Punane ja must. Stendhal

ühe kodukooliõpetajaks munsterdatud lihtsa töölise. Ja lõpuks, et härra direktori meelepaha võiks olla täiuslik – proua de Rênal otse jumaldas oma armukest.

      «Ja Julien pole ise sõrmegi liigutanud, et seda naist endale võita,» lisas toatüdruk õhates, «ta on prouagi puhul külm nagu ikka.»

      Elisa oli selles lõplikult veendunud alles Vergys, aga tema arvates ulatus see lugu tagasi kaugemale.

      «See ongi põhjus,» lisas ta kibedalt, «miks ta minuga ei tahtnud abiellu astuda. Ja mina narr läksin veel proua de Rênali juurde nõu küsima ja paluma, et ta kodukooliõpetajaga kõneleks!»

      Sama päeva õhtul sai härra de Rênal linnast ühes ajalehega pika anonüümse kirja, milles seisis kõigis üksikasjus, mis tema majas sünnib. Julien nägi, kuidas linnapea seda sinakale paberile kirjutatud kirja lugedes kahvatas ja tema poole tigedaid pilke heitis. Kogu õhtu ei toibunud linnapea oma hämmeldusest. Asjata katsus Julien temale meeldida, pärides temalt teateid Bourgogne’i paremate perekondade genealoogia kohta.

      Kahekümnes peatükk

      ANONÜÜMSED KIRJAD

      Sa ennast ohjelda

      kesk armastust: on rangemadki vanded

      vaid õletuleks veres.

Shakespeare, «Torm». IV, 1.

      Kesköö paiku salongist lahkudes sai Julien mahti oma sõbratarile ütelda:

      «Täna öösel me teineteist ei näe; teie mees kahtlustab meid; võin kihla vedada, et see pikk kiri, mida ta ohates luges, oli anonüümne kiri.»

      Julienil oli õnneks harjumus end oma tuppa lukustada. Proua de Rênalil tuli pöörane mõte, et Julienil oli see hoiatus ainult ettekääne selleks, et teda mitte näha. Ta unustas enese täiesti ja seisis harilikul tunnil Julieni ukse taga. Kuuldes koridoris kõbinat, puhus Julien lambi otsemaid ära. Keegi katsus ust avada. Kas proua de Rênal või ta armukade mees?

      Järgmise päeva varahommikul tõi Julieni vastu alati heatahtlik köögitüdruk raamatu, mille kaanelt võis lugeda itaalia keeles: «Guardate alla pagina 130!»

      Julien võpatas selle ettevaatamatuse pärast, otsis üles saja kolmekümnenda lehekülje ja leidis sealt nööpnõelaga kinnitatud kirja, mis oli kiiresti kirjutatud, pisaratega niisutatud ja milles polnud juttugi õigekirjast.

      Tavaliselt kirjutas proua de Rênal väga õigesti; Julien oli sellest üksikasjast liigutatud ja unustas hetkeks tema hirmuäratava kergemeelsuse.

      «Miks ei tahtnud sa mind täna öösel näha? On silmapilke, mil mul on tunne, et ma pole iialgi saanud sind mõista hinge põhjani. Sinu pilgud kohutavad mind. Mul on sinu ees hirm. Suur jumal, kas sina pole mind siis üldse kunagi armastanud? Sel juhul tahaksin, et mu mees saaks teada kogu meie vahekorra ja suleks mind igavesse vanglasse, maale, kaugele lastest. Võib-olla see ongi jumala tahe. Ma suren varsti. Aga sina sina jääd peletiseks.

      Sa siis ei armasta mind? Kas sa oled tüdinud minu pöörasustest, minu sisepiinadest, sina jumalakartmatu? Või tahad mind hukutada? Ma pakun sulle selleks kätte kerge võimaluse. Mine ja näita seda kirja kogu Verrières’ile või näita seda ainult härra Valenod’le. Ütle temale, et ma armastan sind, ei, ära ütle niisugust häbistavat sõna, ütle temale, et ma jumaldan sind, et elu algas minu jaoks alles sel päeval, mil ma sind esmakordselt nägin; et ma oma noorpõlvegi kõige pöörasemail silmapilkudel ei osanud unistada niisugusest õnnest, mida ma sinult olen saanud; et ma sinule olen ohverdanud oma elu, et ma sinule ohverdan oma hinge. Sa tead, et ma sinule ohverdan veelgi enam.

      Aga kas see mees üldse aru saab, mis on eneseohverdus? Ütle talle, ütle talle tema vihastamiseks, et ma ei hooli mingist keelepeksust, ja et maailmas pole minu jaoks suuremat õnnetust kui see, et inimene, kelle pärast ma üldse elan, võiks kord muutuda külmaks minu vastu. Milline õnn oleks kaotada oma elu, pakkuda see ohvriks ja mitte enam karta oma laste pärast! Ära kahtle, armas sõber, kui tõesti on olemas see anonüümne kiri, siis tuleb ta tollelt vastikult olendilt, kes kuus aastat on mind tüüdanud oma toore häälega, juttudega oma ratsutamiskunstist, oma alpusega ja oma vooruste igavese kiitmisega.

      Kas ongi üldse olemas seda anonüümset kirja? Sõge, just sellest ma tahtsingi sinuga kõnelda. Aga ei, sa tegid hästi. Kui ma sind oma käte vahele suruksin võib-olla viimast korda, siis ei saaks ma nii külmalt arutleda nagu nüüd, mil olen üksi. Edaspidi ei saa meie õnn enam nii pilvitu olla. Kas see kurvastab teid? Küllap vist ainult neil päevadel, mil te härra Fouquélt mõnda lõbusat raamatut pole saanud. Ohver on toodud; ükskõik kas seda anonüümset kirja üldse oli või mitte, homme teatan ka mina oma mehele, et olen saanud anonüümse kirja ja et on vaja sind otsekohe aidata, leida mingi mõistlik ettekääne ja sind viibimata tagasi saata sinu vanemate poole.

      Ah, armas sõber, meil tuleb siis lahku minna kaheks nädalaks, vahest terveks kuuks! Ma saan sinust aru, sina kannatad siis sama palju nagu minagi. Kuid lõppude-lõpuks on see ainus abinõu nurja ajada selle anonüümse kirja tagajärjed; see pole ju esimene kiri, mis mu mees saab, muidugi minu kohta. Ah, kuidas ma varem nende üle naersin!

      Minu käitumise ainsaks sihiks on panna oma mees uskuma, et tolle kirja on saatnud härra Valenod; ma ei kahtlegi, et tema tõesti selle on kirjutanud. Kui sa meie majast ära pead minema, siis mine ja jää Verrières’i. Ma teen siis nii, et ka minu mees läheb sinna paariks nädalaks elama, nõnda saab lollidele tõendada, et tema ja minu vahekorras pole midagi halba. Kui sa kord Verrières’is oled, siis loo sidemeid kõikidega, isegi liberaalidega. Ma tean, et kõik need meie daamid ihkavad sind kätel kanda.

      Ära aga härra Valenod’ga tülli mine, ära tal kõrvu peast lõika, nagu sa kord ähvardasid; otse selle vastu, ole tema vastu lahke! Tähtis on kogu Verrières uskuma panna, et sa lähed kas Valenod või mõne teise juurde lastekasvatajaks.

      Seda aga ei kannataks minu mees mitte kunagi! Peaks ta aga sellega leppima, noh, siis vähemalt elad sa Verrières’is ja ma saan sind mõnikord näha. Mu lapsed, kes sind nii väga sallivad, käivad sind vahetevahel vaatamas. Oh jumal! Ma tunnen, kuidas ma oma lapsi seepärast veel rohkem armastan, et nad sind armastavad. Oh neid sisepiinu! Millega see kõik ükskord lõpeb?

      Ma olen pea täitsa kaotanud… Lühidalt, sa mõistad, kuidas sul tuleb talitada; ole mõistlik, viisakas, ära näita oma põlastust nende labaste isikute vastu, ma palun sind põlvili; nemad on ju meie saatuse üle otsustajad. Ära viivugi kahtle, et minu mees sinu suhtes teisiti talitaks, kui talle ette kirjutab «avalik arvamus»!

      Nüüd pead sa aga minule muretsema anonüümse kirja; varustu kannatusega ja kääridega! Lõika mõnest raamatust välja sõnad, mis ma sulle siin lõpus kirjutan, kleebi nad sinakale paberile, mida ma sulle saadan; see on härra Valenod’lt saadud. Ole valmis läbiotsimiseks; põleta selle raamatu leheküljed, mis sa ära lõhud. Kui sa kõiki sõnu valmilt eest ei leia, siis ole kannatlik ja sea nad kokku täht-tähelt. Et säästa sinu vaeva, olen ma selle anonüümse kirja koostanud väga lühikese. Ah, kui sa mind enam ei armasta, nagu ma kardan, küll võib siis see minu kiri siin sulle pikk tunduda!»

      Anonüümne kiri.

      «Armuline proua,

      Kõik teie seiklused on teada; aga sellest on juba teatatud isikuile, kel huvi on neile lõpp peale teha. Selle sõpruse-natukese pärast, mis mul teie vastu on, kutsun ma teid üles ennast täielikult lahti ütlema sellest maapoisist. Kui teie küllalt tark olete ja seda nõu kuulda võtate, siis usub ka teie mees, et teade, mis ta sai, on vale, ja jäägu temale ta eksitus. Võtke arvesse, et ma teie saladust tean; värisege, õnnetu; nüüdsest peale peate minu tahte järgi painduma.»

      «Kui sa valmis oled nende sõnade kleepimisega, millest see kiri koosneb (kas tunned selles ära direktori kõneviisi?), mine aeda, ma kohtan sind seal.

      Ma lähen külasse ja tulen sealt tagasi mahalööduna; tegelikult ma seda olengi. Oh jumal, mida kõike ma küll söandan ette võtta ainult sellepärast, et sina arvad mu mehel tegemist olevat mingi anonüümse kirjaga. Niisiis annan ma selle kirja, mis keegi tundmatu mulle pihku