Klaasveranda. Tõnu Õnnepalu

p>

      Klaasveranda

      See poeem on kirja pandud aastal 2009. Olin siis juba ligi viis aastat elanud Järvamaal Esna mõisa mail, kütnud talviti mõisahoone uusi ja vanu ahjusid, istunud kevaditi ja suviti ja sügiselgi veel pikki õhtuid mõisa lääneverandal, kuulanud allikavee kohinat jõepaisul, lindude hääli vastavalt aastaajale, mõnikord vihma, mis langes veranda plekk-katusele, mõnikord tuult, mis vanad puud pargis ja vana puust majagi häält tegema pani.

      Sellises paigas elades ja liikudes tahaks ju ikka kasvõi korraks kiigata minevikku. Mismoodi see oli? Kuidas nägi välja triiphoone, mille tagamüüri äärde ma väikese aia rajasin, soe koht vastu lõunat, ja kus maad kaevates leidsin kõigepealt kunagiste telliskivist küttetruupide jäänused. Truubid olid jooksnud rõhtsalt mööda põrandat, taimede kastid ja potid pidid seisma nende peal ja vahel. Nüüd oli see kõik juba päris sügaval mulla all. Peenardest aga, kui keegi peaks neid veel kaevama, tuleb ka edaspidi alati välja poti- ja klaasikilde.

      Aga see’p see on, et kõiki neid kunagisi hooneid ja eluta inventari on veel päris lihtne ette kujutada, sest kõigest sellest on päris palju alles. Aga see kõik on tühi kest. Mis selles oli kunagi? Kunagi pidi see olema kellegi elu mõte, kellegi maailmamõistmise südamik. Mõis, nagu talugi, oli ju omamoodi maailmamudel, inimese kõigi mõtete algus- ja lõpp-punkt. Aga kuidas, seda enam küsida ei saa. See maailm on nii kadunud, kui veel üldse olla saab, hoolimata neist vägagi nähtavatest maistest märkidest, mis ta endast alles on jätnud. Ja kadunud on ta täiega tükkis, mitte ainult mõis, vaid ka talu. Mitte ainult häärber oma pargi ja jalutajatega, vaid ka küla oma teekäijate, loomade ja inimestega. Talupoeg elas küll mõisniku üle, justkui võttis üle ka tema vara ja valdused, aga see oli siiski vaid näiline võit. Mõisnik lahkus lavalt esimesena, talupoeg jäi seda näitemängu lõpetama. Enam pole seal kumbagi, lava on tühi, ja me võime vaid katsuda ette kujutada, mis näitemäng see õieti oli, mida seal aastasadu etendati, mis osatäijad, mis repliigid, mis oli selle kõige mõte. Sest kuidagi me ju ikkagi oleme selle kõige pärijad. Just nimelt kõige, sest muidugi polnud talu ja mõis mingid eraldiseisvad maailmad. Olid ja polnud. Kõik me oleme pärit talust, kõik me oleme pärit mõisast. Isegi geneetiliselt (pole mõeldav, et mitusada aastat samal maal oleks geenid lootusetult segamini ajamata jätnud), aga veel enam vaimselt. Mõisnike ilusa elu, väikese maapealse paradiisi ideaal, heaolu, rahu, turvalisus, oma väike riik siin tuulises maailmas – eks me seda ju katsu ikka veel ellu viia? Ehitada oma klaasverandat, nautida sellel elu hommikuid ja õhtuid… Isegi teades, et see on lõpuks võimatu, et ei verandaklaasid ega riigipiirid ega seisuste kindlad vahed pea lõputult vastu selle tujuka maailma voolule. Seista vastu? Kohaneda? Muutuda?

      Oma tänases eluviisis, heaolustandardis, nagu seda nimetatakse, oleme me muidugi hoopis lähemal neile klaasveranda-elanikele kui neile, kes päikesetõusust loojanguni põldudel ja heinamaadel tööd tegid. Aga ega me õieti ei kujuta enam ette kumbagi elu ega maailma, ei külainimeste ega mõisasakste.

      XX sajand, see, mis algas 1914. aasta esimeste suurte tapatalgutega, on teinud puhta töö. Tundub, tagasi vaadates, nagu oleks kogu see sada aastat olnud vaid üks suur platsi puhastamine millelegi hoopis uuele, mille jaoks seni isegi pole veel nime. Kõige selle algust ei mäleta enam keegi. Nüüd võib seda juba kindlalt öelda. Vana maailma viimased inimesed on siit näitelavalt lahkunud. See tähendab, meil on vaba voli kujutada kõike seda ette oma hinges just nii, nagu tahame. Aga meil pole mingit lootustki seda maailma kuidagi taasluua, tõeliselt nii, nagu ta oli. Igasugune realistlikum žanr oleks juba lubamatult võlts. Ajalooline romaan, film? Jah, muidugi, palun, miks mitte, ainult teadmisega, et selles pole midagi tõest. Et see on vaid meie ettekujutus sellest, mis oli.

      Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?

      See poeem-fantaasia siin ongi üks katse sinnapoole kiigata. Miski selles pole kahtlemata päriselt tõene, mis siis, et tolle Lisi Schillingi, sündinud Grünewaldt nime ja eludaatumid näiteks leidsin ühelt kivitahvlilt, mis tagantjärele on paigaldatud

      Schillingite väikesesse kalmistukabelisse kunagise Kuksema mõisa mäekünkal. Aga see nimi ja need daatumid olid vaid võti – fantaasiamaailma. Taipasin äkki, et ma olen ju olnud nende läinud sajandi inimestega täiesti kaasaegne. Ainult et nüüdseks on nad meie kõrvalt kadunud. Oleks siis küsida saanud või taibanud!

      Poeem „Klaasveranda” oli, nagu hiljem selgus, eeltööks näidendile „Sajand”, mis 2013. aastal Ugala teatris lavale tuli. Miskipärast just see oli olnud mu soov: anda selle kadunud maailma kadunud inimestele veel kord hääl, keha, muuta nad nähtavaks ja kuuldavaks. Nüüd, kui need lavahääledki on vaikinud, uhke klaasveranda, mis teatri dekoratsioonitöökojas valmis ehitati, jälle puuks ja pleksiklaasiks laiali lammutatud, mõtlesin, et võiks ju viimaks raamatuks vormistada ka selle algvariandi. Õigupoolest on seegi draama, mitte päris lavanäidend, aga noh, ütleme, lugemisdraama (just niisuguse mõttega ta ka kord, 2011. aasta kevadel, „linti” sai loetud). Hääled kuskilt sealt läbipaistmatu ja – kostmatu ajaseina tagant. Võimatud, muidugi, aga võimalikud siiski – vähemalt on mul hull lootus, et mõne tegelaskuju mõni repliik võiks kuidagi kattuda mõne kunagi elanud inimese lausutuga, nii et need hääled kohtuksid nagu fuuga hääled kontrapunktis ja sellest hetkest sünniks miski – meeldetulek? Arusaamine? Unustus, lõplik ja tõeline?

      I osa

      Estland

      Klaasveranda 1910

      Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.

      See on umbes aastast 1910.

      Esiverandal on veel klaasid.

      Kui Freiherr von Grünewaldt

      ja tema naine Freifrau von Grünewaldt

      ja nende lapsed, preili

      (kes nüüd on juba abielus ja Baronin Schilling!)

      ja noorhärrad

      verandal 1910. aasta suvehommikul

      pruukosti võtavad,

      siis kohv ei jahtu nii ruttu ära.

      Kui pilti natuke suumida,

      on selgesti näha see keskmine number 8

      (tuhande kaheksasaja kaheksakümne kaheksast),

      mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,

      ja samuti on näha Frau Grünewaldti vari,

      kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole

      ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.

      Isegi veranda klaasid ei kaitsnud neid

      selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest

      ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana

      nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)

      enda tagant viimast korda kinni.

      Nagu me kõik ükskord lükkame.

      Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.

      See ongi nende surm. Aednikupoiss,

      kellega Liza ükskord pööningul…

      Muide, mis seal üldse oli?

      Sest muidu see oli üks viks ja korralik poiss.

      Ilusa näoga. Hommikuti

      tõi ta verandale aiast värskeid lilli

      ja see kõva kuulmisega vanapreili

      Adele Grünewaldt

      ütles iga kord piinlikult valju häälega

      (teda peeti veidi napakaks),

      mis üle ringmuru ja uhkete klumpide

      vastu kajas:

      „Ganz schön!”