Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine. Osho

variandi pärast, et ta poeg hülgab maailma. „Siis on jälle probleem: kes pärib mu kuningriigi, kui ta maailmast lahti ütleb?“ Ja siis küsis ta Kodannalt: „Miks sina ainult ühe sõrme tõstsid?“

      Kodanna vastas: „Ma olen täiesti kindel, et ta ütleb maailmast lahti – temast saab buda, valgustunu, ärganu.“

      Kuningale Kodanna vastus ei meeldinud. Tõega on väga raske leppida. Ta ei teinud Kodannast väljagi; Kodannale ei antud tasu – selles maailmas ei saadagi tõe eest tasu. Vastupidi, tõde karistatakse tuhandel ja ühel moel. Tegelikult hakkas Kodanna maine pärast seda päeva langema. Kuna kuningas ei tasunud talle, levisid kuulujutud, et mees on rumal – kõik astroloogid olid ühel nõul, tema ainsana arvas teistmoodi.

      Kuningas küsis teistelt astroloogidelt: „Mida te soovitate? Mida ma peaksin tegema, et ta maailmast lahti ei ütleks? Ma ei taha, et temast saaks kerjus. Ma ei taha, et temast saaks sannyasin. Ma tahaksin, et temast saaks cakravartin, kõigi kuue maailmajao valitseja.“ See on kõigi vanemate soov. Kes tahaks, et ta poeg või tütar ütleks maailmast lahti ja läheks mägedesse, tõmbuks endasse, hakkaks oma siseilmast ennast otsima?

      Meie soovid on maised. Kuningas oli tavaline inimene, just nagu kõik teised – samasuguste ihade ja soovidega. Astroloogid ütlesid: „Seda saab korraldada: pakkuge talle võimalikult palju naudinguid, hoidke teda võimalikult palju mugavuses ja luksuses. Ärge laske tal midagi teada saada haiguse, vanaduse ja eriti surma kohta. Ärge laske tal surma kohta midagi teada saada, ja ta ei loobu maailmast.“

      Neil oli omast kohast õigus, sest põhiküsimus on surmas. Kui see küsimus su südames tärkab, siis su elu muutub. Sa ei saa enam vanal tobedal viisil edasi elada. Kui elu lõpeb surmaga, siis pole elu järelikult päris; siis peab see elu olema illusioon.

      Tõde on igavene; ainult valed on ajutised. Kui elu on ajutine, peab see olema illusioon, vale, väärkujutlus, eksitus; siis on elu juured teadmatuses. Me peame elama, lähtudes teadmisest, et elu ükskord lõpeb.

      Meil on võimalik elada teistmoodi, osaledes eksistentsi igaveses kulgemises. Ainult surm võib tekitada selle radikaalse nihke.

      Niisiis ütlesid astroloogid: „Palun ärge laske tal surma kohta midagi teada saada.“ Ja kuningas korraldas kõik. Ta ehitas Siddharthale kolm paleed aastaaegade jaoks erinevatesse kohtadesse, nii et Siddhartha ei peaks kunagi tundma ühegi aastaaja vaevusi. Kuumal ajal viibis ta palees mägedes, kus oli alati jahe. Liiga külmal ajal elas ta jõe ääres asuvas palees, kus oli alati soe. Kuningas tegi kõik, et Siddharthal poleks kunagi ebamugav.

      Ühtki vana meest ega naist ei lubatud sisse palee väravast – ainult noori inimesi. Kuningas kogus kõik kuningriigi kaunid naised poja ümber, et ta oleks võlutud ja vaimustatud, et ta jääkski oma unistustesse ja ihalustesse. Siddhartha jaoks loodi ilus unelmatemaailm. Aednikel kästi öö jooksul surnud lehed ära korjata; närtsivad lilled tuli samuti öö jooksul ära korjata – sest kes teab? – nähes surnud lehte, võib Siddhartha hakata küsima, mis lehega on juhtunud, ja võivad tulla küsimused surma kohta. Nähes närtsivat roosi, mille õielehed langevad, võib ta küsida: „Mis selle roosiga on juhtunud?“ Ta võib hakata mõtlema, surma üle mediteerima.

      Siddharthal ei lastud surma kohta midagi teada saada kakskümmend üheksa aastat. Aga kui kaua saab seda vältida? Surm on nii tähtis asi – kui kaua saad sa petta? Varem või hiljem pidi Siddhartha maailma astuma. Nüüd oli kuningas juba väga vana ja ta poeg pidi tundma õppima, kuidas maailmas asjad käivad, niisiis lubati tal aegapidi hakata ringi liikuma, aga igalt poolt, kuhu ta läks, viidi minema vanad mehed ja naised, samuti kerjused. Ühtki sannyasin’i ega munka ei lubatud ta teele ette jääda, sest sannyasin’i nähes võinuks tekkida küsimus: „Mis inimene see on? Miks tal on oranžid riided seljas? Mis temaga on juhtunud? Miks ta näeb välja teistsugune, eemalolev? Ta silmad on teistsugused, ta lõhn on teistsugune, ta olemine on teistsugune. Mis on selle inimesega juhtunud?“ Ja siis tulevad küsimused maailmast loobumise ja lõpuks surma kohta… Aga ühel päeval pidi see juhtuma. Seda ei saanud vältida.

      Meie teeme sedasama. Kui keegi sureb ja matuserongkäik möödub, viib ema lapse tuppa ja sulgeb ukse.

      See lugu on väga oluline, sümboolne, tüüpiline. Ükski vanem ei taha, et lapsed saaksid surmast midagi teada, sest nad hakkavad otsekohe ebamugavaid küsimusi esitama. Seetõttu me rajame surnuaiad linnast välja, nii et kellelgi poleks vajadust sealt mööda käia. Surm on keskne asi, surnuaed peaks olema täpselt linna keskel, et igaüks mööduks sellest mitu korda päevas – kontorisse tööle minnes, töölt tulles, kooli, ülikooli minnes ja sealt tulles, tehasesse minnes… nii et inimesele tuletataks kogu aeg surma meelde. Aga me rajame surnuaia linnast välja ja paneme sinna ilusad lilled, puud. Me püüame surma peita – eriti läänes on surm tabu. Just nagu seks oli kunagi tabu, on nüüd surm tabu.

      Surm on viimane tabu.

      Läheks vaja kedagi seesugust nagu Sigmund Freud – sellist Sigmund Freudi, kes võiks surma jälle maailma tuua, kes suudaks inimesi surma fenomeniga harjutada.

      Kui läänes inimene sureb, siis ta keha vannitatakse, lõhnastatakse, värvitakse. Kogu selle töö jaoks on olemas eksperdid. Ja surnud naist või meest vaadates oled üllatunud – ta näeb välja palju elusam kui elus olles! Ta põsed on punased, nägu särab, ta tundub olevat sügavas unes jahedas vaikses ruumis.

      Me petame end! Me ei peta teda – teda pole enam. Pole kedagi, ainult surnud keha, laip. Me petame ennast, värvides ta nägu, kaunistades ta keha, pannes talle selga ilusad rõivad, sõidutades ta keha kallis autos, ja inimesele, kes on surnud, saab osaks suur matuserongkäik ja palju tunnustust. Teda ei tunnustatud kunagi, kui ta elus oli, aga nüüd ei kritiseeri teda keegi, kõik kiidavad.

      Me püüame end petta; me teeme surma nii ilusaks kui saame, et seda küsimust ei kerkiks. Ja me elame edasi illusiooniga, et surevad teised, mitte meie – selge see, et sa pole näinud omaenda surma, vaid alati teiste surma. Loogiline järeldus – kui surevad teised, milleks siis muretseda? Sina näid olevat erand, Jumal on teinud sinule teistsuguse reegli.

      Pea meeles, et keegi pole erand. Buddha ütleb, et aes dhammo sanantano – ainult üks seadus valitseb kõike, üks igavene seadus. See, mis juhtub sipelgaga, juhtub ka elevandiga ja see, mis juhtub kerjusega, juhtub ka keisriga. Vaene või rikas, teadmisteta või tark, patune või pühak, see seadus ei tee erandeid – see seadus on väga õiglane.

      Ja surm on väga kommunistlik – see võrdsustab inimesed. See ei pane tähele, kes sa oled. See ei vaata kunagi sinu kohta entsüklopeediast järele. See lihtsalt ei hooli sellest, kas sa oled vaene nagu kirikurott või Aleksander Suur.

      Ühel päeval pidi Siddhartha paratamatult teada saama ja saigi. Ta pidi osalema noorsoofestivalil, ta läks seda avama. Muidugi pidi prints avama iga-aastase noorsoofestivali. See oli ilus õhtu, kuningriigi noored olid kogunenud, et öö läbi tantsida ja laulda ja lõbutseda. See oli aasta esimene päev – terve öö kestev pidu. Ja Siddhartha pidi selle avama.

      Teel kohtas ta selliseid inimesi, keda ta isa oli kartnud teda nägevat – neid oli kõikjal. Kõigepealt nägi ta haiget meest, see oli ta esimene kogemus. Ta küsis: „Mis temaga juhtunud on?“

      See lugu on väga ilus, see läheb edasi nii, et kaarikujuht tahtis valetada, aga kehatu hing võttis ta üle võimust ja sundis tõtt rääkima. Ta pidi ütlema, ehkki ei tahtnud: „See mees on haige.“

      Ja Buddha küsis otsekohe intelligentse küsimuse: „Kas ka mina võin haigeks jääda?“

      Kaarikujuht tahtis jällegi valetada, aga jumala vaim, valgustunud vaim, kehatu vaim, sundis teda ütlema: „Jah.“ Kaarikujuht oli tahtnud öelda ei, aga kuulis suure imestusega, et tema suust tulid sõnad: „Jah, teie võite samuti haigeks jääda.“

      Seejärel nägid nad vana meest – ja küsimus oli sama. Seejärel nägid nad, kuidas surnukeha viidi matusetuleriidale, ja kerkis seesama küsimus… ja kui Buddha nägi seda surnukeha ja küsis: „Kas ka mina suren ühel päeval?“, siis kaarikujuht ütles: „Jah, härra. Keegi pole erand. Mul on kahju seda öelda, aga mitte keegi pole erand – isegi teie surete.“

      Buddha