Õde Veera. Ira Lember

allagi. Kuid alati on ka alternatiiv ja see sai olla eesti neidudele vaid eesti rahvarõivas. Kuigi ka rahvariideid neil kaasas ei olnud, andis neid ikka kuidagi kombineerida. Naimal oli kodunt kaasa võetud küll rahvariiete pluus, kuid puudus kõik muu. Veeral oli vaid hõbesõlg. Ülejäänu sai kõik teiste eestlaste käest laenatud. Kes laenas seeliku, kes pluusi, kes vöö. Igatahes pruudid said kenasti rahvariided selga. Peigmehed pidid küll hariliku ülikonnaga leppima. Karl oli oma uues ülikonnas, Harril jällegi sõbra käest laenatud kehakate seljas. Aga laulatus sai ilus. Eesti õpetaja laulatas korraga kaks kena eestlastest paari. Ka kirikus olid ainult eestlased.

      Ja siin, Viie oru linnas, oli kaks noort abielupaari seitsmendas taevas.

      Peale ühtainsat vaba päeva, mille Veera haiglast abiellumise puhul sai, pidi värske noorik tööle minema, Harri aga hakkas neile omaette tuba otsima.

      Peale mitmepäevast otsimist saigi ta ühe saksa vanainimese korteris väikese toa üürida, kuhu mahtus peale voodi veel väikene laud ja kolm tooli. Klaver poleks tuppa kuidagi mahtunud, leidis noorpaar üksmeeles, hea, et ta ära saatsime. Tuba oli väike kui tuvikong. Ja sobis turteltuvidele suurepäraselt. Igal hommikul tõusis Harri sama vara kui Veera ja saatis teda mäest üles haiglasse. Veera arvates hakkas mees kodus kohe mõnda raadiot parandama või ehitama, mis toanurgas oma järjekorda ootasid. Sest kui Veera töölt naases, siis oli nende lauakese peal alati kuhjas mutreid ja vidinaid, mida ei tohtinud enne paigast liigutada, kui nad aparaadis oma õige koha said. Seetõttu pidid nad tihtipeale ka oma õhtusööki voodi ääre peal istudes sööma. Alles tüki aja möödudes tunnistas Harri oma naisele, et olles teda hommikuti haiglasse saatnud, tuli ta koju, läks voodisse tagasi, ja magas veel mitu tundi, enne kui meisterdama hakkas.

      Esimese raadio tegi Harri Martale. See oli Veera tahtmine. Kuigi ta igatses endalegi raadiot ja Harri oleks kõige meelsamini selle just temale teinud, loobus ta Marta kasuks. Ta lootis, et raadio kaasabil hakkab ehk Marta nende abieluga leppima. Marta oli algusest peale Harri vastu olnud. Talle ei meeldinud juba see, et Veera Harriga käis ja ta oli otse nördinud, kui kuulis nende abiellumise plaanist. Ta ütles Veerale rohkem kui üks kord, et Harriga abiellumine oleks väärsamm. Ja kuigi Veera rääkis Martale Harri heast iseloomust, huumorimeelest ja kuldsetest kätest, jäi Marta kindlaks, et see abielu on suur viga. „Sinule ta igatahes ei sobi,” kinnitas Marta oma asendusema õigusega. Veera ei kuulanud teda, poleks vist ka oma päris ema kuulanud, nagu paljud tütred enne ja pärast teda. Veera ju teadis ja tundis oma südames, et nad sobivad Harriga ja Harri teeb teda õnnelikuks.

      Ja Veera oligi õnnelik. Tal oli jälle oma pere, praegu küll veel vaid Harri, kuid kuhu need lapsedki jäävad…

      Kuna Veera käis tööl, jäi toidu hankimine ja tihti ka selle järel sabas seismine Harri õlgadele. Toidutalongidega saadud toidust ei jätkunud, ja seda tuli alailma juurde hankida. Mustal turul oli kõike saada, kuid tohutute hindadega. Veera poole kuu palga eest sai mustalt turult osta vaid kümme muna.

      Seepärast pidi Harri ka raadioid ehitama, sest raadiot igatses iga perekond. Neid, kel Eestist oma raadio kaasa võetud, võis tikutulega otsida. Nagu ka neid, kes jõudsid siit isegi raadiotehases valmistatud pilli hankida. Nii ei olnud Harril enam tööpuudust. Kuigi töö oli aeganõudev, ja veelgi rohkem aega võttis materjali ostmine ja eelkõige otsimine. Ja kui ta ka õigeid raadioosi ei leidnud, asendas Harri need mõne teisega, muutis ja parandas, tulemus ent oli alati hea. Ta tegi kõike hästi, otse filigraanselt, juba tema kutseeetika ja isalt päritud töössesuhtumine ei lubanud iialgi midagi hooletult või umbropsu valmis meisterdada. Esmalt pidi ta ise rahule jääma ja alles siis teadis ta, et seda on ka töö tellija. Veera oli kannatlik, lasi mehel teistele raadioid ehitada ja pani end ikka ja jälle viimasesse järjekorda. Kuigi igatses ka ise raadiost ooperimuusikat kuulata. Aga midagi polnud parata, raha oli ju ka vaja…

      Jumala veskid jahvatavad aeglaselt

      Peale rahareformi said kauplused taas oma nime vääriliseks. Kõik kauplused ja pisipoed täitusid kaubaga otsekui havi käsul ja üleöö. See rõõmustas kõiki, nii kohalikke kui ka põgenikke. Kuigi see rõõm oli üürike, seda rõõmu jagus rohkem poeakende taga ilusate asjade vaatamiseks ja imetlemiseks, võib-olla üheksainsaks korraks ka poes mõnda väikest sisseostu tehes. Kõik see kaup oli ju üüratult kallis. Ja endine raha ei maksnud enam. Endised margad olid üleöö muutunud lepalehtede vääriliseks ja neid võis siitpeale tarvitada vaid tubade tapetseerimiseks, juhul kui neid juhtus üle jääma. Eestlastel seda muidugi ei juhtunud.

      Nüüd tuli veelgi rohkem töötada, et kallist toidukaupa muretseda. Tööstuskaupadest ei saanud esialgu veel unistadagi.

      Harri parandas ja ehitas raadioaparaate veelgi nobedamalt, Veera aga kudus igal vabal hetkel, sest ka sellega sai teenida ja iga kudum kulus marjaks ära ka vahetuskaubana. Sest vahetuskaubandus lokkas endiselt.

      Sõja kaotanud Saksamaa ei olnud veel oma majanduslikest kaotustest välja tulnud ning räägiti ja ennustati, et see riik ei suuda kunagi enam jalule tõusta.

      See ehk oligi väljarändamise peamiseks ajendiks. Eestisse vähemalt esialgu tagasi minna ei saanud, Saksamaale jääda ei tahtnud aga keegi, pealegi oli teada, et ega põgenikelaagrid igavesti saa kesta. Mitmed laagrid olid juba tükk aega tagasi likvideeritud.

      Inimeseloom on aga loodud aina lootma. Nii ka eestlased, kes kuulasid kuulujutte, uurisid teateid ja pakkumisi. Ja aina arutlesid ning vaagisid, kuhu riiki võiks edasi rännata. Üksikutel inimestel oli see lihtsam. Mitmesse riiki vajati töölisi, ja pakkumisi oli palju, aga… pakuti tööd vaid perekonnata inimestele, perekonnainimesi ei tahetud, perekonnainimesed võisid ju hiljem riigile koormaks saada. Töölepinguid vormistati vaid perekonnata inimestele.

      Inimesed tahtsid nüüd Saksamaalt ära. Ära tahtsid kõik põgenikud, olgu siis eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, kõik, kel ei olnud võimalik oma kodumaale naasta. Algas selle sajandi üks suurimatest väljarännetest.

      Esimesed väljarändajad said tööd Inglismaale. Sinna sai töölepingu ka Edith, kellega Veera just enne tema ärasõitu juhuslikult kohtus. Ja ka tema hea kolleeg Liivi. Nemad said tööle vabrikusse.

      Ameerika paistis kõige ahvatlevam, Ameerika tundus sama lummav kui kauge Eldoraado. Aga see unistuste maa võttis vastu vaid neid pagulasi, kellel oli keegi „Ameerika onu” või mõni muu sugulane ees ootamas, kes andis kirjaliku lubaduse hoolitseda sissesõitnute ülalpidamise eest, ja peale selle pidi neid ka kindel töökoht ees ootama. Neid õnnelikke oli vähe. Aga neid siiski oli. Ja varsti andsid nad juba sealsest heaolust kirja teel teada, mõned saatsid isegi sugulastele pakke, mis sisaldasid kõike seda, millest Saksamaal ikka veel puudust tunti.

      Belgia vajas mehi söekaevandusse, see oli kurnav ja tervistkahjustav töö, mida oma kodanikud teha ei soovinud. Töölisi oli aga tarvis ja et neid endale pagulaste hulgast kindlustada, lubas Belgia valitsus töölistel isegi koos perekondadega sisse sõita. Ja kuigi see töö oli raske ja kuigi Harri parem õlg andis end ikka valuliselt tunda, ja kuigi tema parem käsi oli ehk veerandijagu tööjõuline, otsustas Harri oma südidusega ikkagi, et võiks Belgiasse sõitu taotlema hakata. Veera oli nõus. Ta lootis, et kui juba seal ollakse, ehk õnnestub temalgi paremal juhul oma õpitud alal tööle saada ja kui mitte, siis ehk mõne lihtsa tööotsa leiab ta ikkagi. Ka Naima ja Karl tulid Harri plaaniga kaasa. Peaasi, et nad komisjonist läbi saaks, oli meeste esmane mure. Ka Karli käsi oli vigane, mis aga ei takistanud tal tööd tegemast. Mureks jäid vaid komisjonid, sest komisjonid olid ranged vaatama ja uurima, kas töölised on ikka nende töödele kõlblikud.

      Peale Harri ja Karli sõitsid nendega koos veel oma kümmekond eesti meest, kes kõik püüdlesid Belgiasse. Harri oli neist esimene, kes komisjoni ees läbi kukkus. Pikka juttu ei tehtudki. Meest, kes pole võimeline oma paremat kätt isegi ülestõstetult hoidma, pole võimalik kaevanduses kasutada. Kuigi Harri oli püüdnud oma vigastust varjata, hoides vasaku käe ristatud sõrmedega ka oma paremat kätt ülal. Hoidis niikaua, kuni üks komisjoniliige tema juurde tuli ja ta käed üksteisest eraldas, mille tagajärjel parem käsi jõuetult alla vajus. Rohkem katseid talle ei tehtud. „Mees on kaevandustööde jaoks kõlbmatu,” oli komisjoni ühine otsus. Loomulikult oli Harri väga pettunud. Seda olid ka teised tema kaaslased. Ja Karl ei söandanud pärast