Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert

emahirve ja vasikaga.

      Võimas must hirvepull kandis kuueteistkümneharulisi sarvi ja valget habet. Sügislehtede värvi hele emahirv näkitses rohtu; tähniline vasikas imes tema nisa, ilma et oleks seejuures ema kõndi häirinud.

      Arbalett undas veel ühe korra. Hirvevasikas leidis viibimata otsa. Siis saatis hirveema taeva poole sügava, läbilõikava, inimhäälse kaebe. Ärritatud Julianus sihtis talle otse rindu ja sirutas looma maha.

      Seda nähes tegi hirvepull hüppe. Julianus läkitas tema suunas oma viimase noole. See tabas looma otsaette ja jäi sinna pidama.

      Võimas hirvepull ei teinud haava märkamagi, ta astus üle surnukehade, et Julianusele kallale söösta, ta lõhki käristada; Julianus taganes sõnulseletamatult suures hirmus. Kummaline metsloom jäi seisma; leegitsevi silmi kordas ta pühalikult nagu patriarh ja õigusemõistja kolm korda, samal ajal kui kauguses lõi kirikukell:

      „Ole sa neetud! Neetud! Neetud! Ühel päeval, julma südamega inimene, tapad sa oma isa ja ema!“

      Loom vajus põlvili, sulges tasa laud ja heitis hinge.

      Julianus oli kui juhmiks löödud, järsku rõhus teda väsimus, tülgastus ja piiritu kurbus võtsid tema üle võimust. Ta nuttis kaua, pea käte vahel.

      Julianuse hobune oli kadunud, koerad olid ta maha jätnud; tema ümber laiuv üksindus oli täis igasugu ähvardavaid ebamääraseid ohte. Hirm tõukas teda kodu poole, ta valis hea õnne peale ühe raja ning oli peagi lossi väravas.

      Öösel ei saanud Julianus sõba silmale. Voodi kohal rippuva lambi väreluses nägi ta üha uuesti suurt musta hirve. Selle ettekuulutus painas teda; ta heitles iseendaga, et seda väärata. „Ei! Ei! Ei! Ma ei või kuidagi neid tappa!“ Siis mõtles ta: „Aga kui ma seda ometi sooviksin?..“ ja ta kartis, et saatan võib talle sellise tahtmise sisendada.

      Kolm kuud palvetas Julianuse ema tema voodi päitsis ning isa sammus vahetpidamata ägades mööda koridore edasi-tagasi. Hea isand kutsus kohale kõige kuulsamad tohtrid, kes määrasid mitmesuguseid ravimeid. Nad väitsid, et Julianuse haiguse põhjuseks on salakaval tuul või siis armuvalu. Kuid nooruk raputas iga pärimise peale pead.

      Pikapeale tuli jõud temasse tagasi; teda viidi õue jalutama, vana munk ja lossihärra toetasid paranejat üks ühelt, teine teiselt poolt. Kui Julianus oli täiesti terveks saanud, keeldus ta kangekaelselt jahile minemast.

      Et pojale rõõmu teha, kinkis isa talle suure saratseeni mõõga.

      See rippus teiste relvade seas ühe kõrge samba küljes. Et käepidemeni küündida, läks vaja redelit. Julianus ronis üles. Raske mõõk varises tema käte vahelt ja riivas kukkudes head lossihärrat nii ligidalt, et lõikas lõhki tema avara mantli; Julianus uskus, et on oma isa tapnud, ja kaotas meelemärkuse.

      Sestpeale vältis ta sõjariistu. Halja raua nägemine pani ta kahvatama. Selline nõrkus ajas kodakondsed lausa meeleheitele.

      Viimaks käskis vana munk tal Jumala, au ja esivanemate nimel aadlimeeste harrastused uuesti käsile võtta.

      Kannupoisid lõbustasid end iga päev viskoda pildumisega. Peagi paistis Julianus selles mängus oma oskustega silma. Ta läkitas oma oda pudelikaelast sisse, purustas tuulelippude sakke, tabas saja sammu pealt naelapäid ukses.

      Ühel suveõhtul, tunnil, mil udu asjade piirjooned ähmaseks muudab, märkas lehtlas viibiv Julianus kaugemal aias kaht valget tiiba puudespaleeri kohal lendlemas. Tal polnud kahtlust, et see on kurg; ning ta heitis oma oda.

      Kostis läbilõikav karjatus.

      See oli ta ema, kelle pikkade sarvedega tanu jäi müüri külge naelutatuks.

      Julianus põgenes lossist ega tulnud sinna enam tagasi.

II

      Ta liitus ühe õnneküttide salgaga, mis juhtus parajasti mööda minema.

      Julianus õppis tundma nälga, janu, palavikku ja söödikuid. Ta harjus lahingukäraga ja surijate nägemisega. Tuul parkis ta naha. Nooruki liikmed kalestusid kokkupuutes soomusrüüga; et ta oli väga tugev, julge, mõõdukas ja arukas, sai ta peagi ühe salga pealikuks.

      Lahingute alguses ergutas ta sõdureid hoogsa mõõgaviipega endale järgnema. Mööda sõlmilist köit ronis ta ööpimeduses ja tormi käes kiikudes kantside müüridele, sellal kui süütesegu piisad ta raudrüü külge kleepusid ning müürisakmetelt ojadena keevat tõrva ja sulatina alla voolas. Tihtipeale lõi kivihoop kildudeks tema kilbi. Liiga paljude meestega koormatud sillad varisesid kokku ta all. Oma sõjanuia keerutades sai ta jagu neljateistkümnest ratsarüütlist. Turniiriareenil lõi ta pihuks ja põrmuks kõik, kes temaga võidelda tahtsid. Üle kahekümne korra peeti teda surnuks.

      Tänu jumalikule soosingule pääses Julianus alati; kaitses ta ju vaimulikke, orbusid, lesknaisi ja iseäranis vanainimesi. Kui ta mõnda neist enda eel kõndimas nägi, hõikas nooruk, et vanakese palet näha, otsekui peljanuks ta teda kogemata tappa.

      Põgenenud orjad, mässulised talupojad, varata vallaslapsed, kõiksugu vaprad mehed voolasid kokku tema lipu alla ja ta moodustas neist terve sõjaväe.

      See kasvas ja kogus kuulsust. Julianuse armeelt tuldi abi otsima.

      Ta aitas kordamööda Prantsuse troonipärijat ja Inglise kuningat, Jeruusalemma templirüütleid, partialaste valitsejat, Abessiinia neegust ja Kalkuta maharadžat. Ta võitles kalasoomustega kaetud skandinaavlaste, jõehobunahast rõngaskilpe kandvate ja punaste eeslite seljas ratsutavate neegrite ning indialastega, kes keerutasid peaehete kohal saableid, mis olid läikivad nagu peeglid. Ta alistas koopaelanikke ja inimsööjaid. Julianus läbis alasid, mis olid nii kõrvetavkuumad, et juuksed süttisid päikeselõõsas iseenesest nagu tuletunglad; maid, mis olid nii jäised, et käsivarred murdusid keha küljest lahti ja pudenesid maha; paiku, kus udu oli nii tihe, et kõnniti nagu viirastuste seas.

      Raskustesse sattunud riigid küsisid temalt nõu. Läbirääkimistel tuli ta välja ootamatute ettepanekutega. Kui mõni ainuvalitseja kohtles alamaid liiga halvasti, ilmus Julianus otsekohe ja kutsus ta korrale. Ta vabastas rahvaid orjusest. Ta päästis kindlusetornidesse suletud kuningannasid. See oli tema ja ei keegi muu, kes lõi maha Milano hiidmao ja Oberbirbachi lohe.

      Kord oli Akvitaania kuningas pärast oma kuulsusrikast võitu Hispaania musulmanide üle endale Cordoba kaliifi õe liignaiseks võtnud; sellest ühendusest jäi kuningale tütar, kelle ta kristlikus vaimus üles oli kasvatanud. Äkki tegi kaliif näo, nagu tahaks ta usku vahetada, ning tuli arvuka kaaskonna saatel kuninga juurde võõrsile, nottis maha kogu tema garnisoni ja heitis mehe ta enda maa-alusesse vangikongi, kus ta oma ohvriga julmalt ümber käis, et sellelt aardeid välja pigistada.

      Julianus tõttas kuningale appi, hävitas vandemurdjate armee, piiras linna ümber, surmas kaliifi, raius tema pea maha ja heitis selle nagu palli üle kindlusemüüride. Seejärel tõi ta valitseja türmist välja ning tõstis ta kogu õukonna juuresolekul uuesti troonile.

      Tänuks nõnda väärtuslike teenete eest pakkus kuningas Julianusele palju korvitäisi hõbedat; Julianus ei tahtnud raha. Arvates, et vabastaja soovib enamat, pakkus kuningas talle kolme neljandikku oma rikkustest, sellele järgnes uus keeldumine; siis pani ta ette kuningriiki jagada, kuid Julianus loobus tänades; seepeale nuttis kuningas meelehärmist, sest ta ei teadnud, mil viisil oma tänulikkust väljendada. Lõpuks laksas ta endale vastu laupa ja sosistas sõnakese ühele õukondlasele kõrva sisse; rippvaip lükati kõrvale ja nähtavale ilmus nooruke tütarlaps.

      Neiu suured mustad silmad särasid nagu mahedad tulukesed. Tema huuled kaardusid võluvas naeratuses. Ta juuksekiharad keerdusid lahtise kaelusega kleidi kalliskivikaunistuste ümber, läbipaistva tuunika all võis aimata noort ihu. Piiga oli väga nägus ja ümar, kuid peenikese pihaga.

      Armastus pimestas Julianust, seda enam, et senini oli noormees äärmiselt karsket elu elanud.

      Niisiis nais ta kuninga tütre ja sai pealekauba lossi, mille viimane oma emalt oli pärinud; pärast pulmapidu lahkus noorpaar kuningast mõlemapoolsete lakkamatute viisakusavalduste saatel.

      See oli mauri stiilis ehitatud valgest marmorist palee, mis asus ühel maaninal apelsinipuusalu