Äravalitu. Esimene raamat. Erik Tohvri

kui Verner ootamatult vait jäi.

      „Seda, et… et te olete sümpaatne!”

      „Te olete nähtavasti harjunud naistele komplimente tegema.”

      „Ei, see ei ole kompliment… Ja ega mul ei olegi siin naistuttavaid, ma olen Rakveres alles esimest aastat.”

      Tutvus oli loodud ja tantsu vaheajal läksid nad koos puhvetisse, Verner hirmul, kas tema kõhnast rahakotist jätkub neiu kostitamiseks. Aga õnneks piirdus Vaike ainult klaasi limonaadiga.

      Pidu arenes, algne ujedus oli minetatud, ja kui orkester järjekordse tantsuloo lõpetas ning vaheajaks lavalt lahkus, ilmus sinna jälle tseremooniameister.

      „Austatud koosolijad! Meil on kombeks olnud tantsuvaheaegadel anda kõikidele soovijatele võimalus esineda, ükskõik millega keegi soovib. Kas siis ilulugemine, laulmine või isamaaline kõne… Ärge häbenege, ärge hoidke oma andeid vaka all, vaid tulge siia lavale! Kõik ootavad ja kuulavad teid!”

      Verner ja Vaike olid leidnud endale saali seina ääres kõrvuti istekohad, ja kui tseremooniameister oli lõpetanud, arvas Vaike:

      „Küll on ikka ettepanek! Ma tahaksin teada, kes küll vabatahtlikult sinna esinema läheb, mul oli oma luuletuse lugemise ajal niisugune tunne, et jooksen minema… Omal ajal gümnaasiumis oli iseasi, seal olid kõik omad, aga siin…”

      Verner kuulas tütarlast naeratades ja äkki tekkis talle kiuslik mõte vastupidist tõestada.

      „Arvate? Aga miks mitte minna, kui niisugune võimalus antakse! Ja meil kasarmus klaverit ei ole, aga siin on!”

      „Kas teie mängite klaverit?” küsis Vaike ja tema hääles ei puudunud isegi aukartus. „Päris tõesti?”

      „Minu arvates on see elementaarne.”

      „Mis te siis ootate, minge ja mängige!” ütles tüdruk, kuigi ta teise öeldust täpselt aru ei saanud ja võttis seda vaid aasimisena. Ta ei uskunud, et see sõjaväevormis noorsand tema soovitust kuulda võtaks. Aga Verner krapsas püsti ja ütles kuidagi võõralt kõlava galantsusega:

      „Teie soov, preili, on mulle käsuks!”

      Vaike ei jõudnud veel üllatusest toibuda, kui mees juba üle saalipõranda otse lava poole sammus, paariastmelisest trepist üles astus ja klaveri juurde seisatama jäi. Ta ootas, kuni saalis sumin vaikis ja kõik tema poole vaatasid, ning ütles siis sügava bassihäälega, mis Vaikele judinad seljale tõi:

      „Ma esitan teile jaaniussikeste prelüüdi.”

      Verner istus klaveri taha, võttis alguseks paar akordi, hakkas siis mängima ja tegi seda pagana hästi. Vähemalt Vaikele tundus, et ta pole oma elus nii head, rütmikat ja nüansirikast mängu kuulnud. Ja kui mees lõpetas, tõusis ja kummardas, vallandus saalis tormiline aplaus. Osa tüdrukuid plaksutasid püsti seistes.

      „Veel! Veel! Bi-is!” kostis hüüdeid. Verner seisis endiselt klaveri kõrval, naeratas ja tõstis siis käe. Ning kui aplaus vaikis, asus ta jälle klaveri taha, langetas keskendudes pea ja võttis nagu meloodiat otsides mõned akordid. Nendest kujunes lühike sissejuhatus ja siis hakkas mees end klaveril saates kõigile ootamatult laulma. Tema suurepärane bassihääl täitis hetkega kogu saali.

      „Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und sie geben mir keine Ruh’… Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und wie die Wolga bist schön auch du…”

      Laulja ei vaadanud enda ette ega klaviatuurile, vaid oli oma vaate suunanud saali ja Vaike taipas, et mees otsib silmsidet just temaga. Tüdruku hing juubeldas, ta tundis, et just nüüdsama, siin ja praegu on toimumas ime, millele ta ei oskaks nime anda, kuid mida ta oma neiusüdames oli ammuilma igatsenud. See kenas, laitmatult istuvas mundrikuues ohvitser laulis temale, ainult temale. Ja kui laul lõppes, esineja oli püsti tõusnud ja kummardanud, tuli ta otsejoones üle saalipõranda Vaike juurde.

      „See oli imeilus! Kuidas te küll oskate nii ilusasti laulda!”

      „Arvate? See oli lihtne, ja teate, mispärast? Sellepärast, et ma laulsin teile,” ütles Verner ja naeratas. Ning lisas siis tõsiselt: „Aga nüüd on teie kord!”

      „Ei-ei, mis te räägite!” tõrjus Vaike kohkunult. „Mina, ja siin… Ei, sellest ei tule midagi, ma ei oskagi laulda!”

      „Vaike, sa laulad ju nii ilusasti!” ütles korraga tema kõrval istuv kooliõde Ursula. „Kui meil klassipidu oli, kõik ainult ahhetasid!”

      „Näete siis, Vaike – ärge mulle valetage! Siin on tunnistajaid!” naeris Verner. „Ei aita midagi, teil tuleb laulda!”

      Vaike tundis ennast korraga kahele poole kistuna. Ta oleks tõesti tahtnud laulda, näidata sellele ohvitserile, et ka tema oskab midagi, aga samas haaras teda kartus, et nüüd, siin kõigi võõraste ja just Verneri ees võtab ta vale noodi või lähevad sõnad meelest. Need kaks tunnet võitlesid, aga siis jäi ikkagi võtjaks auahnus, mis sosistas: sa pead näitama, et sa pole niisama tüdruk, vaid ikkagi andekas, mitmekülgne, peaaegu äravalitu…

      „Kas teie saadate mind klaveril? Siiamaani olen ma ilma saateta laulnud, aga siin suures ruumis…” Vaike võttis end kokku, vaatas küsivalt Vernerile ja hakkas samas tundma rambipalavikku, iga avaliku esineja igipõlist saatjat, mis ühtaegu hirmutab ja innustab.

      „Hea meelega! Aga mida te laulate, kas ma oskan?”

      „Laula seda… Tangoritat! Te ju teate seda uut moe-ðlaagrit?” küsis Ursula seekord otse Vernerilt.

      „Muidugi! Kas läheme?” pöördus Verner Vaike poole, tüdruk ohkas ja tundis, et nüüd ta lihtsalt peab oma hirmust üle saama. Nad läksid lavale, mees istus klaveri taha ja saal jäi ootuses vaikseks.

      „Ma laulan…” ütles Vaike kähinal. Suu oli ühtäkki kuivanud ja nii laulu nimi kui sõnad korraga meelest läinud. Ja siis, nagu tahtes esinejat aidata, alustas Verner mängimist, improviseeris mingi eelmängu ja sõnad tulid Vaikele iseenesest meelde.

      „Mul nimeks on la bella Tangorita, ja minu kodu on Santa Fe’s…”

      Verneri sõrmed liikusid klahvidel, aga seejuures oli ta üleni üksainus suur kõrv. Ta kuulas lauljat, järgis nii tempot kui pause ja oli vaimustuses. Sellel tüdrukul oli suurepärane koloratuur; see polnud küll koolitatud hääl, kuid vaieldamatult loomulik anne, mis tabas ka kõrgemad noodid õigesti ja ilma kobamata. Mees kujutles, kuidas nad võiksid koos duetti laulda, kaks vastandlikku häält mõjuksid kindlasti huvitavalt. Ta hakkas mängule endamisi kaasa ümisema, ja kui Vaike laulu kahte lõpurida kordas, laulis Verner paar oktaavi madalama häälega korduse kaasa. See oli improvisatsioon, mis ootamatult efektselt välja kukkus, ning esinejad jäid lõppakordi vaibudes teineteisele vaimustunult otsa vaatama.

      Vallandus maruline aplaus. Nõuti lisapala või laulu kordamist, aga nii Vaike kui Verner keeldusid, teades, et teist korda see enam nii hästi välja ei tuleks.

      „Te olete tuttavad, te olete seda kindlasti varem harjutanud!” ütles Ursula, kui nad oma kohale tagasi istusid, ja selles ütlemises oli omajagu etteheidet. Vaike ja Verner vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid üksmeelselt naerma. Oleks vist asjata olnud hakata kooliõele seletama, et nad kohtusid esimest korda.

      5

      Enneolematu balliõhtu oli kogu Vaike elu hoobilt teiseks muutnud. Sellest noorte vahel ühtäkki tekkinud mõlemapoolsest kiindumusest sai sedamaid hingemattev armumine, mis kogu senisele elule teise värvingu andis; varem tihti tusane ja ema juhatustele vastu hakanud või tõrksalt kuuletunud tüdruk oli nagu ära vahetatud, naeris, laulis ja trallitas.

      „Mis imevägi sinust on üle käinud?” imestas Kristiine.

      „Ta tuli ja nägi, see oli imevägi…” laulis Vaike vastuseks ja hakkas tuba kraamima. Ilma et ema oleks seda meelde pidanud tuletama.

      „Ei, noh… Tuli ja nägi – kes siis tuli? Midagi ei saa aru!”

      „Kes tuli?” Tütar jäi naerunäol ema poole vaatama. „Prints, noh!”

      „Ohoh…