Imperfektsionistid. Tom Rachman

ph>

      Clare’ile ja Jackile

      „BUSH LANGEB ARVAMUSKÜSITLUSTES REKORDMADALALE”

      Pariisi korrespondent – Lloyd Burko

      Lloyd lükkab päevateki kõrvale ning kiirustab valges aluspesus ja mustades sokkides välisukse juurde. Ta otsib uksenupust haarates tasakaalu ning suleb silmad. Ukse alt tungib sisse jahe õhk; ta tõmbab varbad konksu. Kuid esik on vaikne. Ainult kõrged kontsad klõpsumas ülakorrusel. Teisel pool õue kriuksatamas aknaluuk. Ta enda hingetõmbed, vilistamas sõõrmetes sisse ja välja.

      Vaikselt hakkab kostma naisehääl. Ta pigistab silmad kõvemini kinni, otsekui püüdes heli tugevamaks keerata, kuid suudab eristada vaid pominat, naise ja mehe vahelist hommikusöögilaua vestlust üle koridori asuvas korteris. Kuni järsku nende korteri uks avaneb: naise hääl muutub valjemaks, koridori põrandalauad naksuvad – naine tuleb lähemale. Lloyd põrkab tagasi, keerab õueakna lingist lahti ning võtab selle all positsiooni sisse, jäädes oma Pariisi nurgakesest välja vahtima.

      Naine koputab tema uksele.

      „Tule sisse,” ütleb mees. „Koputada pole vaja.” Ning tema naine siseneb nende korterisse esimest korda pärast möödunud ööd.

      Mees ei pööra pilku aknalt ega vaata Eileeni poole, vaid ainult surub oma paljad põlved kõvemini rauast kaitsevõre vahele. Naine silitab kuklas tema halle juukseid. Mees võpatab üllatusest, et teda puudutati.

      „See olen ainult mina,” ütleb naine.

      Mees naeratab, silmad kissis, huuled avatud, ja hingab sisse, nagu hakkaks midagi ütlema. Kuid vastust tal ei ole. Naine jätab ta rahule.

      Mees pöörab lõpuks ümber ning näeb, et naine istub laeka ees, kus nad vanu fotosid hoiavad. Tema õlal ripub köögirätik ja ta kuivatab sellesse sõrmi, mis on märjad kooritud kartulitest, nõudepesuvedelikust, hakitud sibulatest ja lõhnavad naftaliiniste tekkide ning aknaaluste lillekastide mulla järele – Eileen on naine, kes puudutab kõike, maitseb kõike, läheb sügavuti. Nüüd paneb ta ninale lugemisprillid.

      „Mida sa seal jahid?” küsib mees.

      „Lihtsalt üht pilti minust Vermontis, kui ma veel väike olin. Tahan seda Didier’le näidata.” Naine tõuseb püsti, fotoalbum käes, ja jääb välisukse juurde seisma. „Sul on lõunaks plaanid, eks ju?”

      „Mhmm.” Mees nookab albumi suunas. „Tükk tüki haaval,” ütleb ta.

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Sa nihkud üle koridori.”

      „Ei.”

      „Sul on luba seda teha.”

      Ta polnud seisnud vastu naise sõprusele Didier’ga, mehega, kes elas üle koridori. Naine pole selle osaga oma elust, seksiga nimelt, lõppu teinud nagu Lloyd. Ta on kaheksateist aastat noorem. See on vahe, mis oli meest kunagi tagant õhutanud, kuid mis nüüd, kui ta on seitsmekümneaastane, eraldas neid nagu järv. Ta saadab naisele õhusuudluse ja läheb akna juurde tagasi.

      Põrandalauad koridoris kriuksuvad. Didier’ uks avaneb ja sulgub – seal Eileen ei koputa, läheb lihtsalt sisse.

      Lloyd viskab pilgu telefonile. Juba mitu nädalat pole ta ühtegi artiklit müünud ja ta vajab raha. Ta valib ühe Rooma ajalehe numbri.

      Keegi praktikant suunab tema kõne edasi uudistetoimetuse juhile Craig Menziesele, kiilanevale kõige pärast muretsevale mehele, kelle otsustada on suur osa sellest, mis järjekordses lehenumbris ilmub. Kellaajast sõltumata istub Menzies oma laua taga. Midagi peale uudiste selle mehe ellu ei mahu.

      „On sul aega pisut asja arutada?” küsib Lloyd.

      „Tegelikult on mul praegu sutsu kiire. Äkki suskad mulle meili?”

      „Ma ei saa. Mu arvutiga on väike probleem.” Probleem on selles, et tal pole arvutit; Lloyd kasutab ikka veel 1993. aastakäigu tekstiprotsessorit. „Ma võin midagi välja trükkida ja faksiga ära saata.”

      „Räägi mulle telefoni teel. Aga palun, kui võimalik, võiksid ehk siiski oma arvuti tööle saada?”

      „Jah: arvuti korda teha. Kindlalt kirja pandud.” Ta silitab sõrmedega märkmikku, otsekui püüdes meelitada välja paremat ideed kui see, mis sinna praegu kritseldatud on.

      „Kas teile pakuks huvi olemuslugu põldtsiitsitajast? See on selline Prantsuse delikatess, lind – üks liik vinte, ma arvan –, siin on keelatud neid müüa. Nad pannakse puuri, torgatakse silmad välja, nii et nad ei saa aru, kas on öö või päev, ja neid toidetakse siis ööpäevaringselt. Kui lind on piisavalt paksuks nuumatud, pannakse ta konjaki sisse ja keedetakse ära. Mitterrand sõi seda rooga oma viimsel söömaajal.”

      „Ahah,” vastab Menzies ettevaatlikult. „Aga, vabandust, kus siin uudis on?”

      „Uudist polegi. Lihtsalt olemuslugu.”

      „Kas sul midagi muud ei ole?”

      Lloyd sirvib jälle oma märkmikku. „Kuidas oleks majanduslooga veinikaubandusest: rosé-veini müük on ületamas Prantsusmaal esmakordselt valge veini oma.”

      „Tõsi ka või?”

      „Ma arvan küll. Aga pean veel üle kontrollima.”

      „Kas sul midagi ajakohasemat ei ole?”

      „Tsiitsitajat sa siis ei taha või?”

      „Ma ei usu, et meil selle jaoks ruumi on. Täna on tihe päev – uudistele neli külge.”

      Kõik teised väljaanded, millele Lloyd vabakutselisena kaastööd tegi, on ta maha kandnud. Nüüd hiilib tema hinge kahtlus, et ka see ajaleht – viimane õlekõrs, tema viimane allesjäänud tööandja – tahab temast lahti saada.

      „Sa tead, kuidas meil rahadega on, Lloyd. Me ostame praegu vabakutselistelt ainult sellist kraami, mis lugejatel suu lahti võtab. Mis ei tähenda, et sinu asjad halvad oleksid. Ma pean lihtsalt silmas, et Kathleen tahab praegu ainult ettevõtlikku värki. Terrorism, Iraani tuumaasjad, taas jõudu koguv Venemaa – niisugust kraami. Kõike muud võtame põhiliselt agentuuridest. Küsimus on rahas, mitte sinus.”

      Lloyd paneb telefonitoru hargile ja läheb tagasi akna alla, jäädes vahtima Pariisi kuuenda linnaosa kortermaju, valgeid seinu, mis on siin-seal lekkivate vihmaveetorude kohal voolavast veest määrdunud, mahakooruvat värvi, tihedalt suletud aknaluuke, allpool asuvaid hoove, kus korratutes hunnikutes vedelevad elanike jalgrattad, lenkstangid, pedaalid ja kodarad segamini, tsinkkatuseid pea kohal välja turritavate korstnatorudega, mis triibustavad valget taevast valgete suitsusammastega.

      Ta kõnnib üle esiku ukse juurde ja jääb sinna vaikselt kuulatades seisma. Naine võiks Didier’ juurest ilma palumata tagasi tulla. See on ju, pagan võtaks, ikkagi nende kodu.

      Kui lõunaaeg kätte jõuab, teeb ta välja minnes võimalikult kõva lärmi, lüües ukse valju mürtsuga kinni ning teeskleb koridoris köhahoogu, et Eileen kindlasti kuuleks, kuidas ta oma eeldatavaid lõunaplaane täitma suundub, kuigi mingeid plaane pole tegelikult olemas. Ta lihtsalt ei kavatse enam osaleda veel ühel heategevuslõunal oma naise ja Didier’ seltskonnas.

      Et aega surnuks lüüa, jalutab ta mööda Montparnasse’i bulvarit allapoole, ostab oma tütrele Charlotte’ile kingituseks karbi calisson’e ja pöördub koju tagasi, püüdes nüüd olla niisama märkamatu kui enne märgatav. Korterisse sisenedes kergitab ta ust hingedel, et kriuksatust vältida, ning paneb selle võimalikult õrnalt kinni. Tuld ta põlema ei pane – Eileen võib valgust ukse alt märgata – ja liigub käsikaudu kööki, kus jätab külmkapiukse valgustuseks paokile. Seal avab ta konservherneste purgi ja kaevub sellesse kahvliga, misjuures pilk jääb pidama oma vanaduslaikudega kirjatud paremale käele. Ta võtab kahvli vasakusse kätte, surudes vanadusnõdra parema sügavale püksitaskusse, kus see pigistab pihku õhukese nahkrahakoti.

      Näpud on tal korduvalt põhjas olnud. Kulutamine oli alati edenenud libedamalt kui säästmine. Rätsepasärkidele Jermyni tänavalt. 1971. aastakäigu Château Gloria kastidele. Võiduajamiste piletitele, mis oleksid äärepealt raha sisse toonud. Eksprompt puhkusereisidele Brasiiliasse koos ekspromptnaistega. Kõikvõimalikele maksudele. Ta võtab veel ühe kahvlitäie herneid. Sool. Soola on vaja. Ta puistab purki ühe näputäie.

      Koidu ajal lamab ta tekkide ja voodikatete kuhja all – kütet ta enam