Punane ja must. Stendhal

veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga meiesugune peab valima: kas tahad rikkaks saada siin maailmas või teises, keskteed ei ole. Minge, mu armas sõber, mõtelge järele, tulge kolme päeva pärast tagasi ja andke siis mulle lõplik vastus. Ma näen kurvastusega, kuidas teie hinge põhjas hõõgub hämar leek, millest ma ei saa kuidagi välja lugeda preestrile nii tarvis minevat kasinust ja täielikku loobumist maistest hüvedest. Ma tean, et te oma vaimuga kaugele jõuate, aga lubage endale ütelda,» lisas heasüdamlik küree, endal pisarad silmis, «et kui te hingekarjaseks saate, siis värisen ma teie hingeõnnistuse pärast.»

      Julienil oli häbi oma meeleliigutusest: esimest korda elus tundis ta, et teda keegi armastab; ta nuttis õnnetundest ja kadus oma meelehärdusega teiste silmade alt ära suurde metsa ülal Verrières’i mägedes.

      «Kust see säärane meeleolu mul?» küsis ta endalt viimaks. «Ma tunnen; et võiksin sada korda oma elu jätta selle hea küree Chélani eest, ja eks olnud see ometi tema, kes mulle äsja selgeks tegi, kuivõrd põikpea ma olen. Teda tuleb mul kõigepealt petta, aga tema näeb mind läbi. See salaja hõõguv tuli, millest ta mulle kõneleb, ongi minu kavatsus jõuda haljale oksale. Ta arvab, et ma pole väärt preestriks saama, ja seda silmapilgul, mil ma arvasin loobumisega viiekümne luidoori suurusest sissetulekust anda talle kõige parema tunnistuse oma vagadusest ja kutsumusest.»

      «Tulevikus,» mõtles Julien edasi, «toetun ma ainult neile karakteriomadustele, mida ma olen elus järele proovinud. Kes oleks võinud ütelda, et mina tunnen mõnu pisarate valamisest! Et ma hakkan armastama seda, kes mulle tuleb tõendama, et ma olen ainult loll!»

      Kolm päeva hiljem leidis Julien ettekäände, mille ta oleks pidanud leiutama juba esimesel päeval. Selleks ettekäändeks oli mingi laim, aga mis puutus see asjasse? Pärast pikka kõhklust tunnistas ta küreele, et leidub põhjus, mida ta aga ei saa lähemalt seletada, kuna see võiks kahjulikuks osutuda kolmandale isikule, ning see põhjus olevatki teda algul tagasi hoidnud tollest kavatsetud abiellumisest. See tähendas Elisa käitumise hukkamõistmist. Härra Chélan leidis Julieni käitumises teatavat ilmalikku, võõrast tuld, mis poleks tohtinud elevil hoida noort leviiti.

      «Armas sõber,» ütles küree Julienile, «olge pigem tubli ja jõukas talupoeg, keda austatakse ja kes on haritud, kui preester ilma sisemise kutsumuseta.»

      Neile uutele manitsustele vastas Julien üsna hästi, vähemalt mis sõnadesse puutub: ta leidis kohe niisuguseid sõnu, mida oleks tarvitanud iga noor tuline seminarist, aga toon, millega ta neid ütles, ja tuli, mille leeki ta silmad ei saanud varjata, erutasid härra Chélani.

      Julienist ei tule mõtelda liiga palju halba; tema tarvitas hoolikalt lauseid, mis hästi sobisid kavalaks ja ettevaatlikuks teesklemiseks. Oma aastate kohta tuli ta sellega hästi toime. Mis aga puutub kõnetoonisse ja liigutustesse, siis oli ta elanud talupoegade keskel ja suured eeskujud olid tal puudunud. Ent niipea kui tal avanes võimalus kokku puutuda härrasmeestega, muutus ta imetlusväärseks niihästi oma žestidelt kui ka sõnadelt.

      Proua de Rênal imestas, et ta toatüdruk polnud sugugi õnnelikumaks muutunud oma pärandi tõttu; ta nägi teda sageli küreed külastavat ja sealt pisarsilmil koju tulevat. Viimaks kõneles Elisa talle ka oma abiellumiskavatsustest.

      Proua de Rênal tundis end äkki haiglasena; ta oli nagu palavikus ega saanud und; tal oli ainult siis parem, kui ta lähedal viibis toatüdruk või Julien. Ta mõtted keerlesid ainult nende ja nende tulevase abieluõnne ümber. Nende väike ja kasin majapidamine, kus tuli läbi ajada viiekümne-luidoorise sissetulekuga, paistis ta kujutluses veetlevais värvides. Julien võis väga hästi hakata advokaadiks Bray’s, selles abiprefektuuri asukohas, mis asub Verrières’ist kaks penikoormat eemal; sel juhul saaks ta teda aeg-ajalt näha.

      Proua de Rênal arvas päris tõsiselt, et ta läheb hulluks; ta kõneles sellest oma mehele ja jäi viimaks tõeliselt haigeks. Samal õhtul märkas ta, et toatüdruk, kes teda parajasti teenis, nuttis. Proua vihkas Elisat sel hetkel väga ja kohtles teda karmilt; varsti palus ta aga andeks. Elisa pisarad hakkasid nüüd veelgi ohtramalt voolama; ta ütles, et kui armuline proua lubab, siis jutustab ta temale kogu oma õnnetusloo.

      «Kõnelge,» vastas proua de Rênal.

      «Ah, armuline proua, ta ütles mulle ära. Pahad inimesed on talle minust nähtavasti halba kõnelnud ja ta usub neid.»

      «Kes ütles ära?» küsis proua de Rênal vaevalt hingates.

      «Kes muu, armuline proua, kui Julien ikka,» vastas toatüdruk nuuksudes. «Härra küree ei jaksanud ta vastupanu murda; härra küree leiab, et ei tohiks ausat tütarlast sellepärast veel tagasi lükata, et ta on teenija. Pole ju härra Julieni isagi midagi paremat kui lihtne puutöömees; ja tema ise, enne kui tuli armulise proua juurde, millest ta elas?»

      Proua de Rênal ei kuulanud enam; ta õnnetunne oli nii tohutu suur, et riisus talt peaaegu mõistuse. Ta laskis toatüdrukul mitu korda kinnitada, et Julien on ikka tõepoolest lõplikult ära öelnud ning pole mingit lootust teda parema otsuse juurde juhtida.

      «Ma teen omalt poolt veel viimase katse,» ütles ta toatüdrukule, «ma kõnelen Julieniga ise.»

      Järgmisel päeval pärast lõunat lubas proua de Rênal enesele selle mõnusa naudingu, et kaitses oma rivaali, ja võis siis terve tund aega kuulata, kuidas Julien Elisa käe ja varanduse otsustavalt tagasi lükkas.

      Vähehaaval jättis Julien maha oma mõõdetud vastused ja hakkas lõpuks proua de Rênali arukaile nõuandeile teravmeelselt vastu vaidlema. See ei jaksanud vastu panna õnnetulvale, mis pärast nii paljusid ahastuspäevi nüüd ta hinge üle ujutas. Ta nõrkes täiesti. Kui ta jälle toibus ja oma toas lamas, saatis ta enda juurest kõik minema. Ta oli sügavasti hämmastunud.

      «Kas ma siis tõesti Julieni armastan?» küsis ta viimaks eneselt.

      See avastus, mis igal muul ajal oleks ta paisanud sisepiinadesse ja teda hingepõhjani erutanud, näis talle nüüd imeliku vaatemänguna, millest ta ise osagi ei võtnud. Kõigest läbielatust nii väsinud hing ei olnud enam kirgedeks suuteline.

      Proua de Rênal tahtis käsitööd tegema hakata, aga jäi sügavasti magama. Kui ta ärkas, ei olnud ta enam nii löödud, nagu ta oleks pidanud olema. Ta oli liiga õnnelik selleks, et näha midagi halvana. Naiivsena ja süütuna ei olnud see heasüdamlik provintsinaine iialgi oma hinge piinanud, et sellest välja pigistada mõnda uut tundevarjundit oma elamusele või õnnetusele. Olles enne Julieni tulekut täiesti allutatud oma majapidamisasjadele, nagu see on saatuse poolt määratud igale korralikule provintsi-perekonnaemale, mõtles proua de Rênal kirgedest umbes nõnda, nagu meie mõtleme loteriist: kindel tüssamine – ja ainult hullud usuvad, et neil on õnne.

      Helistati õhtusöögile. Proua de Rênal punastas väga, kui kuulis Julieni häält, kes tuli koos lastega. Armastus oli teda veidi kavalamaks teinud: et seletada oma punastust, kaebas ta hirmsat peavalu.

      «Nii on kõik naised,» ütles härra de Rênal laialt naerdes. «Ikka on selle masinavärgi juures midagi rikkis!»

      Kuigi proua de Rênal oli juba harjunud sedalaadi vaimukustega, puudutas mehe toon teda siiski valusasti. Et veidi oma meelt lahutada, vaatas ta Julieni otsa. Kui Julienil sel hetkel oleks olnud kas või kõige inetum nägu, oleks see talle ikkagi meeldinud.

      Härra de Rênal oli väga agar jäljendama õukondlaste kombeid, ning niipea kui saabusid esimesed ilusad kevadilmad, asus ta elama Vergy alevisse, mille on kuulsaks teinud Gabrielle de Vergy traagiline sündmus. Mõnisada sammu eemal vanaaegse gooti kiriku maalilistest varemetest asus härra de Rênali päralt olev nelja torniga vana loss ja aed, mille põhiplaan oli joonistatud Tuileries’ järgi paljude pöökpuude veeriste ja kaks korda aastas pöetavate kastanipuude alleedega. Õunapuid täis istutatud lähedane väli oli sobiv jalutuskäikudeks. Aia tagumises osas kasvas kaheksa või kümme suurepärast kreeka pähklipuud; nende määratu suur lehestik tõusis peaaegu kaheksakümne jala kõrguseni.

      «Igaüks neist neetud pähklipuudest võtab mult ära pool vakamaad vilja,» lausus härra de Rênal, kui ta naine neid imetlusega oli vaadelnud. «Vili ei saa nende varjus kasvada.»

      See maastik paistis