Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro

väljas, aga neile siiski nähtaval. Rose pidi parajat hetke ootama, siis taburetile ronima ja täitma koti kõigega, mida ta jõudis krahmata – kummikomme, marmelaadinööpe, lagritsasegu, vahtra-karamelli, suhkrudražeesid. Ise ei söönud ta neist ühtegi. Ta pidi koti kooli toimetama ja tegi seda seeliku all, koti ülemine serv aluspükste kummi vahele pistetud. Ta surus käsivarre tugevasti vastu keskkohta, et see kõik paigas püsiks. Flo küsis: „Mis sul viga on, kõht valutab või?”, aga õnneks oli tal liiga palju tegemist, et uurima hakata.

      Rose peitis koti koolipingi sahtlisse ja jäi soodsat võimalust ootama, aga seda ei tulnud, nagu oligi arvata.

      Isegi kui ta oleks need kommid ostnud, seaduslikul viisil saanud, oleks kogu ettevõtmine olnud viga. See oleks olnud sobilik alguses, aga mitte nüüd. Nüüdseks soovis ta juba liiga palju, tänulikkust, märkamist, aga ei olnud võimeline midagi vastu võtma. Tema süda kloppis, suus oli igatsuse ja meeleheite imelik metalne maitse isegi siis, kui Cora oma raskel, tähtsal sammul tema pingist mööda juhtus jalutama, ümber nahasoojusest köetud lõhnapilv. Ükski žest poleks suutnud väljendada seda, mida Rose tundis, rahulolu oli saavutamatu, ja ta teadis, et see, mida ta teeb, on narrus, toob õnnetust.

      Ta ei suutnud sundida end komme üle andma, kunagi ei olnud õige aeg, seepärast otsustas ta mõne päeva pärast jätta koti Cora sahtlisse. Isegi see oli raske. Ta pidi teesklema, et oli midagi maha unustanud, pärast kella nelja tagasi kooli jooksma, teadmisega, et peab jooksma ka tagasiteel, üksi, mööduma suurtest poistest keldriukse juures.

      Õpetaja oli veel klassis, oli parajasti kübarat pähe panemas. Iga päev pani ta üle silla minekuks pähe oma vana rohelise kübara, mille külge oli torgatud jupike sulge. Cora sõbratar Donna pühkis tahvleid. Rose püüdis kotti Cora sahtlisse toppida. Midagi pudenes välja. Õpetaja ei teinud kuulma, aga Donna keeras ringi ja käratas: „Hei, mida sa Cora sahtli kallal teed?”

      Rose lasi koti istmele kukkuda ja jooksis välja.

      Ta poleks iial arvanud, et Cora läheb ja viib kommid Flo poodi tagasi. Aga just seda Cora tegigi. Ta ei teinud seda selleks, et Rose’ile häda kaela tuua, vaid lihtsalt lõbu pärast. Ta nautis oma tähtsust ja auväärsust ning nautis täiskasvanulikku mõttevahetust.

      „Ei tea, mispärast ta selle mulle tahtis anda,” ütles ta, või vähemalt Flo väitis, et ütles. Flo minetas korraks oma matkimisoskuse; Rose’i meelest ei kõlanud see sugugi Cora hääle moodi. Flo tegi tüdruku hääle peenutsevaks ja vinguvaks.

      „Ma-mõtlesin-et-ma-parem-tulen-ütlen-sulle!”

      Kompvekid ei kõlvanud enam niikuinii süüa. Olid kämbuks kokku sulanud, nii et Flo pidi need minema viskama.

      Flo oli tummaks löödud. Nii ta ütles. Mitte varguse pärast. Varastamist ta muidugi ei sallinud, aga paistis mõistvat, et antud juhul oli see väiksem patt, et see oli teisejärguline.

      „Mida sa sellega teha tahtsid? Talle anda? Miks sa selle talle pidid andma? Oled sa temasse armunud või?”

      Ta mõtles seda solvangu ja naljana. Rose vastas eitavalt, sest tema seostas armastust filmide lõpustseenidega, suudlemise ja abiellumisega. Tema tunded kisti tol hetkel paljaks ja paisati segi, ja kuigi ta seda ise veel ei teadnud, hakkasid need äärtest juba närbuma ja krimpsu tõmbuma. Flo oli põuatuul.

      „Oledki,” ütles Flo. „Sa ajad mul südame pahaks.”

      Flo ei pidanud silmas homoseksuaalset tulevikku. Kui ta oleks sellest midagi teadnud või sellest mõelnud, oleks see lugu tundunud talle koguni veel naljakam, veel jaburam, veel arusaamatum kui mõni tavaline pisiskandaal. Armastus oli see, mis talle vastu hakkas. See oli orjus, enesealandus, enesepettus. See rabas teda jalust. Ta nägi ohtu, selget ohtu; ta nägi suurt viga. Arutut lootusrikkust, valmidust, vajadust.

      „Mis temas siis nii imelist on?” küsis Flo ja vastas ise otsekohe. „Mitte kui midagi. Ta pole millestki ilusast mööda ka käinud. Kunagi saab tast üks hunnik pekki. Seda on juba näha. Talle kasvavad vuntsid. Tal on need juba praegu. Kust ta oma riided saab? Arvab vist, et need talle sobivad.”

      Rose ei vastanud ja Flo jätkas, öeldes, et Coral pole isa, et huvitav, mis tööd ta ema peaks tegema, ja kes ta vanaisa oli? Kullakaevaja!

      Aastaid pöördus Flo ikka ja jälle Cora teema juurde tagasi.

      „Seal su iidol nüüd läheb!” ütles ta, kui nägi Corat poest möödumas, pärast seda kui too oli hakanud juba keskkoolis käima.

      Rose teeskles, nagu ei mäletaks.

      „Sa tunned teda küll!” ei jätnud Flo järele. „Üritasid talle kommi viia! Varastasid tema jaoks kommi! Sain ikka kõvasti naerda.”

      See, mida Rose teeskles, ei olnud päris vale. Ta mäletas fakte, aga mitte tundeid. Corast oli saanud suur tumedapäine ja süngeilmeline ümarate õlgadega tüdruk, kes tassis oma keskkooliõpikuid. Õpikud teda aga ei aidanud, keskkoolis ta hakkama ei saanud. Ta kandis tavalisi pluuse ja tumesinist seelikut, milles ta paistis tõepoolest paks. Võib-olla ei elanud tema isiksus üle ta elegantsete kleitide kaotust. Ta läks ära ja sai tööd sõjaasjanduses. Ta astus õhuväkke ja ilmus vabadel päevadel koju nende jubedasse vormi topituna. Ta abiellus lennuväelasega.

      Rose’i ei häirinud eriti see kaotus, see muundumine. Elu oligi ju üks üllatavate sündmuste jada, niipalju kui tema sellest aru sai. Ta mõtles ainult, kuivõrd vanas kinni oli Flo, et seda lugu aina meelde tuletas ja Corat iga korraga aina halvemas valguses lasi paista – must, karvane, ülbe, paks. Nii kaua aega hiljem ja nii kasutult püüdis Flo teda, Rose’i, hoiatada ja ümber kasvatada.

      Sõda muutis kooli. See kuivas kokku, kaotas oma kurja energia, oma anarhistliku vaimu, oma stiili. Jõhkarditest poisid läksid sõjaväkke. Lääne-Hanratty muutus samuti. Inimesed kolisid ära ja asusid sõjaaja-ametitesse ning isegi need, kes paigale jäid, tegid tööd ja teenisid rohkem kui nad eales oleksid osanud unistada. Valdavaks sai auväärsus, välja arvatud kõige raskematel juhtudel. Katuseid enam ei lapitud, vaid kaeti üleni sindlitega. Majad värviti ära või kaeti telliseimitatsiooniga. Osteti külmkappe ja hoobeldi nendega. Kui Rose meenutas Lääne-Hanrattyt sõja-aastatel ja enne sõda, siis paistsid need kaks aega nii kontrastsed, nagu oleks kasutatud täiesti erinevat valgust, või nagu oleks see kõik filmilindil, aga erinevalt jäädvustatud, nii et ühel pool paistsid asjad sirgeservalised ja korralikud ja kindlapiirilised ja tavalised ning teisel pool tumedad, ebaühtlased, segamini ja häirivad.

      Koolimaja ise vuntsiti üles. Vahetati aknad, pingid kruviti kinni, roppused pintseldati rohke tuhmpunase värviga üle. Poiste ja tüdrukute kempsud tõmmati maha ja augud lükati täis. Valitsus ja kooli hoolekogu arvasid heaks puhtaks kraamitud keldrisse vesiklosetid paigaldada.

      Selles suunas liikusid kõik. Härra Burns suri suvel ära ja need, kes ta maja ära ostsid, lasid sinna ehitada vannitoa. Samuti ümbritsesid uued omanikud aia kõrge kanavõrguga, nii et keegi ei ulatanud enam üle aia nende sireleid murdma. Ka Flo oli selleks ajaks lasknud vannitoa sisse ehitada. Ütles, et nemadki võisid selle töö ette võtta, sest oli ju jõukas sõjaaeg.

      Cora vanaisa pidi oma ameti maha panema, ja pärast teda ei tulnud enam ühtegi kullakaevajat.

      Pool greipi

      Rose tegi sisseastumiseksami, ületas silla, läks keskkooli.

      Seina sees oli neli suurt puhast akent. Olid uued päevavalguslambid. Oli tervise- ja nõustamistund: uus idee. Poiste ja tüdrukute segaklass pidi püsima jõuludeni, kuni jõutakse pereelu teemani. Õpetaja oli noor ja optimistlik. Ta kandis esinduslikku punast kostüümi, mis oli puusade kohalt laienev. Ta kõndis pingiridade vahel edasi-tagasi, edasi-tagasi ja palus kõigil öelda, mida nad hommikueineks olid söönud, et veenduda, kas nad peavad kinni Kanada toitumisreeglitest.

      Erinevused maa ja linna vahel tulid peagi ilmsiks.

      „Praetud kartuleid.”

      „Saia maisisiirupiga.”

      „Teed ja putru.”

      „Teed ja saia.”

      „Teed ja praemuna ja sinki.”

      „Rosinapirukat.”

      Naerdi