Imperfektsionistid. Tom Rachman

värisedes oma töölaua juurde. Seal uurib ta vanu telefoninumbreid – sajad paberilipakad, klambriga, paelaga või liimiga paigale kinnitatud. Kellelegi helistamiseks on kellaaeg liiga varane. Ta naeratab vanade kolleegide nimedele: toimetaja, kes talle 68. aasta esimeste Pariisi rahutuste mahamagamise pärast hundipassi andis, kuna ta oli purjus päi koos sõbratariga vannis aega veetnud. Osakonnajuhataja, kes oli läkitanud ta Portugali 74. aasta riigipööret katma, kuigi ta ei osanud sõnagi portugali keelt. Või reporter, kellega Lloyd oli Giscard d’Estaing’i pressikonverentsil naeru kõkutanud, kuni nad sealt välja visati ja pärast pressisekretärilt noomida said. Kui paljud neist vanadest numbritest veel töös on?

      Elutoa kardinad lähevad järjest heledamaks. Ta tõmbab need laiali. Päikest pole näha, samuti mitte pilvi – ainult majad. Vähemasti ei taju Eileen tema rahalist olukorda. Kui ta sellest teada saaks, püüaks ta aidata. Ja mis siis Lloydile üldse veel alles jääks?

      Ta avab akna, hingab sügavalt sisse ja surub põlved kaitsevõre vahele. Pariisi suursugusus – tema kõrgus ja laius ja karmus ja pehmus, tema täiuslik sümmeetria, inimtahte alla painutatud kivi, pügatud muruplatsid, tõrksad roosipõõsad – see Pariis asub kusagil mujal. Tema enda Pariis on väiksem, sisaldades teda ennast, tema akent, teisel pool koridori kääksuvaid põrandalaudu.

      Kell üheksa hommikul kõnnib ta läbi Luxembourg’i aedade põhja suunas. Kohtupalee juures teeb ta puhkepeatuse. Juba võhm väljas? Laiskvorst. Ta sunnib end edasi astuma, üle Seine’i, mööda Rue Montorgueil’d üles, üle Suurte Bulvarite.

      Charlotte’i pood on Rue Rochechouart’il – mitte liiga kõrgel künka otsas, jumalale tänu. Kauplus pole veel avatud, seepärast võtab ta suuna kohviku poole, kuid mõtleb ukse peal ümber – ei ole tal raha igasugu luksusele raisata. Ta vahib tütre poe akent. See on täis käsitsi valmistatud kübaraid, mille on disaininud Charlotte ja valmistanud punt noori naisi, kes kannavad kõrge vöökohaga linaseid põlli ja kapottmütse nagu kaheksateistkümnenda sajandi teenijatüdrukud.

      Charlotte saabub hiljem kui uksel kirjas olev avamisaeg. „Oui?” ütleb ta oma isa silmates – ta räägib isaga ainult prantsuse keeles.

      „Ma imetlesin su vaateakent,” teatab Lloyd. „See on ilusasti kujundatud.”

      Tütar keerab ukse lukust lahti ja astub sisse. „Miks sa lipsu kannad? Kas sa lähed kuhugi?”

      „Siia – ma tulin siia sind vaatama.” Ta ulatab tütrele kommikarbi. „Veidi calisson’e.”

      „Ma ei söö neid.”

      „Mina mõtlesin, et sa armastad neid.”

      „Mitte mina. Brigitte armastab neid.” Brigitte on Charlotte’i ema, Lloydi teine eksnaine.

      „Kas sa annaksid need talle edasi?”

      „Ta ei taha sinu käest midagi.”

      „Sa oled minuga nii kuri, Charlie.”

      Naine marsib poe teise otsa, vehkides koristada, otsekui peaks lahingut. Poodi siseneb klient ja Charlotte manab näole naeratuse. Lloyd nihutab end nurka. Klient lahkub ning Charlotte jätkab oma poksimatši meenutavat tolmupühkimist.

      „Kas ma tegin midagi halvasti?” küsib Lloyd.

      „Jumal küll – sa oled nii enesekeskne.”

      Lloyd piilub poe tagaruumi.

      „Nad ei ole veel kohal,” nähvab Charlotte.

      „Kes nemad?”

      „Tüdrukud.”

      „Sinu töötajad? Miks sa mulle seda ütled?”

      „Sa jõudsid liiga vara kohale. Halb ajastus.” Charlotte väidab, et Lloyd on ajanud ligi igale naisele, keda ta isale tutvustanud on, alates tütre parimast sõbrannast lütseumi päevilt Nathalie’st, kes tuli kord puhkuse ajaks neile Antibes’i külla ja lainetes oma bikiinide ülaosa ära kaotas. Charlotte tabas Lloydi teda vahtimas. Õnneks ei saanud ta kunagi teada, et õigupoolest läksid asjad tema isa ja Nathalie vahel hoopis kaugemale.

      Aga see kõik on möödas. Läbi, lõplikult. Tagasi vaadates nii mõttetu – selline raisatud pingutus. Libiido – see on olnud tema üle valitsev türann, kes paiskas ta kõik need aastad tagasi mugavast Ameerikast patusesse Euroopasse seiklusi ja vallutusi otsima, pani ta neli korda abielluma ja vedas veel umbes sadakonnasse suhtesse, võttis talt meelerahu, alandas ja peaaegu hävitas ta. Kuid nüüd on sellega, jumal tänatud, ühel pool. Iha on viimastel aastatel kadunud ning tema lahkumine oli niisama salapärane kui saabumine. Esimest korda kaheteistkümnendast eluaastast saadik näeb Lloyd maailma konkreetsest juhtmõttest lähtumata. Ning ta tunneb end üsna äraeksinuna.

      „Sulle ikka tõesti ei maitse need kommid?” küsib ta.

      „Ma ei ole neid palunud.”

      „Ei, seda sa ei teinud.” Lloyd naeratab nukralt. „Kas ma ehk siiski saaksin sinu heaks midagi teha?”

      „Milleks?”

      „Et aidata.”

      „Ma ei soovi sinu abi.”

      „Hea küll,” ütleb mees. „Hea küll siis.” Ta noogutab, ohkab ja pöördub ukse poole.

      Charlotte väljub tema kannul. Lloyd küünitab tütre käsivart puudutama, kuid naine tõmbab käe ära. Ta annab calisson’ide karbi isale tagasi. „Ma ei söö neid.”

      Kodus tagasi, lappab Lloyd veel kord läbi oma kontaktnumbrid ning helistab lõpuks vanale reporterist semule Ken Lazzarinole, kes töötab nüüd ühes Manhattani ajakirjas. Nad vahetavad uudiseid ja nostalgitsevad mõne minuti, kuid kogu vestlust saadab üks teatud alltekst: mõlemad mehed teavad, et Lloyd vajab mingit teenet, kuid ei söanda küsida. Lõpuks pigistab ta selle endast välja. „Kuidas oleks, kui ma teile midagi teeksin?”

      „Sa pole kunagi meie jaoks kirjutanud, Lloyd.”

      „Ma tean, ma lihtsalt mõtlesin, et mis oleks.”

      „Ma tegelen nüüd online’i strateegiaga – sisu suhtes mul enam sõnaõigust ei ole.”

      „Ehk on kedagi, kellega sa võiksid mind kokku viia?”

      Pärast erinevas variatsioonis eituste ärakuulamist paneb Lloyd telefonitoru ära. Ta sööb ära veel ühe purgitäie kikerherneid ja helistab uuesti lehetoimetusse Menziesele. „Kuidas oleks, kui ma teeksin täna Euroopa majandusülevaate?”

      „Hardy Benjamin tegeleb sellega praegu.”

      „Ma tean, poisid, et see on teie meelest tülikas, et mul see e-maili värk ei tööta. Aga ma võin ometi loo faksiga saata. Seal poleks mingit vahet.”

      „Tegelikult oleks ikka küll. Aga kuule, ma helistan, kui meil Pariisist midagi vaja on. Või kõlla ise, kui sul midagi uudisväärtuslikku on.”

      Lloyd lööb lahti ühe Prantsuse päevasündmusi kajastava ajakirja lootuses sealt mõne loo tarvis sobiva idee näpata. Ta lappab kannatamatult lehti – pooled nimed on täiesti võõrad. Kes pagana päralt on see kutt fotol? Kunagi teadis ta kõike, mis siin maal toimus. Pressikonverentsidel istus ta esireas, käsi pidevalt püsti, ning tormas pärast lõppu esinejaid püüdma, et eriteemade kohta lisaküsimusi esitada, Saatkondade kokteilipidudel oskas ta end ikka laialt naeratades saadikule külje alla sokutada, vaikselt märkmikku küljetaskust välja tõmmates. Kui ta tänapäeval üldse pressikonverentse külastab, konutab ta tagareas, ajaviiteks märkmikku sirgeldades või salakesi tukkudes. Surutrükiga kutsed vedelesid kuhjas tema kohvilaual. Suured ja väikesed sensatsioonid libisevad temast mööda. Tal jätkub veel tarmu, et toota igapäevaseid ilma intriigita lugusid – neid võib ta treida purjus päi ja silmad poolkinni aluspesu väel oma tekstiprotsessori taga istudes.

      Ta viskab päevasündmuste ajakirja toolile. Mis mõtet on üldse üritada? Ta helistab poja mobiilile. „Kas ma ajasin su üles?” küsib Lloyd prantsuse keeles, selles keeles nad omavahel suhtlevad.

      Jérôme katab telefoni käega ja köhib.

      „Ma