Klaasveranda. Tõnu Õnnepalu

ärata täna noort preili Grünewaldti

      (kirdetuul ajab väljas suitsu

      mõisa kõigist viiest korstnast

      halli taevasse laiali),

      sest ta on juba üleval.

      Ta pole maganud.

      Ta on terve öö kirjutanud aednikupoisile:

      „Vergesst mich nicht!

      Ärra unnusta mind mitte!”

      (Eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi.)

      „Не забудь про меня!

      Ne m’oublie pas!”

      Seda keelt oli ta katsunud

      talle õpetada, aga poiss oli ainult naernud,

      suvel, öösel, pööningul:

      „See pole mingi tõsine keel!

      See ranskuse keel!”

      Ja preili oli käe talle suu peale pannud.

      Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.

      Aga nüüd on veebruar. Jälle hommik.

      Anton kütab ahjusid. Vana Anton.

      Papa on linnas (Peterburis).

      Uks käib. Vanapreili Adele

      läheb söögituppa ja võtab oma lehe,

      nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks

      Euroopas.

      See on nädal aega vana Gazette de Lausanne.

      Sama mis eile ja üleeile.

      Siis kostab tema naer. Sama mis eile.

      Ja üleeile.

      Tema hull naer.

      Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.

      Tema viimane silmarõõm

      (ja nendest, poisist ja Lizast, teadis ta rohkem kui vaja).

      Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:

      „Mais ils sont fous!

      Die Narre!

      Tous les Grünewaldt! Fous furieux!

      Сумасшедшие! Боже мой!

      Lollakad!”

      (Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb

      oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:

      „Mida preilid soovivad?”)

      Jaa! Nad on hullud!

      Vanapreili raputab ägedasti oma musta tanu pitse

      (sestsaadik kannab ta leina, keegi ei tea, miks).

      Need on paiguti rebenenud.

      Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris

      ja elevil. Hullud!

      Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma

      vaikselt ja ilma skandaalita

      (aednikupoisil läks nägu laiale naerule,

      kui ta kõike seda raha nägi: 200 rubla!)

      kuhugi minema saata!

      Sest alati on majas keegi,

      kes teda tagasi ootab.

      „Ach! Vergesst mich nicht!”

      kirjutab Liza.

      Adele ei ole nii rumal,

      ta teab, kui ruttu kõik ununeb,

      aga Liza, kes nüüdsest lubab ennast

      ainult Lisiks kutsuda, ei tea.

      Teda valdab veripunane raev.

      Ärge mõelgegi!

      Ärge mõelgegi viia mind sinna neetud Šveitsi

      sanatooriumisse!

      Ja hall kurbus.

      Veebruaris on pööningul nii külm!

      Ja pööningu uks on lukus.

      Ja väljas on juba valge.

      Ja ükskord ta ikkagi tuleb.

      Ja kõik

      tuleb ükskord välja.

      Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.

      Tükk vana kollast Gazette de Lausanne’i

      tuleb ükskord aastal 2005 kõikide nende tapeetide alt välja.

      Ja see nali, mida hull Adele

      igal hommikul naeris

      veebruaris 1911.

      Vana Anton

      Ikka on veebruar. Ainult järgmine päev.

      Ja päike on täna välja tulnud.

      Kõigi mõisa korstnate suits on roosakas

      ja kuldne.

      Aga korstnaid on tõesti palju:

      mitte ainult härrastemaja viis korstnat, kõik tossamas,

      sest pakane on kõva, kuigi pole enam XIX sajand,

      vaid noor XX, millest kõik midagi loodavad,

      ja keegi ei tea, mis see neile toob, nagu meiegi ei tea,

      mis meile toob XXI,

      me teame ainult,

      mis neile tõi nende sajand:

      kõik surid.

      Aga enne juhtus veel nii mõndagi.

      Liza, sealtpeale Lisi,

      läks muidugi korralikult mehele.

      Unustas. Ja elas 103-aastaseks.

      Ta jõudis ära näha

      peaaegu kõigi surma

      ja peaaegu kõige kokkuvarisemise,

      mida too noor sajand veel tol hommikul tõotas.

      Ta jõudis kõik kaotada.

      Ta oli õnnelik.

      Aga praegu ta ei tea veel seda.

      Praegu tõuseb kuldne suits

      ka viinaköögi kõrgest korstnast, piimaköögi,

      valitsejamaja, linnumaja

      ja muidugi triiphoone korstnatest.

      Neid on kolm.

      Sinnapoole vana Anton lähebki.

      Tal on käes kühvel, väike reha ja korv.

      Sinna ta korjab sissesõiduteelt hobusepabulaid.

      Ka see on tema töö.

      Ta on sündinud

      arvatavasti 1840ndatel.

      Igatahes tema isa, samuti Anton,

      oli veel Freiherr von Grünewaldti isiklik vallasvara.

      Aga tema, Vana Anton, on sündimisest saadik vaba mees

      ja teenib härraseid vaba mehe truudusega.

      Triiphoone klaasid helgivad kuldselt

      vastu hommiku sinist lund.

      Ukse pealt lööb Antonile vastu

      soe ja rammus lõhn.

      „Wie in Afrika!”

      oli