Üldajaloo Lugemik (History Reader). Lauri Vahtre

Ikka ja jälle püsti tõustes raputasime seda maha, muidu oleks see koorem meid katnud ja ehk isegi laiaks litsunud. Võiksin hoobelda, et nii suurtes hädaohtudes ei toonud ma kuuldavale ühtki oiet ega julgusetut hüüatust, kui ma poleks usaldanud surelike viletsat, kuid siiski suurt lohutust, et hukkun koos kõigega ja kõikkoos minuga.

      Viimaks see suits hõrenes, hääbudes justkui auruks või pilveks; seejärel tõeline päev, isegi päike lõi särama, kuigi kahvatult nagu tavaliselt päikesevarjutuse ajal. Ikka veel hirmunud silmadele paistis kõik teistsugune, paksu tuhaga just nagu lumega kaetud. Misenumisse naasnud, kehad kuidagi kosutatud, veetsime lootuses ja hirmus ebakindla ja raske öö. Hirm oli ülekaalus, sest maavärin kestis edasi, ning väga paljud, kes olid hirmuäratavate ennustuste pärast hulluks läinud, irvitasid nii enda kui ka teiste hädade üle. Aga meil polnud ka siis – kuigi olime läbi teinud hädaohu ja seda oli veelgi oodata – plaanis lahkuda enne, kui onu kohta teatatakse.

      Neid, sugugi mitte ajaloo väärilisi asju, loe ilma kirjutamismõteteta, ja süüdista iseennast – ise ju küsisid –, kui need ei tundu olevat isegi kirja väärilised.

      Ole terve!

      Rooma kirjanduse antoloogia, 2009. Tallinn: Varrak. Lk 505–507, tlk K. Tafenau.

      Barbarid ja Rooma häving

      Rooma hääbumine oli järk-järguline protsess, mille käigus impeerium jagunes kaheks, pealinn viidi Roomast ära ning impeeriumi piirid ei suutnud enam rändrahvaid eemal hoida. Rooma oli ja jäi kõige selle juures siiski maailmalinnaks, mille hiilgust imetleti vähemalt kogu vahemereruumis. Nii oli šokk seda suurem, kui läänegoodid kuninga Alarichi juhtimisel vallutasid ja rüüstasid 410. aasta 24. augustil Rooma linna. Sellest sündmusest alates hääbus järk-järgult ka Rooma linna hiilgus. Umbes sada aastat hiljem kirjutas Prokopios, Ida-Rooma 6. sajandi kuulsaim ajaloolane, teoses „Sõdade ajalugu” (ka „Justinianuse sõjad”) järgmist:

      /-/ Aga nüüd ma räägin, kuidas Alarich vallutas Rooma.

      Pärast seda, kui ta oli kulutanud palju aega piiramisele ja polnud suutnud kohta vallutada ei väevõimu ega mõne teise vahendiga, koostas ta järgneva plaani. Armees olevate noorukite hulgast, kel ei olnud veel habe kasvanud, kuid olid just saanud täisealiseks, valis ta välja kolmsada, kellest teadis, et nad on hea sünnipäraga ja kellel on vaprust enam kui selles vanuses võiks oodata, ja ta ütles neile salaja, et ta teeb nendest kingituse teatud patriitsidele Roomas, teeseldes, et nad on orjad. Ja ta juhendas neid, et niipea, kui on jõudnud nende meeste majadesse, peavad nad üles näitama erilist leebust ja tagasihoidlikkust ja teenima neid innukalt, misiganes ülesanne neile omanike poolt ka antaks; ja ta juhendas neid edasi, et mitte väga palju pärastpoole, kindlaks määratud päeva lõunal, kui kõik need, kes on nende isandad, peaksid juba magama pärast söömaaega, tuleksid nad kõik Salaria-nimelise värava juurde ja kiire pealetungiga tapaksid valvurid, kes ei teaks midagi vandenõust, ja avaksid väravad nii kiiresti kui võimalik. Pärast nende käskude andmist noorukitele saatis Alarich koheselt saadikud senati liikmete juurde, väites, et ta imetleb nende lojaalsust oma imperaatorile, ja et ei tülita neid enam edaspidi vapruse ja truuduse tõttu, millega neid on selgelt märkimisväärselt varustatud, ja selleks, et tema isiklikud märgid oleksid säilitatud õilsate ja julgete meeste seas, soovib ta igaühele neist kinkida midagi kodust.

      Veidi pärast selle avalduse tegemist ja noorte saatmist käskis ta barbaritel teha ettevalmistusi lahkumiseks, ja ta lasi roomlastel sellest teada saada. Ja nad [rooma ülikud] kuulsid tema sõnu rõõmuga, ning saades kingitusi, muutusid ülevalt rõõmsaks, kuna olid barbarite vandenõust täiesti teadmatud. Noored, olles ebatavaliselt kuulekad oma omanikele, juhtisid sellega kahtlused eemale, ja mõndasid [sõdureid] oli juba nähtud sõjalaagrist oma positsioonidelt lahkumas ja piiramist lõpetamas, samal ajal kui teised olid just sedasama tegema hakkamas.

      Aga kui kindlaksmääratud päev saabus, relvastas Alarich kogu oma väe rünnaku tarbeks ja hoidis seda valmiduses Salaria värava läheduses, sest juhtumisi oli ta olnud seal laagris piiramise algul. Ja kõik noorukid tulid kokkulepitud kella-ajal selle värava juurde ja ründasid järsku valvureid, saates nad surma, avasid seejärel väravad ja võtsid nagu muuseas vastu Alarichi ja tema armee. Ja nad süütasid värava kõrval oleva maja, mis oli muuseas Salluse maja, kes iidsetel aegadel kirjutas roomlaste ajaloo, ja suur osa sellest majast on seisnud poolpõlenuna minu ajani; ja pärast kogu linna rüüstamist ja enamike roomlaste hävitamist liikusid nad edasi.

      Räägitakse, et samal ajal sai imperaator Honorius, ilmselt kodulinnukasvataja, Ravennas teate ühelt oma eunuhhilt, et Rooma on hukkunud. Ja ta halas ja ütles „Ja ometi just alles sõi ta mu peost!” Kuna tal oli väga suur kukk, kel nimeks Roma, siis eunuhh, mõistes ta sõnu, ütles, et see oli Rooma linn, mis oli Alarichi kätes hukkunud, ning imperaator, ohates kergendatult, vastas ruttu: „Aga mina, mu hea kaaslane, mõtlesin, et mu kodulind Roma on hukkunud.” Nii suur, räägitakse, oli imperaatori narrus. Aga kõneldakse ka, et Alarich ei vallutanud Roomat sellisel viisil, vaid Proba, Rooma senaatorite ringkonda kuuluv jõukuse ja kuulsuse poolest haruldaselt väljapaistev naine, haletses roomlasi, keda hävitati nälja ja teiste kannatustega, mida nad pidid taluma; ja kuna nad olid juba isegi maitsnud üksteise liha; ning nähes, et igasugune lootus on kadunud, sest nii jõgi kui sadam olid vaenlase käes, räägitakse, et ta käskis oma kodustel avada öösel linnaväravad

      Prokopios. Sõdade ajalugu. Tlk A. Siilaberg

      Kättesaadav: Fordham University, toim P. Halsall

      http://www.fordham.edu/ancient/410alaric.asp

      Teine Rooma ja Constantinuse linn

      330. aastal rajas Ida-Rooma keiser Constantinus iidse Bütsantsi asemele oma uue pealinna Konstantinoopoli, mida ehtis arhitektuuri ime ja pärl, katedraal Hagia Sophia. Tänapäeval on see linn hoopis Istanbuli nimega ja Hagia Sophia islamiusu pühakoda. Järgnevalt on ära toodud 5. sajandil elanud kristliku ajaloolase Sozomeni kirjeldus Konstantinoopoli rajamisest, mis on kirja pandud 100 aastat pärast sündmust.

      Imperaator [Constantinus], soovides laiendada religiooni, rajas kõikjale jumalale pühendatud hiilgavaid kristlikke templeid – eriti suurtesse linnadesse nagu Nikomedeiasse, mis asus Bitüünias, Antiookiasse Oronteses ja Bütsantsi. Viimast täiustas ta eriti palju, muutes selle võimsuse ja mõjukuse poolest võrdseks Roomaga. Ning olles rajanud oma impeeriumi nagu kavatsenud ja vabastanud end võõrastest vaenlastest, otsustas ta rajada linna, mida kutsutaks tema nimega ja mis oleks sama kuulus kui Rooma. Selle kavatsusega läks ta Trooja jalamil olevale tasandikule Hellespontis… ja tegi siin teatavaks plaani rajada suur ja kaunis linn ning ehitada väravad kõrgele künkale, kust nad oleksid nähtavad ka meremeestele merel. Kuid olles jõudnud juba nii kaugele, ilmus talle öösel Jumal, kes soovitas otsida linna rajamiseks teine koht.

      Jumaliku käe juhatusel saabus ta Bütsantsi Traakias, teisel pool Kalchedoni Bitüünias, ja siia ihkas ta ehitada oma linna ja muuta see Constantinuse nime vääriliseks. Alludes Jumala käsule, suurendas ta varem Bütsantsiks kutsutud linna ning ümbritses selle kõrgete müüridega; samamoodi ehitas ta imelised elumajad; ja mõistes, et senine elanikkond on liiga väike nii võimsa linna jaoks, rahvastas ta selle väärikate meeste ja nende peredega, keda ta kutsus Roomast ja teistest maadest. Ehituskulude katteks ja linna kaunistamiseks ning elanikkonna toiduga varustamiseks kehtestas ta erilised maksud. Ta püstitas kõik ehitised, mis olid võimsa pealinna jaoks vajalikud: hipodroomi, purskkaevud, sammaskojad, ja teised ilusad kaunistused. Ta nimetas selle Konstantinoopoliks ja Uueks Roomaks – ja muutis selle, nagu oli olnud Rooma, pealinnaks kõikidele põhja, lõuna, ida ja Vahemere kallaste elanikele Doonau ääres olevatest linnadest, Epidamnusest ja Joonia merest kuni Küreene ja Liibüani.

      Ta lõi teise senati, millele andis samad õigused ja privileegid, nagu need olid Rooma omal, ja püüdis muuta omanimelist linna igal viisil võrdseks Itaalias asuva Roomaga, ja tema soovid polnud asjatud, sest Jumala soosingus muutus see kõige rahvarohkemaks ja rikkamaks linnaks. Kuna Konstantinoopol sai impeeriumi pealinnaks religioosse õitsengu ajal,