Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro

ümber asjaosaliste ja hõikusid ergutusi, suured tüdrukud kõõlusid nende taga ja itsitasid. Rose tundis huvi, aga mitte ärevust. Frannyga toimuv ei omanud üldises plaanis tähtsust, ei olnud otseselt seotud sellega, mis võis osaks saada kellelegi teisele. See oli vaid järjekordne mõnitamine.

      Kui Rose hiljem, aastate pärast neid lugusid teistele rääkis, avaldasid need märkimisväärset mõju. Tal tuli vanduda, et need asjad olid tõesti sündinud, et ta ei liialda. Ja need olid tõesti sündinud, aga nende mõju kaldus kiiva. See heitis halba varju Rose’i kooliharidusele. Jäi mulje, nagu oleks ta olnud väga õnnetu, aga seda ta ei olnud. Ta õppis. Ta õppis ära, kuidas toime tulla neis suurtes tülides, mis koolielu paar-kolm korda aastas raputasid. Tal oli kalduvus erapooletuks jääda, ja see oli suur viga; nii võis ta endale tõmmata mõlema poole viha. Tuli kokku hoida nendega, kes läheduses elasid, nii ei varitsenud koduteel tõsisemaid ohte. Rose ei olnud kunagi kindel, mille pärast tülitseti ja tal ei olnud tülitsemise suhtes kindlat hoiakut, ta ei saanud õieti aru, miks seda pidi tegema. Sageli tabas teda ootamatult lumepall või kivi või prantsatas selja taga maha katusesindel. Ta teadis, et koolimaailmas ei saavuta ta iial edu, ei jõua iial mingile turvalisele positsioonile – kui selline asi üldse olemas oli. Aga ta ei olnud koolis õnnetu, kui välja arvata see, et ta ei saanud tualetis käia. Ellujäämise õppimine, ükskõik millise arguse ja ettevaatlikkuse, vapustuste ja eelaimduste varal, ei ole sama mis õnnetu olemine. See on lihtsalt liiga huvitav.

      Ta õppis Frannyt eemale tõrjuma. Ta õppis mitte kunagi lähedalegi sattuma kooli keldrile, kus kõik aknad olid lõhutud ja mis oli must, tilkuv nagu koobas; hoiduma pimedast trepialusest ja puuriitade vahedest; mitte vähimalgi moel äratama huvi suurtes poistes, kes paistsid talle kui metsikud koerad, sama kiired ja tugevad, tujukad ja ründevalmis.

      Viga, mille Rose alguses tegi ja hiljem enam teinud ei oleks, oli tõe ärarääkimine Flole, selle asemel, et mõne valega lagedale tulla, kui üks suur poiss, üks Moreydest pani talle jala taha ja haaras temast kinni, kui ta tuletõrjetrepist alla astus, rebides vihmamantlil varruka pooleldi otsast. Flo tuli kooli, et lärmi lüüa (nagu ta ise selle kohta ütles), ja kuulis seal tunnistajaid vandumas, et Rose oli oma varruka naela otsas katki käristanud. Õpetaja oli pahur, ei avaldanud oma arvamust ja andis mõista, et Flo pole teretulnud. Lääne-Hanrattys ei käinud täiskasvanud koolis. Emad lahendasid tüliküsimusi partisani kombel, rinnutasid väravail ja kriiskasid; mõned tormasid koguni välja ja sakutasid ise juustest ja loopisid kividega. Nad mõnitasid õpetajat tagaselja ja saatsid oma lapsed kooli, käskides neil õpetaja sõna mitte kuulata. Aga nad poleks iial teinud nii nagu tegi Flo, poleks iial astunud kooli territooriumile, iial viinud oma kaebust sellele tasemele. Nad poleks iial uskunud, nagu näis uskuvat Flo (ja siin nägi Rose seda naist esimest korda olukorras, kus ta jalad enam põhja ei ulatunud, kus ta oli eksinud), et süüdlased tunnistavad üles või antakse välja, et õiglus seatakse jalule mis tahes moel, aga mitte kätte makstes mõne Morey kuue lõhkilõikamise ja katki-rebimisega, salajase sandistamisega garderoobis.

      Flo ütles, et õpetajanna ei tunne asja.

      Aga ta tundis. Ta tundis seda asja väga hästi. Kui algas vahetund, keeras ta ukse lukku ja lasi juhtuda kõigel, mis väljaspool juhtuda võis. Mitte kunagi ei püüdnud ta sundida suuri poisse keldrist välja või tuletõrjetrepilt ära tulema. Ta kamandas neid ahju jaoks tulehakatist raiuma ja joogiveeämbrit täitma, ülejäänud aja olid nad vabad. Poistel polnud puuraiumise ega veepumpamise vastu midagi, kuigi neile meeldis ka teisi jääkülma veega märjaks pritsida ja kirvest nende käes võis kergesti saada tapariist. Nad olid koolis, sest neil polnud kuskil mujal olla. Nad olid piisavalt vanad, et tööle minna, aga neile ei leidunud töökohti. Suuremad tüdrukud said tööd, vähemalt teenijatena, nii et nemad kauemaks kooli ei jäänud, välja arvatud juhul, kui nad kavatsesid sooritada sisseastumiseksami, minna keskkooli ja saada ehk kunagi tööle poodi või panka. Mõned neist tegidki nii. Sellistest kohtadest nagu Lääne-Hanratty murravad tüdrukud kergemini välja kui poisid.

      Õpetajanna rakendas suured tüdrukud, kõik peale ettevalmistusklassi omade, usinasti ametisse nooremaid lapsi kantseldama, neid nunnutama ja neile vopse jagama, nende kirjavigu parandama ja neilt oma tarbeks ära võtma kõike, mis aga huvi pakkus, nagu pinaleid, uusi värvipliiatseid, Cracker Jacki vidinaid.

      Mis toimus garderoobis, mis einekarpide röövimine või kuubede lõikumine või pükste maharebimine seal käis, see ei olnud õpetajanna meelest tema asi.

      Ta ei olnud mingilgi moel innukas, loominguline, osavõtlik. Ta tuli iga päev üle silla Hanrattyst, kus tal oli haige abikaasa. Ta oli keskealisena uuesti õpetajatööle asunud. Tõenäoliselt oli see ainus amet, mis tal võtta oli. Ta pidi sellest kinni hoidma ja ta hoidis. Iialgi ei pannud ta akendele väljalõikeid ega kleepinud töövihikutesse kuldseid tähti. Iialgi ei joonistanud ta tahvlile värvilise kriidiga pilte. Tal ei olnud kuldseid tähti, koolis ei olnud ka värvilist kriiti. Ta ei näidanud välja armastust millegi vastu, mida ta õpetas, ega ühegi õpilase vastu. Kindlasti soovis ta, kui tal üldse mingeid soove oli, et talle ühel päeval öeldaks, et ta võib koju minna, et ta ei pea enam kedagi neist nägema ega iial ühtki õigekirjavihikut lahti tegema.

      Aga midagi ta ikka õpetas. Neile, kes sisseastumiseksamile läksid, oli ta ju ometi midagi õpetanud, sest mõni sai läbi. Ta oli seadnud lati sellisele kõrgusele, et igaüks, kes sinna kooli tuli, õpetati lugema ja kirjutama ja lihtsaid arvutustehteid tegema. Trepikäsipuud löödi paigast, pingid kangutati põranda küljest lahti, ahi ajas suitsu sisse ja torusid hoidis koos traat, ei olnud raamatuid, mida laenutada, ega maakaarte, kunagi ei jätkunud kriiti, isegi mõõdupuu oli räpane ja ühest otsast lõhki. Tülitsemine ja seks ja näppamised olid asjad, mida oluliseks peeti. Aga ikkagi. Esitleti fakte ja tabeleid. Kogu selle segaduse, ebamugavuse ja võimatu olukorra kiuste ei katkenud tundides teatud tavapäraste tegevuste ahel, nagu ohvriand. Mõni õppis õigesti kirjutama.

      Õpetajanna tarvitas nuusktubakat. Ta oli ainus inimene, keda Rose eales oli näinud seda tegevat. Ta puistas seda pisut käeseljale, tõstis käe näo juurde ja nuutsatas kergelt. Pea kuklasse aetud, suu kõrini lahti, paistis ta korraks põlglik, väljakutsuv. Millegi muu poolest ei jäänud ta meelde. Ta oli tüse, hall ja hoolitsemata.

      Flo ütles, et tõenäoliselt ähmastas see naine nuusktubakaga oma mõistust. Nagu oleks ta narkomaan. Sigaretid mõjusid ainult närvidele.

      Vaid üks asi oli koolis lummav, armas. Linnupildid. Rose ei teadnud, kas õpetaja ise oli üles roninud ja naelutanud need tahvli kohale, sodijate eest piisavalt kõrgele, kas oli see tema viimane lootusrikas üritus, või olid need pärit mõnest varasemast, kergemast perioodist selle kooli ajaloos. Kust need olid sinna saanud olid, kuidas olid need sinna jõudnud, kui ei jõudnud miski muu, mis mõeldud kaunistuseks, näitlikustamiseks?

      Punase peaga rähn, peoleo, siniharakas, kanada hani. Selged ja kauapüsivad värvid. Puhta lume, õitsvate okste, peadpööritava suvetaeva taustal. Tavalises klassitoas ei oleks need nii ebatavalised paistnud. Siin olid need säravad ja väljendusrikkad, nii suures vastuolus kõige muuga, et näisid esindavat mitte neid linde, mitte neid taevaid ja lumesid, vaid üht teist, vankumatu süütuse, küllusliku tarkuse, privilegeeritud muretuse maailma. Seal ei olnud einekarpidest varastamist, ei olnud kuubede lõikumist, pükste maharebimist ega valusate pulkadega torkimist, ei olnud keppimist, ei olnud Frannyt.

      Ettevalmistusklassis oli kolm suurt tüdrukut. Ühe nimi oli Donna, teine oli Cora, kolmas Bernice. Nemad kolm moodustasidki ettevalmistusklassi, rohkem polnud kedagi. Kolm kuningannat. Aga kui lähemalt vaadata, siis üks kuninganna ja kaks printsessi. Nii nägi neid Rose. Nad jalutasid koolihoovis üksteise käevangus või piha ümbert hoides, Cora keskel. Tema oli kõige pikem. Donna ja Bernice tema vastu naaldumas ja tema kõrgusele küünitamas.

      Cora oli see, keda Rose armastas.

      Cora elas oma vanavanemate juures. Ta vanaema käis üle silla Hanrattys koristamas ja triikimas. Vanaisa oli tal kullakaevaja. See tähendas, et ta käis ümberkaudseid kemmerguid tühjendamas. See oli tema töö.

      Enne kui Flo sai kogutud nii palju raha, et sai lasta tualeti sisse ehitada, oli ta hankinud keemilise käimla, mis pandi kuurinurka. See oli parem variant kui välikemmerg, eriti talvisel ajal. Cora vanaisa laitis selle maha. Ta