud; kui ta aga eales peaks neid taas kohtama, siis mis puhul, millise eesmärgi nimel võiks ta säärase jõledusega hakkama saada? Niisiis pole tema hirmul alust ning ta peab uuesti hakkama jahil käima.

      Julianus naeratas noorikut kuulates, kuid ei söandanud oma kirge rahuldada.

      Ühel augustiõhtul, kui paar oma kambris viibis, noorik juba sängis ja Julianus palveks põlvitanud, kuulis viimane äkitselt rebase klähvimist ja kergeid samme akna all; ta nägi pimeduses justkui loomi viirastumas. Kiusatus oli liiga tugev. Julianus võttis konksu otsast oma nooletupe.

      Naine imestas.

      „Ma kuulan ju kõigest sinu sõna!“ lausus mees. „Päikesetõusuks olen tagasi.“

      Ometi pelgas naine saatuslikku õnnetust.

      Julianus rahustas teda ja lahkus, ise nooriku meeleolumuutusest üllatatud.

      Mõne aja pärast tuli paaž teatega, et kaks tundmatut paluvad isanda äraolekul viivitamata emanda jutule.

      Peagi sisenesid kambrisse kepile toetudes vana mees ja vana naine, mõlemad kööku vajunud, tolmused ja lõuendist rõivad seljas. Tulijad kogusid julgust ja teatasid siis, et toovad Julianusele uudiseid tema vanemaist.

      Naine kummardus tähelepanelikult neid kuulama.

      Vahetanud pilke, pärisid võõrad esmalt, kas Julianus armastab ikka veel oma vanemaid, kas ta ehk räägib neist vahel.

      „Oo jaa!“ kostis naine.

      Siis hüüatasid vanakesed:

      „Meie need olemegi!“ Ning nad istusid maha, sest olid väga väsinud ja kurnatud.

      Miski ei kinnitanud noorele naisele, et tema abikaasa võiks olla nende poeg.

      Vanapaar kirjeldas selle tõenduseks iseäralikke sünnimärke nende poja ihul.

      Noorik hüppas asemelt üles, kutsus paaži ja laskis külalistele einet pakkuda.

      Kuigi vanakestel oli kange nälg, ei läinud neil palukestki alla; noorik pani tähele, kuidas nende luidrad käed peekrit hoides värisesid.

      Nad esitasid tuhat küsimust Julianuse kohta. Noorik vastas kõigile, kuid vaikis hoolikalt neid puudutavast süngest ettekuulutusest.

      Nähes, et poeg tagasi ei tule, olid vanemad oma lossist lahkunud; juba palju aastaid olid nad lootust kaotamata segaseid juhatusi järgides teel. Sillamaksudeks ja võõrastemajaarveteks, vürstidele lunarahaks ja röövlite osaks oli kulunud nõnda palju raha, et vanakeste kukkur oli tühi, ning nüüd nad juba kerjasid. Mis tähtsust sel enam, kui õige varsti võivad nad emmata oma poega! Nad kiitsid Julianuse head õnne nii armsa naise puhul ega väsinud noorikut imetlemast ega suudlemast.

      Sedavõrd jõukas eluase hämmastas külalisi väga; seinu silmitsenud, päris vanataat, miks ilutseb nendel Akvitaania kuninga vapp.