Õde Veera. Ira Lember

poolakad oma kodudest välja, kes pidid toona baltisakslastele ruumi tegema. Nüüd tehti sedasama tagasi. Ja keegi neist väljaaetavatest ei protesteerinud. Kuidas nad saidki? Neil polnud selleks seadust ega tõde, ei olnud kellelegi tugineda ega kellelegi kaevata, nende riigile polnud jäetud vähimaidki õigusi… Saksamaa oli ju sõda alustanud ja sõja kaotanud riik, tingimusteta kapituleerunud riik, nad pidid vaikides käsku täitma.

      See teadmine, et sakslased oma kodudest välja aeti, pisendas muidugi eestlaste rõõmu end ise võõras kodus sisse seada. Õieti polnud vaja end sisse seadagi. Siin oli kõik juba ees olemas. Mööbel, sööginõud, kõik, mis eluks vajalik. Keldrites isegi moosipurgid ja teisedki hoidised. Sakslastel oli lubatud kaasa võtta vaid riideesemeid. Kuid võimude teadmata käisid nii mitmed veel hiljem oma kraami ära viimas. Ükski eestlane ei takistanud neil seda teha. Aga sellegipoolest vaatasid nad eestlasi vaenulikult. Nende meelest olid nad ikkagi sissetungijad. Kuigi eestlastel polnud ju teisi valikuid.

      Seda eestlaste linnakut juhtis UNRA – Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsus, mis allus omakorda Ameerika sõjaväelisele okupatsioonivõimule.

      Kaks tuttavat halastajaõde Liivi ja Marta olid end juba sisse seadnud kenas villas, mis asus mäkke lookleval tänaval. Ja kuna seal oli veel üks väike tuba vaba, said nende naabriteks Veera ja Naima.

      Kõige tähtsam oli siiski teadmine, et oldi Ameerika okupatsioonitsoonis, Ameerika sõjaväe kaitse all. Ja kuigi ameeriklased ei takistanud laagrit külastada ka nõukogude ohvitseridel, kelle sihiks oli eestlasi veenda ja pehmeks rääkida, et nad „koju” tagasi pöörduks, kusjuures nõukogude võim lubas neid selles aidata ja toetada, nad ütlesid, et ärge ometi kartke, teiega „ei juhtu mitte midagi halba”, ei saadud kedagi väevõimuga ära viia. Vähemalt Geislingenist mitte. Mõnes laagris oli venelaste propaganda isegi vilja kandud, ja oli nostalgilisi kaasaminejaid ja oli ka neid, kes veel viimasel minutil ümber mõtlesid ning venelaste staabist viimasel hetkel jooksu panid.

      Selleks ajaks, kui Veera ja Naima Gesilingeni elanikeks said, olid siin loodud ka Eesti institutsioonid, kuigi UNRAle alluvad. Aga eestlased oskasid organiseeruda, siin oli igas eluvaldkonnas haritud inimesi, ka endisi valitsus- ja parlamendiliikmeid, juriste, meedikuid, kultuuritegelasi, neil oli teadmisi, ja mis peamine, nad tahtsid midagi teha ja luua. Õige pea tegutses siin eesti kool, sest noored pidid haridust saama ja kvalifitseeritud õppejõude siin jagus. Varsti töötas ka eestlaste tehnikum ja rahvaülikool. Kirikus toimusid igal nädalavahetusel eestikeelsed jumalateenistused. Siin oli väike eestlaste ambulatoorium ja paar ravipunkti. Oli ka moodustatud oma politsei. Kõigi nende tarbeks võeti taas sakslaste käest ära mitmed ühiskondlikud hooned. Ei puudunud muidugi spordiväljakud ja loomulikult ka saun ning kohvik.

      Kui esialgu toimus ka pagulaste toitlustamine ühiselt, siis muutus see peagi, anti välja toidutalongid ja iga pere hakkas nagu muistegi ise enda eest hoolitsema. Juba see muutis elu kodusemaks.

      Liivi töötas siis juba ühe eestlasest eraarsti praksises. Martal oli hea töökoht eestlaste haiglas ja kuna seal veel üks koht vabanes, sai Naima selle endale. Veerale seal kohta enam ei jätkunud. Ta sai algul ühte väiksesse ravipunkti abiõeks, ent peagi selgus, et kaks õde ei leidnud seal rakendust. Nii hakkas Veera maad kuulama ja ei läinud kaua aega, kui ta leidiski uue töökoha. See oli taas sakslaste haiglas, kus ta sai ka rohkem oma õpitud teadmisi rakendada ja ka palk oli suurem. Nii viis Veera tee igal hommikul orust mäkke haiglasse ja peale tööd alla orgu tagasi. Ikka üles ja alla, otsekui tema eluteegi.

      Vabal ajal olid nad ikkagi kõik koos ja see oli kõige olulisem. Nad käisid koos eesti laulukooris. Ja tegid kõik üheskoos ka inglise keele kursused läbi. Kuigi koolis sai inglise keelt õpitud, tundsid nad siin Ameerika tsoonis, et peaks rohkem oskama. Saksa keelt oskasid kõik piisavalt.

      Kuigi sakslasi elas Geislingenis ikkagi veel kolm korda rohkem kui sisserännanuid, tundus viimastele see ikkagi eestlaste linnana. Kolm linnaosa olidki tervenisti nende päralt. Ja tundus, et ka eesti keelt kuulis siin rohkem kui saksa keelt. Või hoidsid sakslased end lihtsalt vaos. Enamus saksa naisi olid sel ajal üksikud, mehed kas sõtta jäänud või vangi langenud.

      Need kaks kena möbleeritud tuba, mida jagasid nüüd neli eestlannast halastajaõde, muutusid iga päevaga ikka kodusemaks. Ja neli õde tundsid end üle hulga aja ühise perena. Nii oli see terves majas, kus ju kõik eesti elanikud end ühe suure suguvõsana tundsid. Mis oli hea tunne. Marta, kes oli juba mõni aasta üle kolmekümne, võttis enesestmõistetavalt juhtimise enda õlgadele. Ta oli ülejäänud kolmele otsekui asendusemaks. Ta isegi õpetas ja noomis teisi, kes kõik vaevu kahekümneaastased. Martal oli põgeniketeele ka kõige rohkem kraami kaasa võtnud. Kui ülejäänud kolmel vaid väikesed käsikohvrid, oli Martal suur reisisumadan, ja päris ime, et ta oli jõudnud seda oma põgenikuteel järele vedada. Aga tal oli alati aitajaid. Liivi rääkis, et oli mitmeid kordi soovitanud, et jätku oma sumadan juba maha, kuna see nende põgenemist raskemaks muutis. Eriti siis, kui rongi pommitati ja reisijad välja jooksid ning oldi sunnitud kilomeetrite kaupa jalgsi kõndima, enne kui uuele rongile saadi. Aga Marta ei jätnud oma sumadani maha ja ikka leidus mõni sõdurpoiss, kes talle appi tuli ja nii jõudiski Marta koos kohvriga Geislingeni välja.

      Ja nüüd oli see kohver talle ja ka ülejäänud kolmele suureks õnnistuseks. Marta kohvris leidus igasugust kraami, mida sai toiduainete vastu vahetada. Sest kuigi elati ilusas mägedevahelises ja puhtas linnas ja rikaste linnaosas, ei olnud söögilaud kunagi rikkalik. Nii nagu kogu sõjajärgsel Saksamaal. Kõigest oli puudus. Kuigi söögikraami sai määratud normide järgi UNRA poest kätte talongidega, ei olnud see piisav. Ka sakslaste poed olid halvasti varustatud (surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole), et mitte öelda päris lagedad. Kogu aeg tuli kombineerida ja mõelda, kust midagi söödavat juurde muretseda. See, kellel leidus mingilgi määral vahetuskraami, tuli ikka omadega välja. Suureks abiks olid Punase Risti abipakid, kus leidus kõike: nii riideid, toitu kui ka šokolaadi. Esimesed Ameerika abipakid jõudsid Geislingenisse just siis, kui eestlased siin oma esimesi jõulupühi pidasid. Ja juba see teadmine, et Ameerikast on jõulupakid tulnud, muutsid need jõulud eriliseks. Neist räägiti palju ja loodeti palju, ja tunti juba magusa maitsetki suus. Ja kuna olid jõulud, siis püüti ka pakke avades oma pettumust varjata, kui loodetud pühadekraami ja riideesemete asemel sisaldasid pakid vaid hambapastat, seepi, odekolonni ja teisi hügieenitarbeid. Seal, küllusemaal, ei osatud aimatagi, et põgenikele oli ikkagi kõige rohkem vaja toiduaineid ja riietusesemeid.

      Toitu püüti ka maakohtadest hankida, nii farmides kui ka väiketalunikel oli olukord parem, neil jätkus toitu nii omale kui ka müümiseks. Kuigi sõna „müümine” oli oma algse tähenduse minetanud, see tähendas nüüd vahetuskaupa.

      Nii võeti tihti rännakuid ette, et toiduaineid hankida. Kusjuures palju oli abi Marta kohvris peituvatest riideesemetest. Hea vahetuskaup ja kindel valuuta olid ka sigaretid ja tubakas, mille eest sai alati midagi söödavat. Kaks õde suitsetas, kaks mitte, nii jäi viimaste tubakanorm taas vahetuskaubaks.

      Nende toiduretkede boonuseks oli veel Švaabimaa kauni looduse, ajaloolise maakonna ja inimestega tutvumine. Tihti juhtus küll, et eestlannad, kes kõik saksa keelt valdasid, ei saanud kohalikust švaabi murdest sõnagi aru ja tuli end vaid kehakeelega mõistetavaks teha. Üldiselt suhtusid maainimesed eestlastesse hästi. Eriti siis, kui keegi neist veel riigikeelt oskas ja jutule saadi. Nii mitmedki teadsid, kus Eestimaa asub. Eestimaalt oli ühe taluniku poeg, kes teadmata kaduma jäi, läkitanud kodustele oma viimase kirja. Sõduri nimi oli Albert Müller. „Võib-olla olete temast midagi kuulnud?” küsis talunik. Veera ja Naima raputasid kahetsevalt pead. Nende kodumaalt lahkumisest oli ju juba aastaid möödunud. „Aga ehk kuulate järele!” käis talunik peale. „Kui see ainult võimalik oleks! Eesti langes ju kommunistide kätte,” vastasid tüdrukud. „Seda küll, aga kirjutada saate ikkagi,” arvas talunik. Ei saanud, ega julgenud… Sellega võis omakseile just halba tehagi. Veera ega tema kaaslased ei teadnud isegi oma mahajäänud perekondadest midagi. Ja see teadmatus näris südant rohkem kui miski muu. Isegi kirja ei julgenud Eestisse läkitada, sellega võis kodustele ju halba teha. Räägiti, et juba üks välismaalt tulnud kiri võib omakseid Siberisse saata.

      Just see teadmatus, mis su lähedastega vahepeal juhtunud oli, see teadmatuse taak oli kõigil ju