Sinuga üks. Sylvia Day

uga uks

      See osa on pühendatud Hilary Saresile, kes on Crossfire’i sees olnud koos minuga esimesest sõnast viimaseni.

      1

      NEW YORK OLI LINN, mis iial ei maganud – see ei jäänud kunagi isegi uniseks. Mu korter Upper West Side’il oli mürakindel, mis oli mitme miljoni dollarilise kinnisvara puhul ootuspärane, kuid siiski imbusid linna hääled sisse – autorataste rütmiline müdin kulunud tänavatel, väsinud õhkpidurite protestimine ja taksode lakkamatu signaalitamine.

      Kui ma astusin nurgakohvikust välja alati kiirustavale Broadwayle, uhtus minust üle linna rutt. Kuidas olin ma varem elanud ilma Manhattani kakofooniata?

      Kuidas olin ma elanud ilma temata?

      Gideon Cross.

      Ma hoidsin tema lõuga oma pihus, tundsin, kuidas ta mu kätt ninaga hõõrus. See haavatavuse ja kiindumuse näitamine lõikas minust läbi. Vaid mõned tunnid varem olin mõelnud, et ta ei muutu kunagi, et ma pean tegema liiga palju kompromisse, et oma elu temaga jagada. Nüüd seisin silmitsi tema julgusega ja kahtlesin enda omas.

      Kas ma olin nõudnud temalt rohkem kui endalt? Mul oli häbi, et olin võib-olla sundinud teda arenema, jäädes ise jonnakalt muutumatuks.

      Ta seisis minu ees, pikk ja tugev. Teksades ja T-särgis, pesapalli-müts tõmmatud madalale kulmude kohale, ei tuntud teda ära kui ülemaailmset magnaati, kuid loomupäraselt võluvana mõjus ta igaühele, kes mööda kõndis. Silmanurgast märkasin, kuidas lähedal olevad inimesed talle pilgu heitsid ja siis pikemalt piidlema jäid.

      Ükskõik kas Gideonil olid seljas vabaajarõivad või kandis ta ekstra talle valmistatud kolmeosalist ülikonda, mis oli tema lemmik, oli tema tugeva lihaselise keha jõud äratuntav. Kehahoiak, autoriteetsus, mida ta valitses laitmatu kontrolliga, tegid võimatuks selle, et ta iial tagaplaanile jääks.

      New York neelas endasse kõik, mis sellesse sattus, kuid Gideonil oli linn raudses ohjes.

      Ja ta oli minu. Hoolimata sellest, et mu sõrmus oli tema sõrmes, ei suutnud ma seda ikka mõnikord uskuda.

      Ta ei olnud kunagi lihtsalt mees. Ta oli elegantsiga ümbritsetud metsikus, vigadega põimitud täiuslikkus. Ta oli mu maailma ühenduslüli, selle maailma ühenduslüli.

      Ometi oli ta just tõestanud, et ta painduks ja alistuks murdepunktile, et olla koos minuga. Mis jättis mulle uuenenud otsuse tõestada, et olin väärt valu, millega sundisin teda silmitsi seisma.

      Meie ümber Broadwayl hakkasid poed uksi taas lahti tegema. Liiklusvool hakkas tihenema, mustad autod ja kollased taksod põrkusid metsikult üle ebatasase pinna. Elanikud tilkusid kõnniteedele, viies koeri jalutama või suundudes Central Parki varahommikuseks jooksuks, kasutades vähest aega, mida sai, enne kui tööpäev halastamatult algas.

      Benz tõmbas kõnniteeäärele just siis, kui selleni jõudsime, Raúl suure ähmase kujuna rooli taga. Angus libises Bentleyga selle taha. Minu sõiduk ja Gideoni oma, suundumas erinevatesse kodudesse. Kuidas sai seda abieluks nimetada?

      Oli fakt, et see oli meie abielu, kuigi kumbki meist ei tahtnud, et see nii oleks. Ma pidin tõmbama piiri, kui Gideon palkas enda heaks tööle mu bossi reklaamiagentuurist, kus töötasin.

      Ma mõistsin oma abikaasa soovi, et liituksin Cross Industriesiga, aga üritada mind sundida, tegutsedes mu selja taga …? Ma ei saanud seda lubada, mitte sellise mehega nagu Gideon. Me olime kas koos – tehes otsuseid koos – või olime liiga eraldi, et panna oma suhe toimima.

      Ajasin pea kuklasse ja vaatasin üles tema oivalisse näkku. Seal oli kahetsust ja kergendust. Ja armastust. Nii palju armastust.

      Ta oli hingetukstegevalt ilus. Tema silmad olid sama sinised kui Kariibi meri, tema juuksed paks ja must läikiv lakk, mis paitas tema kraed. Jumaldav käsi oli vorminud iga pinna ja nurga tema näos nii täiuslikuks, et see oli hüpnotiseeriv ja muutis mõistlikult mõtlemise raskeks. Ma olin lummatud tema välimusest esimesest hetkest, kui teda nägin, ja avastasin endiselt, et suvalistel hetkedel mu närvirakud särisesid. Gideon lihtsalt pimestas mind.

      Aga see oli mees tema sees, tema vaibumatu energia ja võim, tema terav intelligentsus ja karmus ühendatuna südamega, mis võis olla nii õrn …

      „Tänan sind.“ Mu sõrmeotsad silitasid üle tema kulmu tumeda joone, pakitsedes nii nagu alati, kui need puudutasid tema nahka. „Et mulle helistasid. Et mulle oma unenäost rääkisid. Et minuga siin kokku said.“

      „Ma saaksin sinuga kokku ükskõik kus.“ Sõnad olid vanne, lausutud kirglikult ja ägedalt.

      Kõigil olid deemonid. Gideoni omad olid kinni raudses puuris, kui ta oli ärkvel. Kui ta magas, piinasid need teda vägivaldselt, metsikud luupainajad, mida ta oli keeldunud minuga jagamast. Meil oli nii palju ühist, aga ahistamine lapsepõlves oli ühine trauma, mis köitis meid kokku kui ka lükkas lahku. See pani mind võitlema kõvemini Gideoni ja selle eest, mis meil oli. Meie ahistajad olid meilt juba niigi palju võtnud.

      „Eva … Sa oled ainus jõud maakeral, mis suudab mind eemal hoida.“

      „Tänan sind ka selle eest,“ pomisesin, rinnus pitsitamas. Meie viimane lahusolek oli meie mõlema jaoks olnud julm. „Ma tean, et sul polnud lihtne mulle ruumi anda, aga me vajasime seda. Ja ma tean, et sundisin sind kõvasti …“

      „Liiga kõvasti.“

      Mu suu kõverdus tema sõnades kostva jäise tooni pärast. Gideon polnud harjunud, et talle keelati seda, mida ta tahtis. Aga kui palju ta ka vihkas minust eraldatust, olime me nüüd koos just tänu sellele, et see eraldatus oli viinud teda edasiarenemiseni. „Ma tean. Ja sa lasid mul seda teha, sest sa armastad mind.“

      „See on enamat kui armastus.“ Tema käed olid mu randmete ümber, pinguldudes nõudlikul viisil, mis pani kõik mu sees alistuma.

      Ma noogutasin, kartmata enam tunnistada, et me vajasime üksteist üle mõistuse palju. See oli see, mis meil oli, millised me olime. Ja see oli hindamatu.

      „Me sõidame doktor Peterseni juurde koos.“ Ta lausus need sõnad ilmeksimatu käsklusega, aga tema pilk otsis minu oma, nagu oleks ta esitanud küsimuse.

      „Sa oled nii kamandav,“ õrritasin ma, tahtes meile mõlemale jätta hea enesetunde. Lootusrikka. Meie iganädalane kokkusaamine doktor Lyle Peterseniga oli vaid mõne tunni pärast ja see poleks saanud olla enam sobivamalt ajastatud. Me olime ummikus. Meil oli vaja veidi abi, et välja mõelda, millised peaksid olema meie järgmised sammud.

      Tema käed olid ümber mu piha. „Sulle meeldib see.“

      Ma haarasin käega tema särgi palistusest, hoides pehmet riiet rusikas. „Ma armastan sind.“

      „Eva.“ Tema värisev hingeõhk pahises kuumana mu kaelale. Manhattan ümbritses meid, kuid ei suutnud segada. Kui me olime koos, polnud midagi muud.

      Minust väljus madal näljane hääl. Ma janunesin tema järele ja ihal-dasin teda, värisesin rõõmust, et ta oli taas minu vastu surutud. Ma tõm-basin teda sisse sügavate hingetõmmetega, mu sõrmed mudisid tema jäikasid seljalihaseid. Sööst, mis minust läbi liugles, oli uimastav. Ma olin temast sõltuvuses – süda, keha ja hing – ja ma olin veetnud päevi ilma oma rohuta, olin nõrk ja tasakaalust väljas, võimetu korralikult toimima.

      Ta neelas mu alla, tema keha oli nii palju suurem ja kõvem. Ma tundsin end tema embuses turvaliselt, armastatuna ja kaitstuna. Miski ei suutnud mind kätte saada ega mulle haiget teha, kui tema mind hoidis. Tahtsin, et ta tunneks samasugust turvalisust minuga. Ma tahtsin, et ta teaks, et ta võib oma kaitse alla lasta, hinge tõmmata ja ma kaitseksin neid mõlemat.

      Ma pidin olema tugevam. Targem. Hirmutavam. Meil olid vaenlased ja Gideon tegeles nendega üksinda. Talle oli loomuomane olla kaitsev, see oli üks tema iseloomujoontest, mida ma sügavalt imetlesin. Aga ma pidin inimestele näitama, et võin olla sama heidutav vastane kui mu abikaasa.

      Veelgi tähtsam oli seda tõestada Gideonile.

      Ma naaldusin tema vastu, imasin endasse tema soojust. Tema armastust. „Kohtume kell viis, tuus.“

      „Mitte minutitki hiljem,“ käskis ta pahuralt.

      Ma