Kogutud teosed I. Eduard Vilde

äge, et teised ei jõua katkevaid lõngu sõlmida. Saab teist iga päev naerda, sihuke pentsik plika teine!”

      Mulgid vahtisid küsivalt teineteise otsa ja väristasid päid. Nad olid nähtavasti kahevahel, kas totravõitu poisi juttu uskuda või mitte. Siis joodi õlu ruttu ära ja mindi kõrtsist. Joosepile anti luba kah vankrisse istuda, ning kosilased sõitsid küla poole. Joosep pidi neid otseteed Lipuveresse juhtima,

      Pereisa oli juba kodust läinud, kui külalised sinna jõudsid. Joosep jäi õue hobust eest võtma, kuna mõlemad mulgid majasse astusid. Toas ei olnud inimese hingegi. Mehed ootasid kaua asjata, et keegi sisse astuks. Viimaks tuli Joosep väljast. Külaliste võõrastava küsimise peale, kus siis majarahvas kõik on, seletas sulane, et peremees tarviliku asja pärast kaugele, kaugele ära sõitnud, tüdrukud aga olevat vist kusagil peidus, sest nad olevat väga häbelikud.

      „No noh, kuidas siis isa välja võis sõita,” pahandasid kosilased, „meie kirjutasime ju, et täna siia jõuame.”

      „Meile ei ole mingit kirja tulnud, seda tean selgesti,” kostis Joosep; „küllap ta siis kaduma läks: eks seisa ju leheski, et postiolud siin nukas räbalad. Isa tuleb aga ükskord jälle koju, – eks viitke nii kaua tütarlastega aega, küll ma nad peidust välja kutsun.”

      See sündiski. Kõige enne ilmus Miina. Laitmata longates lähenes ta meestele, misjuures ta silmad pooldis kinni pigistas, nagu see lühikese nägemisega inimestel viisiks. Jaak – nõnda oli paksu kosilase nimi, kellele Miina mõrsjaks oli määratud Jaak lõi näost päris kahvatuks, kui ta oma tulevast nägi. Tüdruk oli näolt ja kehamoelt kõigiti sile, seda ei võinud keegi salata, aga – puruvigane, tee, mis tahad! Miina lonkas üsna meeste ligidale ja vahtis neile vaheldamisi pilusilmil õige nina alt näkku.

      „Ah soo,” ütles ise, „küllap te siis ikka need Viljandimaa sugulased oletegi, sest ma ei tunne teid mitte raasu – tunnistan ja tunnistan!” Seega sirutas teretamiseks käe, mille noor mulk külmavärinaga vastu võttis.

      „Joosep, see tüdruk on ju päris sant!” sosistas Jaak, kui Miina häbelikult eemale oli astunud.

      „Pole ju nii hull,” vastas sulane, „ta teeb Viljandi isandatele aiva aupakkumise nokse ja nikse, muidu ei lonkagi nii väga.”

      „Aga ta on ju ka poolpime.”

      „Jällegi liialdatud arvamine. Ta tahtis vist hästi selgesti näha saada, mis karva silmad ta peigmehel on. Miina sallib nimelt aina siniste silmadega mehi.”

      „Aga kuhu siis minu kallike jääb?” küsis teine vend, nimega Enn, üsna ärevalt.

      „Küll ma temagi kusagilt välja tirin,” kostis Joosep, „oodake aga! Ära’p ta on vist kusagil kapi või sängi taga redus.”

      Kui Joosep kambrisse oli kadunud, tõusis seal suur jõmin ja müdin; kuuldavasti tahtis Joosep Leenat vägisi tuppa rebida, see pani aga vastu. Viimaks jõudsid mõlemad siiski tuppa. Leenal oli vana määrdinud seelik seljas, lõhkine põll ees ja juuksed sassis. Ta naeris lollakalt ja pomises arusaamatuid sõnu.

      „Siin on siis meie teine kodukanake,” ütles Joosep kõige tõsisema näoga. ,,Leena, mine ometi löö Viljandimaa sugulastele patsi ja mõistata, kumb on sinu tulevane teinepool.”

      „Isa läks kodust ära,” vastas kurt Leena tödi keelega, „läks jah.”

      „Ma ei kõnele mitte isast,” karjus Joosep talle kõrva, „ma käsin sind külalisi minna teretama!”

      „Ma lähen isaga pühapäe kirikusse, – lähen jah, – lähen jah,” lällas Leena, tehes, nagu ei paneks külalisi tähelegi.

      „Sa ei kuule enam sugugi!” müristas Joosep nii, et aknaruudud põrisesid, „mine tereta oma sugulasi, näe, seal nad istuvad!”

      „Ma häbenen,” vastas Leena, põlle näo ette tõstes. „Küll ma homme teretan.”

      „Ära ole laps,” õpetas sulane, „tule, anna isandatele kätt, mis sa neist häbened, oled ju va viks ja tragi neiu.”

      Joosepi käekõrval astus Leena Viljandi meestele viimati ligemale. Ta irvitas laial suul, vangutas pead ja pühkis käisega ühtepuhku nina. Ennul tõusid ihukarvad püsti selle peale mõeldes, et see tüdruk tema mõrsja pidavat olema. Ta pööras näo kõrvale, kui Leena talle kätt tahtis anda.

      ,,Kas sinake oledki minu tädipoeg?” küsis Leena veidralt venitades. „Või niisuke pikergune poiss ongi minu isa õepoeg! Küll sul aga karmid juuksed peas ja punakad kohe – hehehe!” Ise karvustas Ennu nii, et mehel silmad vesiseks läksid.

      „Külaliste kõhud on vist tühjad,” hüüdis Joosep nüüd Miina poole, „lapsed, otsige neile ruttu süüa! Sina, Miina, küpseta sealiha ja löö mune peale. Leena, koori sina pütt piima ära. Mõtelge, et võõrastel pikk tee seljataga.”

      Miina lonkas kohe toast, Leenale pidi Joosep aga mitu korda kõrva möirgama, enne kui ta nii palju oimas, et teda kuhugi kästi minna.

      Ka Joosep ise läks. Ta lubas külaliste hobusele kaeru anda.

      Kui vennaksed üksi olid, pöördusid nende näod aeglaselt vastamisi, ja need näod olid pikad ja täis ehmatust, hämmastust ja nõutust.

      „Enn!”

      „Jaak!”

      „On see unes või ilmsi?”

      „Minu arvates ilmsi.”

      „Enn!”

      „Jaak!”

      „Mis nüüd teha?”

      „Ei minagi tea …”

      „Üks jalutu ja pime – teine loll ja kurt! Püha taevataat, ja need olla meie pruudid!” Jaagul tungisid peaaegu pisarad silma.

      ,,Ma arvan, kõige parem on, meie paneme hobuse jälle ette ja kihutame kohe minema!” tähendas Enn murtud häälel.

      „Ei, see ei taha vist hästi minna,” vastas Jaak, „hobune on ju puhkamata, ja meie peame kelmi onukese, kes julges meile niisuguseid mõrsjaid käia pakkumas, natuke käsile võtma. Tänase öö peame siia jääma, sinna ei ole midagi parata.”

      Vaheajal valmistasid neiud külalistele süüa. Kange kõrbehais tungis varsti toast kambrisse, sest Miina kui lihaküpsetaja laskis pekitükid meelega mustaks põleda.

      „Noh, selle toidu pärast, mis meile sealt tuuakse, võime küll nälga kannatada,” kurtis Enn haledal näol.

      „Oi, häda,” kajas Miina hääl toast, „pann läks ümber! Leena, nopi lihatükid tuha seest jälle pannile! Pole sest viga ühtigi! Ega tädipojad mõned parunid ole, et tuhast liha ei või süüa!”

      Jaak ja Enn ohkasid. Nende vaeste kõhud olid tõsiselt tühjad, ja nüüd niisugune väljavaade!

      Seal tuli lollakas Leena piimapütiga, mis ta käes nii et piim tal rinda mööda maha nõrgus. Kui ta püti laua peale oli pannud, hakkas ta piima seest hoolega prussakaid noppima ja siunates maha loopima. Seejuures torkas ta näpud, mis midagi vähem ei olnud kui puhtad, sügavasti paksu piima sisse. Miina lonkas varsti liha ja leivaga ka tuppa.

      „Hakake aga nüüd larpima!” hüüdis Leena sõbralikult irvitades.

      Enn ja Jaak kehitasid õlgu ja urisesid vabandada, et nende kõhud tühjad ei olevatki, viimaks asusid aga siiski lauda ja nimelt selle nõuga, et vähemasti natuke kuiva leibagi süüa, sest tuhane ja söeks põlenud liha ei kõlvanud kuhugi, ning piim, milles Leenakene käsi oli loputanud, ei tulnud nende isule mitte lahkemalt vastu. Sõidki siis mehed aina kuiva leiba soolaga. Leena imetseva küsimise peale, miks tädipojad paljast leiba närivat, jäid mehed vastuse võlgu. Leena tegi pikad mokad ja torkas suudmööda midagi sakstest, kellele talutoit ei maitsvat.

      Joosep püüdis meestega juttu ajada, aga need olid nii rõhutud ja tusased, et sest midagi ei saanud. See Joosepi lootus ei läinud aga mitte täide, et mehed juba enne peremehe kojutulekut ära sõidavad. Nii jõudiski viimane kesköö ajal koju. Neiud olid juba magama läinud.