Teistmoodi Brežnev. Aleksandr Maisurjan

Читать онлайн.
Название Teistmoodi Brežnev
Автор произведения Aleksandr Maisurjan
Жанр Биографии и Мемуары
Серия
Издательство Биографии и Мемуары
Год выпуска 2013
isbn 9789985327678



Скачать книгу

too jäi endale kindlaks ja ütles, säilitades endise heatahtliku tooni:

      „Ma küsisin vist täiesti selgesti. Mitte Ukrainas, vaid Moldovas. Ukraina eest vastutavad meil teised…”

      Segadusse aetud Brežnev vaikis. Stalin ei oodanud tema vastust ära ja läks üle teiste küsimuste juurde. „Just nii ja mitte kuidagi teisiti seletas oma ilmumist Moldovasse Leonid Iljitš ise,” märkis peasekretärist kirjutatud olukirjelduse autor Vladislav Vladimirov. „Ta rääkis sellest sundimatul naljatoonil, kuid andis endale väga hästi aru, et tema ajaloolisel dialoogil juhiga oleks vabalt võinud olla täiesti teistsugune tagajärg.” Seda lustakat lugu vestis Leonid Brežnev Almatõs kohalike hõrgutistega kaetud lauas istudes.

      „Kuidas siis on, kallid seltsimehed,” küsis ta lõpetuseks kavalasti, „kas ma siis nüüd ei ole moldovlasest muutunud kasahhiks?”

      Muuseas, ajaloolane Viljam Pohljobkin arvas, et Stalinit eksitas meie peategelase välimus: „Keegi ei söandanud Stalinit parandada ja seletada, et Brežnev ei ole moldovlane. Veelgi enam, paljud olid kindlad, et nii see oligi: tihedad ja ronkmustad kulmud, hoolitsetud, priskete põskedega nägu. Brežnev oli väga moldovlase või rumeenlase moodi.”

      „Kolm ööd olin magamata, pea hakkas ringi käima…” Veel 1920. aastatest säilinud tööstiil nõudis töötamist kuni kurnatuseni, kokkuvarisemiseni. See ei olnud kellegi tuju, vaid paratamatus: Lenini ja Stalini ajal oli võim ju koondatud „kõrgemale poole”. Tegelikult tähendas see, et kõrge ülemus pidi süvenema kõigesse, koguni elukondlikesse küsimustesse. Brežnevil (teisel ja hiljem esimesel inimesel Kasahstanis!) tuli siin täiesti tõsiselt lahendada näiteks selliseid küsimusi:

      „Tünne ei ole. Pole kuhugi kurke sisse soolata.”

      „Põrsaid on vaja, aga kust neid osta?”

      „Hea oleks, kui saaks vasika muretseda…”

      Tuli ette ka meelheitlikumaid kaebusi. Näiteks ühes kohas piirasid ärevil naised Brežnevi sisse:

      „Meil pole elektrit, pole kütet, petrooleumi ka ei ole, millegagi ei saa süüa teha. Ja pole ka seda, millest teha…”

      ,,Piima ei ole, mannat ei ole, öelge, millega lapsi toita?”

      Brežnev kutsus välja kellegi kohalikust juhtkonnast. „Silmagi pilgutamata teatas too, et mannat pole müügil olnud ainult üks päev, endal aga pilk eksleb, näen, et valetab.”

      Et kõiges selgusele jõuda ja kõigesse süveneda, pidi Brežnev pidevalt käima paljudes kohtades. Uudismaal lendas ta oma ametilennukil AN-2 – „kihulasel”, nagu seda naljatamisi kutsuti. ,,See õhuvoorimees väsitas põhjalikult,” on öeldud Brežnevi mälestustes. Ükskord loovutas ta oma lennuki päevaks tuntud näitlejannadele, kelle hulgas olid ka Ljubov Orlova ja Marina Ladõnina. Näitlejannad tahtsid esineda uudismaalastele. Ilm oli sel päeval nagu tavaliselt tuuline, loopis lennukit tugevasti. Lendur kirjeldas tagasi jõudes näitlejate käitumist: „Lähevad masinast välja, lamavad natuke aega tiiva all, siis esinevad, ja jällegi – vii edasi! Väga mehised naised…” Linna tagasi jõudes oli näitlejannadel eluvaim vaevalt sees. Leonid Brežnev ise tegi kahe aasta jooksul sellel lennukil 480 lendu. Lendur Nikolai Moissejev jutustas: „Minu reisija osutus pagana tugevaks. Tegime päevas kuni viis maandumist. Ja kõik viis maandumiskohta õhust otsides. See on meil lennunduses kõige raskem. Ühtlasi on see riskantne… Vaatasin, et Leonid Iljitš muudkui kirjutab ega panegi nagu lengerdamist tähele. Langesime sovhoosi direktorile kaela sõna otseses mõttes taevast, kuidas on, nii on, ette valmistada ei jõua sa midagi. Leonid Iljitš naeris: „Ei oodanud meid? Näidake oma majapidamist.”

      Ükskord sattus Brežnev pärast selliseid lende koguni haiglasse. „Leonid Iljitš ütles otse välja,” kirjutas M. Žihharev, „et oli kolm ööd magamata, muudkui sõitis uudismaal ringi, tal hakkas halb, pea hakkas ringi käima, ta kaotas teadvuse ja kukkus pikali.”

      6. peatükk

      „ME PALJASTAME KULTUST…”

      „Karnevaliöö.” Eldar Rjazanovi 1956. aastal vändatud kuulsa filmi nimetus langes väga täpselt ühte sellega, mis toimus „sula” ajal. Uuesti, nagu 1920. aastatel, võeti maha ausambaid, nimetati ümber tänavaid ja linnu, „kanti pühakute säilmeid templist välja”. Otsekui võlukepi viipe peale (täpsemalt öeldes kääride abil) kadus Stalin vanadest filmidest. Kunstnik Vladimir Serov tegi ümber kaks oma maali. Ühel neist jäi Stalini asemele tühi koht. Teisel ilmus sellest tühjast kohast ootamatult välja keegi nimetu punakaartlane…

      „Stalini muutmine tühjuseks” käis täie hooga. Üle kogu maa põletati lõketel tema paraadportreesid. Insener Kirill Ivanov meenutas, kuidas ta võttis 1961. aasta novembris osa Stalini kõige suurema ausamba mahavõtmisest Volga kaldal. Seda tehti öösel, tunnistajateks olid ainult töölised ja tšekistid. „Üle pea heideti trossist silmus, traktor vedas mööda väljakut Stalini kahe meetri pikkust pead. Rahvas juubeldas. Hüüded, naljad segamini rõveda sõimuga… Pea vedamise ajal jäi tross Stalini nina külge kinni, lõikas ülemise huule läbi ja jäi sinna vase vahele kindlalt kinni. „Lõi hambad sisse, lõi hambad sisse,” kõlas ümberringi valju naeru saatel. Nüüd naersid kõik, nii oblastikomitee sekretär… kui ka julgeolekumehed. Mulle on eriti meelde jäänud autojuht, kelle autole pidi pea tõstetama. Ta seisis auto astmelaual, hoidis käega kastist kinni nagu Repini zaporoožlane ja, ajanud pea kuklasse, naeris vahetpidamata.”

      Täpselt samuti toodi öö varjus mausoleumist välja ka Stalini surnukeha. Punane väljak piirati varakult sisse, mausoleumi uks varjati vineeriga. Enne mahamatmist võeti juhi mundrilt ära kangelase Kuldtäht ja kuldnööbid asendati messingnööpidega…

      Aga kuidas erinesid need revolutsiooniaastate ja praegused pühadust hajutavad tegevused! Tookord paljastati „pühakute säilmeid”, õhiti kirikuid, võeti mälestusmärke maha avalikult, varjamatult, kesk selget päeva, rahva silme all. See oli traditsioonilistes vormides karneval. Näiteks üks 1930. aasta karikatuur kujutab rahvahulka, kes jälgib Simeoni kloostri õhkimist.

      „Issake! Kas nüüd on maailma lõpp käes!” hüüatab murelikult jumalakartlik vanamemm.

      „Ei, vanaema!” vaidleb talle rõõmsalt vastu noormees. „See on pimeduse lõpp.”

      1961. aastal toimetati kõike seda märkamatult, rahva eest salaja, öö varjus. Ka see oli karneval, kuid öine karneval, mis oleks nagu iseennast häbenenud. Kuid mis tahes karneval, isegi selline, tähendab muutusi, aga kust tuli 1950. aastate ühiskonnal tahtmine teha muutusi? Võib öelda ka nii: muinasjutt on mõeldamatu ilma moondumisteta, sealhulgas jäljetute kadumisteta, inimese moondumiseta esemeks või loomaks. Karnevali ajal sünnib see tänu maskile, grimmile, kostüümile, uuele nimele…

      1930. aastate ajakirjade ja ajalehtede veergudelt leiame palju võlukujundeid. Näiteks roosad prillid, mis maskeerivad ohtu: läbi nende näib granaat lillekimbuna ja fašisti müts tavalise sonina. On igasuguseid libaloomi: näiteks kameeleon, kes muutub punasel vaibal punaseks ja hallil tagapõhjal halliks. („Vaenlane omandab selle värvi, millises keskkonnas ta asub,” seletab allkiri.) Alles siis, kui punane hiigelkäsi on tast kinni haaranud, näitab see kameeleon oma õiget värvi, kattub tihedalt haakristidega; tema käppade vahelt kukuvad välja revolver, nuga ja pomm…Või siis võlukindad, üleni teravates siiliokastes. Kõik need „võluesemed” ei ole üldsegi süütud – see pole lastemäng, vaid tõeline ohtlik maagia. Siin võib igaüks moonduda karnevalimonstrumiks: šaakaliks, maoks või koeraks. „Sea ja rebase neetud segu… metsikute koerte kari… kahekordse põhjaga kohverinimene” – niisugused fantastilised olendid sünnivad selles võitluses.

      Kuid 1950. aastateks olid inimesed, vähemalt ühiskonna kõrgemad kihid, juba väsinud sellistest moondamistest. Kesköist koputust uksele peab kartma nagu nõidust, mis moondab kas seaks või koeraks. 1951. aastal osutas Briti poliitik Herbert Morrison ajalehe „Pravda” lugejate poole pöördudes üsna tabavalt sellele tolleaegse Nõukogude ühiskonna kõige teravamale küsimusele. Ta kirjutas, et Suurbritannias elavad inimesed palju rahulikumalt: „Varahommikust