Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

pärit Goethelt. Ideelahendusele lisab värvi rahvapärimus väärikast ja mehisest mägikütist Wilhelm Tellist, Šveitsi rahvuskangelasest.

      Näidend algab idüllilise talupojaelu ja looduse kirjeldusega. Juba esimestelt lehekülgedelt õhkub romantilist õilsameelsust, talupojad ihkavad elada vabaduses ja rahulikult teha oma igapäevatöid ja – toimetusi. Nad on omakasupüüdmatud, abivalmid, kõrge au- ja õiglustundega, rahulikud ning paiksed Alpide elanikud. Ebakõlana lõikab sisse hingetult põgenev Baumgarten, kelle kannul on maafoogt Gessleri ratsanikud. Baumgarten on kaitsnud oma naise au, kellelt foogt on nõudnud sündmatut. Mees on vaja viia pakku üle tormise mägijärve, ainult Tell julgeb selle retke ette võtta: „Järv armu heita võib, kuid maafoogt mitte.” Põgeneva talupoja aitamisest algab Telli jaoks muutumine, tahtmatult saab temast Gessleri vihaalune, mis viib seni vabadusvõitlejate koosolekutest eemale hoidunud Telli rasketesse katsumustesse, mille käigus saab temast vabadusvõitleja.

      Maafoogti teod muutuvad aina julmemaks. Vabadusvõitlejate juhi Stauffacheri juurde jõuab abi otsima naaberkantonist Malschtal, foogt on tema karjast künnihärgi tahtnud ära viia. Vastu hakanud ja põgenenud talupoja isal Heinrich Holdenil torgatakse karistuseks silmad peast. Talupojad muutuvad tõsiseks, väljaastumine on möödapääsmatu. Malschtal otsustab jääda võitlejatega. Ikka ei taha Tell rahvaga veel liituda, kuigi ta teab uuest kindlusest ja selle alla ehitatavatest vangikongidest ja ka Gessleri kübarast, mis on asetatud lati otsa, et kõik talupojad seda alandlikult tervitaksid. Ka seda, et Austria keiser ei uuenda talupoegade vabaduskirja. Telli maailm on tema kodu ja tema pere. Ta ütleb: „Jätke välja mind neist nõutlusist… / Kui aga vajate mind kindlaks teoks, / siis kutsuge. Ei jää ma tulemata.”

      Ühel ilusal päeval otsustab Tell külla minna oma naise Hedvigi isale Fürstile. Kaasa kipub ka üks tema poegadest Walter. Nende teekond viib mööda kurikuulsast kübarast. Tell ei arva kübarast ja nõudest seda kummardada midagi ning piilurid võtavad ta kinni. Kohe jõuab ka Gessler jahiretkelt kohale ning algab Telli jaoks raske katsumus. Isa peab poja pea peale pandud õuna pooleks laskma. „Millist kohutavat tegu / te nõuate! Et oma lapse pea pealt,” on Tell ärevuses, kuid poeg julgustab: „Arvate, et kardan noolt isa vibult?” Tell kogub julgust ja tuleb ülesandega toime. Nüüd küsib Gessler: „ … veel teise noole pistsid põue – jah, /ma nägin seda, milleks oli see?” Tell vastab: „See nool, foogt, oleks läbistanud teid, / kui oma last ma oleks tabanud.” Gessler leiab nüüd kindla põhjuse Tell vangistada. Laevateekonnal õnnestub Tellil põgeneda ja ta asub kättemaksuteele. Teda saadab ainus mõte: „Mis ma tõotasin / tol hetkel hirmsa hingehädasunnil, / on püha võlg, mis makstakse sel tunnil. /-/ Ta musta hinge poole / ma tahan läkitada surmanoole.” Selleks tuleb hetk, mil Gessler käitub hoolimatult ja julmalt, ta on valmis ratsutama üle abipaluva naise. Gessler sureb Telli nooletabamusest.

      Varsti jõuab kohale ka sõnum, et keiser on tapetud, rahvas juubeldab. Keisri mõrvas omakasu eesmärgil tema vennapog Švaabi hertsog Johann Parricida. Kui Tell koju jõuab, on keisritapja munga riietuses ta ukse ees almust ja soosingut palumas. Tell vastab mehiselt: „Sind õnnetut, et julged võrrelda / sa veresüüd, mis ahnusest on võrsund, / ja laste isa õiglast hädakaitset?” Suuremeelselt juhatab ta Parricidale teed Rooma, et oma patt paavstile üles tunnistada.

      Paralleelliinina on kujutatud noorte aadlike sulandumist talupojavõitlusse, mida võib mõista autoripoolse soovunelmana. Vabahärra Auttinghausen pärandab oma mõisa kasupoeg Rudensile, kes on armunud aadlipreili Bertasse. Rudens ei mõista algul Auttinghauseni avarat mõttelaadi, mis toetab talupoegade võitlust. Kui aga selgub, et Bertagi kaitseb õiglast vabadusvõitlust, siis muudab Rudens meelt ja temast saab pärast Auttinghauseni surma aus maavanem. Vahepeal Gessleri poolt röövitud Berta leitakse vabadusvõitlejate abiga ning Bertast ja Rudensist saab paar.

      FAUST

      Johann Wolfgang Goethe

      Autor ise nimetas „Fausti” oma elutööks, sest kirjutas seda 60 aastat. Teos põhineb varakeskaegsel, kuuendast sajandist pärineval legendil, mis jutustab inimese lepingust põrguvägedega. Doktor Faustus (Faust) oli hiliskeskaja Saksamaal (Faust suri umbes aastal 1540) reaalselt elanud ajalooline tegelane, Lutheri õpilane ja uuendusmeelne teadlane, kellest räägiti, et ta sõlmis lepingu saatanaga. Fausti loost on enne Goethet näidendi kirjutanud 16. sajandi inglise draamakirjanik Christopher Marlowe. Goethe „Faust” on omakorda intertekstuaalselt seotud Thomas Manni („Doktor Faustus”) ja Mihhail Bulgakovi („Meister ja Margarita”) teostega.

      Kurat Mefistofelese kehastuses kuulub kristliku mütoloogia valdkonda. Mefistofelese nimi tuleneb heebrea sõnadest mephir – hävitaja, ja tophel – valetaja, või kreekakeelsest sõnast mephostphiles – valgusepõletaja. Goethe käsitluses võib Mefistofelest mõista kurja ja eituse algena inimeses endas. Võitlus hea ja kurja vahel toimub ju inimese sisemaailmas. Nii võib Mefistofeles olla Fausti teine, halvem ja head eitav pool.

      Sügavalt filosoofiline tragöödia on saanud autorilt kolm sissejuhatavat osa. „Pühendus” seob mõtteid nooruse ja selle võimaluste üle. „Eelmäng” nakatab teatri ülesande üle vaidlema teatri direktori, luuletaja ja komödiandi. Direktor arvab, et teater peab pakkuma uut ja värsket, et rahvas ummistaks kassad, vaja on igale maitsele sobivat rabavat lugu. Luuletaja leiab, et mitte koor, vaid tuum on oluline, poeesia ülendab inimest. Komödiant võtab need mõtted lühidalt kokku: „ … te andke elu läbilõige, et igüks näeks oma hinge.” Viimane sissejuhatus „Proloog taevas” juhib teose sisulise probleemini – kuivõrd inimene suudab end võitluses hea ja kurja vahel jagada ja valikuid teha. Mefistofeles ei usu inimese mõtestatud elusse, tema arvates on „inimene kui rohutirts, kes lendu tõusta tahab, kuid ei suuda”. Issand aga usub, et inimene on otsiv vaim: „Kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada…” Seda tõestabki tragöödia sündmustik, kus Fausti kaaslaseks saab Mefistofeles, kes kurja deemonina teadlast õigelt teelt kõrvale ahvatleb.

      Faust leiab, et tema elu on tühja jooksnud. Ta tahab maailma, elu, aja ja ruumi tuuma teada saada: „Kus on see eluläte, mis küljes maa ja taevas ripub?” ja kutsub välja Maavaimu, kellega nõu pidada ja keda võiks ühtlasi pidada loomevaimuks Faustis eneses.

      Võrreldes oma õpilase Wagneriga on Faust rahulolematum ja otsivam: „Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida.” Seda mõtet kordab ta ka oma õpilasele. Wagnerisse suhtub Faust üleolevalt, pidades teda endast vähemvõimekamaks tuima rahulollu sulgunud teadlaseks. Wagneril läheb korda (II osas) laboratoorsel teel saada katseklaasiinimene Homunkulus, millesse Faust suhtub põlglikult. Wagner ei vaevelnud elu põhiküsimuste lahendamise üle, ta elas tagasihoidlikku teadlaseelu, olles vahel Faustile ka toeks ja rahustajaks.

      Faust tahab teada saada rohkem, kui inimvaimule antud on. Kas alguses oli sõna, alguses oli mõte, alguses oli tegu – niisugune mõttesügavik on Fausti jaoks üks põhiküsimusi, s.t kas Jumal on maailma loonud oma sõna abil, nagu piiblis öeldud, või on maailm koos inimesega kujunenud läbi arengu, läbi tegude. Aga teo alguses peab olema mõte. Kas mõte paneb inimese liikuma ja tegutsema või on kõige taga Jumal?

      Faust on koos isaga arstiteaduses suuri samme astunud, nad on palju inimesi katkust terveks ravinud. Rahvas tuleb lihavõttepühade ajal linnaväljakule teda õnnitlema ja tänama, mis Faustile pigem meelehärmi teeb. Faust ei rahuldu saavutatuga, ta on otsiv vaim ja tundes aastate koormat, ning teades, kui palju on veel maailmas saladusi, mille jälile ta pole jõudnud, haarab Fausti ahastus. Ta küünitab mürgikarika järele.

      Faust on jalutuskäigult kaasa toonud puudli, kes moondub tema hingelise kõhkluse hetkel Mefistofeleseks. Siin tulebki välja Mefistofelese sümboolne tähendus – ta on Fausti enda eituspool, kes ilmub siis, kui Faust kahtleb. Faust oli küll joonistanud uksele viisnurga, et Kuradi vaim ei saaks sisse, aga viisnurga üks nurk oli lahti jäänud.