Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu

viiruk. Selle lõhnaga ma pole tänini päriselt ära harjunud ja mul on hea meel, et sellega nüüd uue isa ajal kokku hoitakse, sest hinnad olevat kallimaks läinud ja kõik need kivikojad, mis siin minu ajalgi ehitatud on, on kloostri vaeseks teinud. Nii räägitakse, ja see peaks ju olema hea, isa Ambrosius ütles ikka, et Pühavägeva enda poeg oli ka vaene ja nii peame meiegi, ma ei saanud tükil ajal aru, mis selles head on. Meil külas polnud kellelgi teab mis vara, aga keegi polnud vaene ega tulnud selle peale, et peaks olema. Maa andis, kuni me Kuud ikka au sees pidasime ja naised tema kordasid pühitsemas käisid, seni andis maa ikka nii palju, et talve läbi leiba sai küpsetada ja suvelgi, kuni uue rukkini välja. Kloostris ei ole viljapuudust küll kunagi olnud, seda on külainimestele väljagi laenatud, nii et ma ei tea, mis vaesusest siin räägitakse. Väljas, seal on vaeseid küll. Selliseid vaeseid ma enne polnud näinud, kui siia tulin. Eriti nälja aastatel, kui meie aidamees neile vilja jagab ja nad selle pärast värava taga kisklevad. Ei, kloostril on vilja ja lihagi jätkunud, Pühavägeva abiga. Ja seda veini, millega ma ära harjunud polegi. Aga uue isa ajal ei sunnita ka seda enam jooma. Palju asju on paremaks läinud. See tegi mul alati pea segaseks ja pärast oli natuke paha. Teistele ei tee ta midagi, nad on lapsest peale harjunud. Ja seda jätkub, nagu vilja ja lihagi, või neid eri värvi ja eri maitsega naereid, mida me siin aias kasvatame. Oi-oi, klooster oleks jõukas, oleks ta sellega rahul, mis on. Aga Pühavägev on selline jumal, et ta tahab, et temale suuri kivist kodasid ehitataks, ja selle eest tuleb meistritele ja töömeestele maksta, küll vilja ja liha, küll veini, õlle ja hõbedaga. Eks nii saagi klooster vaeseks ja Pühavägev oma tagasi, sest liiga palju koguda ei ole hea, nagu isa mulle rääkis, kui me kaugel Viru rannas käisime soolakaupa tegemas. Mis kaugel see nüüd oli, aga siis oli see kaugel. Nüüd ma tean, et siit Rooma linna on veel mitu ja mitu päevateed ja sealt edasigi on veel maid, kus inimesed elavad, kes tunnevad Pühavägevat, tema poega ja naist. Viru rannas oldi sel ajal ka juba ühest jumalast kuuldud, kellel on poeg, kes surnuist üles tõusis (see polnud meie jaoks küll mingi ime, kõik sünnivad ju tagasi, rohkem me kartsime tema teisi vägitegusid, millest ka räägiti), ja pärast kodus isa ja ema arutasid isekeskis, kas peaks ehk tedagi andidega meeles pidama, talle soola ja mett viima, sest ta olevat tõesti väga vägev ja võivat iga hetk üle mere tulla vaatama, kas temast lugu peetakse. Aga tuli ta lõpuks hoopis teiselt poolt, maad mööda. Ometi oli hea, et me temast juba kuulnud olime ja karta teadsime, ma arvan, et muidu oleks meid viimaseni ära hävitatud ja mina poleks saanud siin õppida kõiki neid palveid ja laule, mida ma sealpool saan nüüd omastele õpetada ja nendega koos laulda. Jah, nii on ikka parem. Näe, kell hakkaski lööma, linnukesed läksid lendu. Nad teavad, et kui kell lööb, siis tuleb mul minna, nagu nendelgi. Ja kui ma teine päev enam siia varjualusesse istuma ei tule ja neile leivapurukesi ei too, siis nad teavad ka, kust mind otsida. Linnud teavad, meie pool ei kahelnud selles keegi. Oh jah, nemad jõuavad oma laulu ja sõnumiga ennegi sinna kui mina, kevadel, sinna allika taha mäele, seal nad laulavad, paremini kui mungad, hoopis paremini.

      Nõndaviisi siis võiks välja näha mu kujutlus ühest XIII sajandi „eellasest” kusagil siinkandis. Kloostriasukast, nagu mina praegugi, ainult teistsuguse aja teistsuguse kloostri. Ta on üks pantvangiks võetud Järva vanema poeg, sest räägitakse, et mõned neist pantvangidest olevat tehtud munkadeks. Kuidas see just oli, mida nad võisid mõelda ja kuidas oma mungaelu elada, me ei tea, nagu ei tea õieti mitte midagi ka sellest, mis elu elati sealmail enne. Paistab igatahes nii, et Järvamaa, samuti kui Virumaa, mis sellega vist võrdlemisi ühe terviku moodustas, üllatasid Läti Henrikut oma jõukuse ja iluga. Ülerahvastatud, väheste rikaste ja arvutute vaeste Euroopast, sõjakast ja haigest tulles, võis see „paganlik” maa paista neilegi paradiisina, mis muidugi tuli anda selle kätte, kellele kõik paradiisid kuuluvad, õigele Jumalale ja tema orjadele. Sellel „uuel” maal oli veel ruumi ja rahu. Võib-olla oli see Euroopa üks viimaseid rahumeelseid, valgustatud ja õnnelikke maanurki enne sajandeid kiriklikku pimedust ja orjust. Sest maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.

      Muidugi, iga ajalooline jutustus on vale. Iga jutustus on vale, aga ajalooline seda suuremal määral. Isegi kui see oleks aegadest, mida ma isiklikult mäletan, näiteks seitsme-kaheksakümnendatest, sugeneks sellesse aja moonutust, unustust, hinnanguid, mille annan tänasest päevast sinna vaadates, sest ma ei mäleta enam täpselt, kuidas hinnati või kuidas mina hindasin asju siis. Meie käsutuses, kui on, on ainult see lühike ajalõik, mis kannab nime „praegu”. See mu perspektiiv, see praegu, see on ju õieti kitsuke: üks tuba ühes võõras Flandria majas, üks kaheteistkümneks klaasruuduks jagatud uks, kust paistab ühe vihmase päeva pärastlõunasse kalduv ja justkui juba hämarduv päev, kuigi kell on alles pool kolm. Just nii palju seda on, mis on praegu. Mu keha, mis on paari tunni eest sisse võtnud kausitäie mikrolaineahjus soojaks lastud Knorr Délices valmissuppi (Légumes variées), kaks tükki sepiku moodi leiba või ja natukese belgia juustuga, lisaks veel „talu” (hoeve) jogurtit suhkruga magustoiduks ja tegeleb nüüd kõige aktuaalsema asjana selle seedimisega, mu mõtted, mis uitavad siia ja sinna mööda seda piiratud päeva ja seda piiratud elu, mis neil käsutada on, mööda neid hirme ja eelarvamusi, mis neile kuuluvad – ongi see minu praegu, see täna. Muud pole.

      Teiste praegu ja täna on teiste. Aga siiski. Miski ei keela mul välja mõtlemast seda ennast, kes elas ja suri seitse ja pool sajandit tagasi. Ta on sama fiktiivne kui see, kes kirjutab neid päevikumärkmeid tänasest Flandriast, kuigi viimane ehk tundub usutavam.

      Tänane harjutus: kuulata vihma, vaadata vihma. Hommikul oli udu, arvasin, et ehk see hajub ja tuleb ilus päev, aga hakkas hoopis vihmana maha tilkuma ja jäigi tilkuma. Siis selline päev. Kui ma selle eesseisva kuu aega siin olen ära istunud, siis olen ma palju kannatlikkust juurde õppinud, vähemalt enda jaoks palju. Mis sellest jääb, on iseasi. Siis ma olen jälle seal, seal on selline elu, selline praegu ja täna, nagu on. November, talv. Aga kust ma tean, mis see tähendab. Ükski november ega ükski talv pole olnud selline, nagu ma olen juba näinud ja elanud. Nad ainult meenutavad üksteist. Järvamaa, kuhu ma tagasi lähen, pole täpselt see, kust ma ära tulin. Siis jäid ühed tööd ja mõtted pooleli, mis siin millekski muuks muutusid. Jälle tagasi, ei saa ma alustada täpselt sealt, kus pooleli jäi, isegi kui ma hakkan ülemise korruse tuba valmis tegema, nagu plaanis. Ma ei tea ju, mis siis on ja milline ma olen. See on määramatu. Kas vihma hääl, erinevate vihmakangaste liikumine üle muruväljaku luuderohuraamistusest läbi, on need see hääl ja see pilt, mis siit meelde jäävad? Vist küll. Lähen kööki teed tegema. Aeg on võtta oma mõnuainet, ergutit. Siis paistavad asjad jälle natuke teistmoodi. Ja kui jõuab kätte õhtu, jälle natuke teisiti.

      Veidi aega oma tee, oma Masaaki Suzuki ja oma šokolaadiküpsistega salongis. Tunnipalvus, mis täna saabus küll varem. Vihmasel ilmal on teised tunnid. Neid mahub päeva rohkem. Samu palvusi, mida muidu üks, tuleb vihmaga pidada kaks korda, et päev mööda saaks. Salongis on alati üks lõhn, nagu oleks seal hapukapsaid pakutud. Ometi pole hapukapsast veel õhtuks kordagi olnud. Lõppkokkuvõttes mulle see lõhn ja see ruum meeldib. See on sedamoodi suur ja hämar ruum, kus eriti ei käida. Hea, kui majas mõni selline tuba on, sinna koguneb vaikust. Kui ma saan kodus ülevalt toad valmis, siis peaks sinna majja ka mõni selline tuba tekkima, näis, milline selleks jääb. Kus mööblid ja raamatud on omaette, mõni potilill, sest seal on ka jahedam ja talle see meeldib.

      Aga siin kloostris hakkab natuke rahvarohkeks minema. Uus mees tuli. Suur jäme Lõuna-Aafrika mees (valge), umbes nii viiekümne viiene. Vist suur suhtleja, rääkisin temaga koridoris raamaturiiuli juures ja ta tegi ettepaneku õhtul küla baari minna. Kuidagiviisi keeldusin, mis teda üllatas. Mis siis õhtul teha? Always work? Naeris. Ehk õnnestub tal Firat kampa saada. Igatahes oli see pigem halb üllatus kui hea. Olin juba harjuda jõudnud sellega, mis on, ja arvanud, et nii see jääbki. Aga võta näpust. Üleval on üks tuba veel, tuleb valmis olla, et keegi sinnagi pannakse. See on mulle elu väike ninanips selle eest, et ma lootsin, et Firat vahepeal ära sõidab, nagu ta plaanib, ja ma saan majas üksi peremehetseda nagu see esimene täiesti vihmane päev, kui ma istusin Masaaki Suzuki ja aknast paistva punase põõsa seltsis söögitoas ja Anne akna tagant mööda läks ja pärast roosid tuppa tõi. Sellist päeva enam ei tule. Põõsas ei ole mulle kordagi enam nii punane paistnud, niimoodi kumanud ja hõõgunud. Sest nüüd ma juba ootan