Kogutud teosed I. Eduard Vilde

peale! Ja kui nad aina argpüksuse pärast vaiki on nagu põrssad rukkis, siis võivad kah jumala nimel tules säriseda!”

      „Kadri, kas sa hulluks oled läinud!”

      „Ega palju puudu!” Ja Kadri hambad lõgisesid kuuldavalt.

      Juba jõuti mäele, mille ümbrus inimestest kihas, juba kastsid mehed tulevärgi-korvi õli ja tõrvaga, juba upitati korv kalju peale ehitatud puuriida otsa – seal lähenes seesama Kadri, kes veel praegu nii halastamata sõnu oli kõnelnud, oma leivaisale ja sosistas:

      „Paluksin härraga paar sõna nelja silma all rääkida!”

      „No noh, mis suuri saladusi sul siis nii on?” vastas parun ja astus temaga härraste seltskonnast pisut kõrvale.

      „Parunihärra,” nuuksus tüdruk, „ärge laske riidale tuld otsa pista, korvis on kaks elusat poissi!”

      „Kaks poissi – ja elusad ka veel?!” Paruni hämmastus oli määratu. „Kuidas need kaks elusat poissi siis minu korvi said?”

      Kadri pihtis. Nende juurde sigines ka Tiiu, näost valge kui lõuend, sest praegu oli puuriidale tuli külge pistetud. Parun aga kostis:

      „No kas teate, tüdrukud, kui teil häbematust oli minu tubades salaja oma peigmeestega pidutseda ja minu viinu ja veine juua, siis olete kõigiti ära teeninud, et neist nüüd ilma jääte, ja poisid on selle karistuse väärt, mis nad enestele ise on valinud. Kui nad minu trahvi eest korvi redusse pugesid, siis põlegu nüüd!”

      Ja parun pööras neile selja.

      Kadri ja Tiiu hoidsid endid teineteise toel suure vaevaga püsti, vajusid aga nagu kaks tühjenenud kotti murule maha, kui üürike hiljem tuleriida otsast esimesed „ilmkärakad” kostsid.

      Korv seisis täies lõõmas, pauk raksus paugu järel, värvilised tulemaod sööstsid taeva alla ja pidutsev rahvas mäekese ümber hõiskas.

      „Tiiu, kas haistad juba liha lõhna?” küsis Kadri suu rohu ja sambla seest.

      „Haistan küll,” vastas Kadri, puhkes aga korraga kramplikult naerma ja lisas juurde: „Kuid Jaani ja Kaarli liha see küll ei ole, mis seal küpseb, – näe, poisid tulevad noorhärraga mõisa poolt! Ma hakkan juba taipama: selle jandi mängis parun meile!”

      Ja tummal rõõmuhärdusel jäid tüdrukud oma kallimatele, kelle lähenevad kujud olid koidiku valgusel selgesti tuntavad, vastu vahtima.

      KLAMANNI-EMANDA KOSILASED

1

      Emand Klamanni leina-aasta oli täna lõpule jõudnud – tähtis päev noorele, elurõõmsale lesele. Maha seljast must kleit, maha must kübar musta looriga! Kadugu leinakortsud näost, ilusad huuled tilkugu kurbuse asemel jälle rõõmust!

      Ja emand Klamann seisis peegli ees ja naeratas. Helkjas lillekirju kleit, mille ta oli selga pannud, valge tanu, mille ta oli pähe pannud, ning punane roos rinnas – oh, kuis oli see kõik palju kaunim kui kõik see igavene must!

      Koputati ukse pihta, üsna tasakesi, üsna argselt. „Sisse!”

      Ja sisse astus aeglaselt ja ettevaatlikult – esimene kosilane. Ta oli vanaldane mees tõsise, alandliku näoga, punakate juuste ja punase kikkhabemega. Juuksed ja habe olid mingi õliga nii ohtrasti niisutatud, et karvadel piisad otsas rippusid. Külaline kummardas peaaegu maani ja sosistas magusasti: „Tere hommikut, Klamanni-proua!”

      „Tere hommikut, kirjutajahärra, tere hommikut, isand Mõtus!” hüüdis noor lesk heatujuliselt. „Võtke aga istet ja kõnelge, Mis asja pärast teie mind jälle kord vaatama tulite.”

      Isand Mõtus kobis kohmetult tooli juurde, mille poole emand käega oli näidanud, istus kõige viimase nurgakese peale, vahtis häbelikult kübara sisse, mida ta käes hoidis, ja algas tasase, kaebliku häälega:

      „Austatud ja armastatud emand! Ma käisin viie nädala eest siin vaatamas, aga teie leina-aasta ei olnud veel mööda. Kui ma kolme nädala eest käisin, ei olnud ta ka veel mööda. Kahe nädala eest käisin ka siin, aga siis ei olnud teid kodus. Mineval nädalal oli teie uks lukus. Täna tulin jälle kuulama, kas teile õnne tohin soovida. Ma oleksin üleeila ja eila ka tulnud, aga ma olen loomu poolest tagasihoidlik ja taktiline ega julge naisterahvast nii sagedasti käia tülitamas. Täna ei võinud ma aga tulemata jääda, sest mulle tuli selgesti meelde, et teie õnnis mees just täna aasta eest silmad kinni pani. Küllap siis täna ka teie leina-aasta mööda on, ja ma tulin teile seks õnne soovima. Jah, seda ma tulin.”

      „Teil on õigus,” kostis Klamanni-emand, „just täna on minu leina-aasta ümber. Teie näete ka, et mul juba teised riidedki seljas. Tänan teid õnnesoovi eest. Aga kas teil veel midagi mulle oli kõnelda?”

      „Veel midagi?” sosistas külaline, häbelikult märga habet silitades. „Hm jaa! Teie teate, emand, et ma õllevabriku raamatupidaja olen ja kaheksakümmend rubla kuus palka saan. Ka teate, et minu abikaasa kahe aasta eest suri ja et ma teist abikaasat veel ei ole võtnud. Lõpuks teate ehk peale selle, et ma kõigiti korralik ja hea südamega mees olen ja mitte vanem kui nelikümmend üheksa aastat ja seitse kuud. Lapsi ei ole mul enam kui neli ja needki kõik viisakad ja taltsad.”

      „Seda tean kõik,” vastas emand Klamann. „Niisamuti teate aga jälle teie, et mina olen kakskümmend kaheksa aastat kolm kuud neliteistkümmend päeva vana ja et mul on siin Tartus kahekordne maja, suur pood ja Pihkva pangas kaksteistkümmend tuhat rubla sulakapitali. Ka on teil teada, et mul ainustki last ei ole. Siis teate veel, et ma rõõmsa, elumaia loomuga naine olen ja et ma alles täna, alles praegu leinariided kappi panin. Seda kõik teate ometi, eks?”

      „Kõike vahest mitte, igatahes aga sünnime siis ju väga hästi kokku,” järeldas kosilane rõõmuvärinaga ja tõusis üles. „Teie teate, emand, kuidas minuga lugu on, see tähendab, teie teate, mispärast ma tänagi teie juurde tulin –”

      „Eks ma pea juba teadma,” tähendas noor lesk igavledes. „Aga täna on mul liig vähe aega sellest teiega edasi kõnelda. Kas teate, armas isand Mõtus: Tuleval pühapäeval on minu nimepäev; ma olen nõuks võtnud seks päevaks kõik need härrad, kes nii põnevil minu leina-aasta lõppu ootasid, endale külalisteks kutsuda. Tulge ka teie. Siis kõneleme asjast edasi. Kell seitse õhtul.”

      Isand Mõtus tegi üsna haleda näo, ei rääkinud aga emandale vastu, vaid kummardas maani ja sosistas: „Ma tulen!” Siis sammus aeglaselt ja aulikult uksest.

      Vaevalt oli pool tundi mööda läinud, kui emandale uus külaline tuli. Hiiglapikk, kooljakõhnetu isand astus sisse. Ta kandis pikka musta kuube ja rebukollast vesti. Oma kõrgesti turri kammitud nisukarva juuste, punnis silmade ja pika terava lõuaga äratas ta mulje, nagu oleks ta millegi üle hirmsasti ehmatanud. Aga seda ta ei olnud; emand Klamann teadis, et see Pomerantsi-härra igapäevane nägu oli.

      Külaline jäi ukse ette seisma, võttis taskust ühe paberipoogna ja hakkas selle pealt kõrge, härdalt kumiseva häälega lugema:

      „Sa leinalised leinapäevad leinates, jah leinates –

      sa, emand, priskes nooruses

      ning vooruses

      need päevad mööda saatsid sa teps rõõmuga!

      Su ette astub armu sunnil astudes, jah astudes,

      üks armas sõber õnne soovides ning soovides,

      üks sõber luulevaimuga

      ning kandlega!”

      Luuleline õnnesoovija seisis nagu ritv ja vahtis oma pungis silmadega põnevalt emanda poole, kui tahaks ta küsida: „Noh, kas hakkad juba sulama?”

      Noor lesk suutis vaevalt naeru pidada.

      „Ma tänan teid, härra Pomerants,” ütles ta, „teie riimitud õnnesoov tungis mulle otseteed südamesse. Teie olete suur luuletaja. Oma kurval leina-ajal leidsingi ainult teie luuletustest troosti. Vaadake, see suur kast seal on tele käsikirju täis – terve koorem puhast, sula luulet!”

      „Emand Alma, teie teete mulle