Punane ja must. Stendhal

õlakud läikisid enam kui teiste omad, sest need olid uued. Ta hobune tõusis iga silmapilk tagumistele jalgadele ning ta ise oli õnne tipul.

      Ta rõõmul polnud enam piire, kui vanast vallist mööda minnes väikese suurtüki pauk ta hobuse rivist välja heidutas. Oli ime, et ta maha ei kukkunud; sellest silmapilgust peale tundis ta ennast sangarina. Ta oli Napoleoni käskudetäitja ohvitser ja ründas üht patareid.

      Keegi oli temast veelgi õnnelikum. Esmalt nägi proua de Rênal ühest raekoja aknast, kuidas Julien mööda ratsutas; siis istus ta kalessi ja tegi läbi kõrvaltänavate kiiresti suure ringi, et ette jõuda, just parajaks ajaks; kui Julieni hobune rivist välja hüppas. Ta jahmatas. Pärast seda sõitis tema kaless suure ajuga linna teisest väravast välja ning jõudis teele, kust pidi tulema kuningas; nii võis ta kahekümne sammu kauguselt läbi kaunikese tolmu jälgida kogu auvalvet. Sellal kui kümme tuhat talupoega karjus: «Elagu kuningas!», oli linnapeal au pöörduda tema majesteedi poole tervituskõnega. Tund hiljem, kui kõik kõned kuulatud, sõitis kuningas linna ning väike kahur hakkas jälle kiiresti paugutama. Siis aga sündis äpardus, mitte küll paugutajail, kes olid tuleproovi läbi teinud Leipzigi ja Montmirail’ juures, vaid tulevasel esimesel abil härra de Moirod’l. Hobune heitis ta kõrgelt peatänava ainsasse porilompi. See oli skandaal, sest mees tuli sealt välja tirida, et anda teed kuninga tõllale.

      Tema majesteet astus maha ilusa uue kiriku juures, mis tänaseks oli ehitud kõigi oma tulipunaste eesriietega. Kuningas pidi einet võtma ja siis kohe pärast seda tõlda astuma, et sõita püha Clemensi kuulsat reliikviat vaatama. Vaevalt jõudis ta kirikusse, kui Julien galopeeris linnapea maja juurde. Seal vabastas ta end õhates oma taevassinisest ilusast mundrist, mõõgast ja õlakuist, et uuesti selga ajada must kulunud ülikond. Ta hüppas jälle hobuse selga ja oli varsti Bray-le-Haut’s, mis asetseb väga ilusa mäekünka otsas. «Vaat kus on vaimustus! Rahvast aina koguneb juurde,» mõtles Julien. «Verrières’is saad vaevalt sest rahvahulgast läbi ja siin vana kloostri ümber on neid üle kümne tuhande.» Klooster, mille «mässajate vandalism» oli muutnud pooleldi varemeiks, oli restauratsiooniajal uuesti toredasti taastatud ning nüüd hakati kõnelema imetegudestki. Julien saabus abbé Chélani juurde, kes teda algul tublisti noomis ja siis talle selga andis preestrikuue ja valge kirikurüü. Ta riietus kähku ja läks siis abbéga koos noore Agde’i piiskopi poole. See oli härra de La Mole’i äsja kohale nimetatud õepoeg, kelle ülesandeks oli kuningale reliikvia näitamine. Ent piiskoppi ei leitud.

      Vaimulikud olid ärevil. Nad ootasid oma ülemat vana abtkonna sünges gooti kloostris. Siia oli kokku kogutud kakskümmend neli küreed, et kujutada Bray-le-Haut’ endist kapiitlit, mis enne 1789. aastat koosnes kahekümne neljast toomhärrast. Pärast seda, kui küreed juba kolmveerand tundi olid virisenud piiskopi nooruse üle, tulid nad otsusele, et õieti peaks dekaan minema kõrgestipühitsetu poole teatama, et kuningas võib iga silmapilk saabuda ja et on aeg minna kirikusse. Oma vanuse tõttu oli dekaaniks härra Chélan. Kuigi ta oli Julienile pahane, andis ta siiski temale märku kaasa tulla. Julienile sobis kirikurüü suurepäraselt. Mingi vaimulikele tuntud tualetisaladusega oli ta oma kaunid käharad juuksed üsna lidusse osanud kammida, aga oli kogemata unustanud – mis vanamehe viha suurendas – ära võtta auvalvuri kannused, mis vilksatasid rüü pikkade voltide alt.

      Kui nad piiskopi elamuni jõudsid, suvatsesid pikad, kirjute tressidega välja ehitud teenrid vanale küreele vaevalt vastata, et kõrgestipühitsetu ei võta jutule. Härra Chélan naerdi välja, kui ta läks seletama, et Bray-le-Haut’ kõrge kapiitli dekaanina tal on õigus teenistuses oleva piiskopi jutule pääseda igal ajal.

      Julieni iseteadvust solvas teenrite ülbus. Ta hakkas käima mööda vana kloostri koridori ja lõngutama kõiki ettetulevaid uksi. Üks üsna pisike uks avanes tõukest ja ta leidis enese mingist kongist keset kõrgestipühitsetu kammerteenreid, kes kandsid musti riideid ja kaelakette. Julieni läbematusest lugesid nood välja, et teda on piiskop ise kutsunud, ja lasksid ta läbi. Ta astus mõned sammud edasi ja leidis end nüüd hiiglasuures äärmiselt hämaras gooti saalis, mis üleni oli tahveldatud musta tammepuuga; peale ühe akna olid kõik teised teravkaarsed aknad telliskividega kinni müüritud. See varjamatu ning jäme müüritöö moodustas kurva kontrasti puutahveldise vanaaegsele toredusele. Saali mõlemad suured külgseinad olid varustatud rikkalikult nikerdatud kooritoolidega. See saal kuulus Burgundia kuulsate muinsusvarade hulka ning selle oli Karl Julge 1470. a. paiku lasknud ehitada mingi patu lunastamiseks. Siin kooritoolidel võis kõiki Ilmutamisraamatu saladusi näha mitmevärviliste puunikerdistena.

      See morn toredus, mida vähendasid paljad telliskivid ja värske krohv, pani Julieni jahmatama. Ta jäi vaikides seisma. Saali teises otsas, ainsa akna läheduses, millest valgust sisse tuli, nägi ta mahagonist raamis rippuvat peeglit. Kolm sammu peeglist eemal seisis noormees violetses preestrikuues ja pitsrüüs, aga katmata peaga. See mööblitükk tundus sellises paigas ebakohasena ja oli kahtlemata siia toodud linnast. Julienile paistis noormehe nägu vihasena; parema käega jagas ta seal peegli ees tähtsalt õnnistusi.

      «Mis see tähendab?» mõtles Julien. «Kas see on mõni tseremoonia eelharjutus, mida see noor preester seal teeb? Vist piiskopi sekretär… Küllap sama häbematu kui teenridki… aga ükskõik, proovime järele!»

      Ta astus aeglaste sammudega läbi saali, pilk sihitud ainsa akna poole ja noormehele, kes ikka veel oma aeglasi õnnistusi jagas lõpmata kordi, ilma et ta hetkegi oleks vahet pidanud.

      Mida lähemale Julien tuli, seda paremini nägi ta tema vihast nägu. Pitsidega varustatud kirikurüü toredus pani Julieni tahtmatult seisatama mõni samm enne suurepärast peeglit.

      «Minu kohuseks on nüüd kõnetada,» ütles ta enesele lõpuks. Kuid saali ilu oli teda võlunud ja ta tundis juba ette end solvatuna jämedaist sõnadest, mis talle öeldakse.

      Noormees nägi Julieni peeglist ja pöördus ümber. Äkki kadus ta näost vihane ilme ja ta lausus kõige mahedama häälega:

      «Noh, kas ta on nüüd viimaks korras?»

      Julien jäi kohmetult seisma. Kui noormees tema poole pöördus, nägi Julien ta rinnal risti: see oligi siis Agde’i piiskop. «Kui noor!» mõtles Julien, «ainult kuus või kaheksa aastat minust vanem!..»

      Tal hakkas häbi oma kannuste pärast.

      «Kõrgeausus,» vastas ta aralt, «mind saatis siia kapiitli dekaan härra Chélan.»

      «Ah, ma olen temast palju head kuulnud,» ütles piiskop viisaka tooniga, mis Julieni vaimustust aina suurendas. «Ma palun teilt andeks, mu härra, pidasin teid nimelt selleks, kes mulle pidi mu mitra ära tooma. Pariisis oli see halvasti sisse pakitud; hõbebrokaat selle peal oli hirmsasti kortsunud. See jätab kõige inetuma mulje,» lisas noor piiskop mureliku ilmega, «ja pealegi pean ma seda siin veel ootama.»

      «Kõrgeausus, ma lähen mitrale järele, kui te lubate.» Julieni ilusad silmad ei jätnud mõju avaldamata. «Palun minge, mu härra,» vastas piiskop hurmava viisakusega. «Mul on seda otsekohe vaja. Mul on piinlik, et ma härrasid kapiitlist oodata lasen.»

      Keset saali jõudes pöördus Julien ümber ja nägi, et piiskop oli uuesti alustanud oma õnnistuste jagamist. «Mis see ometi tähendab?» küsis Julien eneselt. «Küllap vist mõni tarvilik vaimulik ettevalmistus eelolevale tseremooniale.» Kui ta kongi jõudis, kus kammerteenrid seisid, märkas ta mitrat nende käes. Alistudes vastu tahtmist Julieni käskivaile pilkudele, andsid nad piiskopimütsi tema kätte.

      Julien oli uhke, et võis seda enese käes kanda. Läbi saali astus ta aeglaselt; ta hoidis mitrat suure aukartusega. Piiskop oli peegli ees istet võtnud, aga ikka veel jagas ta parem käsi väsinult õnnistusi. Julien aitas talle mitra pähe panna. Piiskop raputas pead ja ütles Julienile rahuldatult:

      «Nüüd ta vist seisab peas. Kas te ei läheks pisut eemale.»

      Piiskop astus nüüd väga kähku saali keskele, hakkas sealt siis aeglaste sammudega peegli poole tulema, tegi vihase näo ja jagas siis tõsiselt õnnistusi.

      Julien oli hämmastusest liikumatu. Tal oli kiusatus selle kohta selgust küsida, aga ta ei julgenud. Piiskop jäi seisma ja küsis siis ilmega, millest äkki süngus