Äravalitu. Esimene raamat. Erik Tohvri

prints, mundris ja puha… Ja missugune lauluhääl!” Vaike proovis laulda, sõnad ja viis olid meelde jäänud. Laulud jäid talle üldse väga kergesti meelde.

      „Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga…” Ei, tema kõrge hääl selle laulu jaoks ei sobinud, see vajas just bassi nagu Verneril. Niisugust, mis Volga-jõe sügavuse ilmsiks toob ja kuulajatel külmavärinad mööda selga jooksma paneb.

      „Ahah, see oli siis mõni laulja, kes teil esinemas käis,” rahunes Kristiine. Vaike oli ennegi filminäitlejate pilte korjanud ja väitnud, et on mõnesse kinolinal nähtud siledaks lakitud moega mehesse armunud.

      „Ei olnud laulja! Laulis, aga laulja ei olnud. Mundris mees, ohvitser. Ja me saame temaga täna kokku!” teatas Vaike võidukalt.

      „Kes see…” Kristiines ärkas emainstinkt, vajadus oma last ohtude eest kaitsta. Mingi ohvitser, kindlasti mõni seiklust otsiv abielumees… „Sa ei tohi temaga kohtuma minna!”

      „Mamma, mis sa räägid! Ma olen täiskasvanud inimene, kakskümmend üks aastat vana… Ma tean ise, mis ma teen!” Vaike läks hetkega trotsi täis.