Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Tegelikult pole Onegin iseendas valmis nii vastutusrikast osa kandma, et olla Tatjana kaaslaseks. Ta lohutab Tatjanat: „Te kehastate kõike seda, / mis oli kord mu ideaal… /-/ Mis loeb te armsus ja te ilu? / Ma neid ei vääri paraku.” Tatjanat jääb saatma umbüksildus, Tatjana tunnistab: „Ta nimel armas on ka piin.”

      Noor Lenski ja Onegin on kõrvutades „kui leek ja jää, graniit ja vesi, kui värss ja proosa”. Lenskis on tulevikuusku, kirglikkust, aktiivsust – kõike seda, mida Oneginis enam pole. Peamine on, et Lenski olemuses pole tuska. Lenski ja Onegin on võrdväärsed, neil on, millest kõnelda, nad mõlemad on tegelikust reaalsusest ees. Saksamaal õppinud Lenski on Oneginist avatum ja ta ei oska näha Onegini hingelist keerukust, sügavat sisemist vastuolu ja seepärast ei suuda Lenski mõista Onegini käitumist Tatjana nimepäeval. Oneginit häirib Tatjana meelehärm, neid seob omavahel sõnatu pilk. Onegin ei leia väljapääsu ja hakkab pöörama liigset tähelepanu Olgale. Saatuslikuks saab hetk, kui Lenski kutsub oma keevalisuses Onegini duellile. Aadellikus aumehelikkuses võtab Onegin selle kutse vastu, kuigi olles „sõnuksil iseendaga”. Lenski saab surmavalt haavata. Onegini sisemine vastuolu aina kasvab, on vaja lahkuda paigast, mis nii raskelt pani teda proovile. Ta ei meeldi endale ja võtab ette pikema reisi.

      Olga abiellub kiiresti, Tatjana viiakse Moskvasse ja ema soovil abiellub temagi. Tatjanast saab sügavtõsine ja väärikas suurilmadaam, tema võlu peitub lihtsas ja loomulikus suursugususes. Kohtudes uuesti Oneginiga, on Tatjana väljapeetult ilmhäirimatu. Onegin on suutnud senini end peita ükskõiksuse ja spliini maski taha, kuid temagi vajab inimlikku lähedust ja tunnistab iseendale: „Noorust ise narrisime, / paraku ta pettis meid.” Tatjanal on Onegini hinges kogu aeg koht olnud ja nüüd on tema kord kirjutada kiri, millele jääb paraku vastus tulemata kogu talve jooksul („ … siiralt kuni silmaveeni / kui laps on armunud Jevgeni”). Onegini kiri on ahastav ja alandlik: „ … kui tahaks pea te hõlma peita / ja kibedasti nuttes maas / käed ümber põlvede teil heita, / üht öelda teile taas ja taas…” Onegin otsustab minna Tatjana juurde ja nähes Tatjanat tema kirja lugemas „põsel nutuvesi”, põlvitab Onegin, „tumm ja tõsine”, naise ette. Ent Tatjana vastus on väärikas ja valus mõlemale: „Te põlgasite püüniseid ja ebatõtt… Ma tänan teid. /-/ Miks mind kütite kui metsalindu… /-/ Te süda on täis isemeelt / kuid aus ja uhke. / Ma armastan teid.”

      Puškin lõpetab romaani ootamatult, jättes lugeja emotsionaalse pinge haripunktis üksi, nagu ka Onegini, kelle kohta ütleb: „ … kaob silmist kauaks… igavesti.”

      Teos jätab palju mõtlemisruumi ülendava väärikuse võimalusest armastussuhetes.

      PUNANE JA MUST

      Stendhal

      Romaani sisu põhineb 1827. aastal juhtunud tõestisündinud lool, mille Stendhal arendas realistlikuks romantilise lõpuga psühholoogiliseks romaaniks. Romaan, mille motoks on „Tõtt, karmi tõtt” (Danton), avab kapitalistliku maailma kujunemise karme reegleid, kus nooruk peab end kehtestama, hoolimata vähetõotavatest võimalustest.

      Julien Sorel on talupojapäritolu, nõrga tervisega, teadmishimuline ja andekas noormees, kes tahab end maksma panna kujuneva kapitalismi oludes. Julien oli õppinud vältima naisi ja kõiki õrnu tundmusi, iga tähtsamat sammu elus oli ta kaalunud. Ta on loomult auahne ja tahab oma talupojaseisusest kõrgemale tõusta. Ta katkestab suhted koduga, kus isa ja vennad on teda saamatuse pärast alati põlanud, ja otsustab saada vaimulikuks ning sellega karjääri teha. Uues kodanlikus ühiskonnas valitseb vaid üks seadus – saada sissetulekuid, saada raha. Julieni isa on suutnud end üles töötada, ta on puusepp, lauavabriku omanik, väga töökas, kuid ka kaval ja ahne. Ta ei pea oma pojast midagi, sest ainult ladina keele oskuse ja piibli tundmisega tema arvates elus läbi ei löö. Peale põhjaliku piibli tundmise on Julien lugenud Rousseau’d ja lugusid Napoleonist, viimasest saab Julieni ideaal: „See tundmatu ja vaene leitnant oli endale teed raiunud, et saada maailma valitsejaks.” Vaimusilmas kujutleb Julien, kuidas ka tema tõuseb ja teda esitletakse Pariisi kaunimatele naistele.

      Õnnelik juhus viib teda linnapea de Rênali koduõpetajaks. Julien oskab juba piisavalt teeselda ja saavutab peres lugupidamise oma väljapeetud käitumise ja põhjaliku piiblitekstide tundmise tõttu. Sigineb salajane armulugu proua de Rênaliga. See on kütkestav armastus endast ligi kümme aastat vanema naise vastu, kuid armuseikluste ilmsikstulekul peab Julien perest lahkuma. Ta astub vaimulikku seminari, kus ta ei tunne end hästi, sest kaaslaste põlgus saadab teda kui enesearmastajat ja andekat seminaristi. Julien ei talu niisugust vihkamist ja ta lahkub seminarist. Salajased kohtumised linnapea prouaga pole aga katkenud.

      Tänu vaimulikele eestkostjatele saab Julien koha minister de La Mole’i juures, temast saab sekretär ja raamatukoguhoidja ning ministri salaagent poliitilistes asjaajamistes. Markii de La Mole’i tütar Matilde armub Julienisse, abiellumine oleks tõstnud Julieni aadliseisusesse. Julien kaalutleb oma tulevikku kavalalt: „Mul tuleb soosida ülekohtuseid tegusid, kui ma tahan edasi jõuda, liiati pean ma oskama peita seda ilusate sentimentaalsete sõnade taha. /-/ Kuidas see suur tüdruk /Matilde/ mulle ei meeldi. Kui Matilde näeb, kuidas ma teda jumaldan, võin ma ta kaotada.” Autor täpsustab – see pole kaugeltki armastus, mis määrab Julieni-taoliste õnne, nad peavad klammerduma äärmise visadusega mõne kildkonna külge…

      Kuid saatusel oli Julieni jaoks varuks halb üllatus. Nimelt oli käinud õnnetu proua de Rênal vaimuliku juures pihil ja lobisenud oma eksimusest. Julieni kohta päritakse tema kodulinna vaimulikult ning lõpuks saadab proua de Rênal ministrile kirja, kirjeldades Julieni käitumist: „Julieni üheks abinõuks on katsuda ära võrgutada naist, kellel on mõju…” Meeleheitele viidud Julien sõidab Verrières’i linna, leiab proua de Rênali kirikus jumalateenistuse ajal. Julien tulistab püstolist palvetavat proua de Rênali. Järgneb vangla. Mõlemad daamid külastavad Julieni, teda ootab surmanuhtlus, päästa oleks võinud puhtsüdamlik kahetsus, kuid Julien on selleks liiga uhke, ta ütleb kohtus: „Mu härrad, mul ei ole au kuuluda teie klassi, te näete enda ees lihtrahva poega, kes on üles tõusnud oma madala päritolu vastu. /-/ … mu kuritegu on raske ja ta oli ette kavatsetud. Ma olen ära teeninud surma…” Matilde muretseb advokaadi, kes oleks Julieni aidanud, kuid Julien vastab: „Ma tunnen endas küllalt julgust surra, ilma et minu arvel liiga palju nalja vôidaks heita.”

      Autori tekstist loeme – Julien tapab vihata, nagu armastab armastuseta, tahte sunnil, see on tema omaks võetud moraal. Surm loeb talle vähe, surmale vapralt vastu minna on aumehe mõistega seotud otsustus. Julien pole kunagi õnnelik olnud ega ripu elu küljes kinni.

      Kui tal pole enam tulevikku, ilmneb tema tegelik olemus, ta vajab armastust nagu iga teinegi inimene, nii vabaneb ta auahnusest ja naudib kirglikku armastust proua de Rênaliga, kui viimane teda vanglas vaatamas käib. Julien tõdeb, et inimese tähtsaim kirg on armastus, sellele täiuslikule õnnetundele andub ta viimastel elupäevadel. „On raske sõnadega väljendada, kui meeletuks muutus Julieni armastus.”

      Valusalt saab Julien tunda veel rahamaailmas maksvat olematut isaarmastust, kui vana puusepp tuleb vanglasse Julieni pärandit manguma – „toitmisele ja kasvatamisele kulutatud raha”.

      Julien on ise selle elu saadus – auahne vallutaja, umbusklik individualist, igavene üksiklane. Ometi ei suutnud keskkond noores mehes, kes ootab kahekümne kolme aastasena giljotiini, lasta kaotsi minna teiste pilkude eest peidetud tundepuhtusel, lihtsusel ja loomulikkusel. Julien oli astunud võitlusse ühiskonnaga, mis ei tunnistanud tema õigusi, eneseväärika ja sirgeselgsena võtab ta oma saatuse vastu.

      Julien Sorel ei suutnud alamast seisusest kõrgemale tõusmiseks mängida inimväärikuse hinnaga. Surmaeelsetel päevadel võitleb Julien küsimustega: „Olen armastanud tõde, kus ta on? /-/ Ah, kui oleks olemas tõeline usk!”

      Teose viimasel leheküljel leidub romantilisi toone: „ … kõigi teadmata istus Matilde suletud tõllas, põlvedel mehe pea, keda ta nii väga oli armastanud. /-/ … aga kolm päeva pärast Julieni suri ka tema (proua de Rênal) oma lapsi kaelustades.”