Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

kindlasti palju inspireerivam kui miski muu, millega ma olen oma ajakirjanikuelus viimastel aastatel kokku puutunud.

      “Ah sõna levitada? Ma olen tegelikult ajakirjanik ja tahaksin saada kirjanikuks,” tunnistan talle ausalt. Seni pole ta mu tausta kohta midagi küsinud.

      “Ah nii?” See kõlas justkui segu tekkinud kahtlustest ja tärkavast uuest tunnustusest.

      “Minu mees on ka ajakirjanik. Kui on vaja, siis me aitame sul kindlasti su teooriate kohta sõna levitada… Aga kui vaja, võime ka vait olla,” lõpetan kiirelt, nähes, et Harri rehmab käega.

      “Tead mis,” ütleb ta. “Tule homme samal ajal siia tagasi ja võid ka oma mehe kaasa tuua. Ma niikaua mõtlen.”

      Tol õhtul toimub ühes Eesti kodus üks klassikaline väärtuste konflikt.

      “Kuidas sa kujutad ette, et me lihtsalt jätame oma elu siin maha ja läheme kusagile mingi vanamehe kannul – ja sa isegi ei tea, kuhu?!”

      “Kõik on ju võimalik, me võime maja välja üürida…”

      “Meil on siin eluasemelaen, see maja kuulub pangale, me ei tohigi seda üldse välja üürida.”

      “Ma juba vaatasin lepingut, seal pole midagi, mis seda keelaks!”

      “Ja kes see sinu arust tahab keset talve sellist kohta üürida? See pole sul ju mingi tudengikorter, see on ikkagi maja.”

      “See on maja privaatses kohas ja merevaatega. Ise olid sa ju nii rõõmus, et meil vedas, et sellise koha leidsime. Kindlasti tahaks keegi tulla siia elama! Kui on usk, siis leiab ka üürniku!”

      “Ime veel, et sa meie kodu oma väikese tuju ajel maha müüa ei taha!”

      “Jah… tähendab, kas sa siis tahaksid pigem müüa…” Me oleme selle mereäärse majakese ostnud pool aastat tagasi, pärast segast ja kriisirikast Tartu ja Tallinna vahel pendeldamise perioodi.

      “Khh-hh! Ja kuhu sa oma arust koera paneksid? Koera üüriksid ka välja või?”

      “Tagasi maale minu isa juurde, ta sai ju seal ilusasti hakkama eelmisel aastal.”

      “Ei! See on ju meie koer, ta on meie vastutus, miks peaks ta jälle kusagile mujale elama minema…”

      “Mitte kusagile mujale, vaid sinna tagasi, kus ta pool oma elust on elanud!”

      “Niimoodi tujude ajel need asjad ei käi. Alles sa käisid oma tuju ajel suusareisil ja nüüd tuli tuju ja mõtled, et viskad kõik nurka ja lähed jälle… Ma ei suuda uskuda, et me üldse sel teemal arutame! See on lihtsalt nii jabur, et sellest pole mõtet rääkidagi. Mul on töökoht, sul on töökoht…”

      “Aga töökohtadest saab ju ära tulla! Või, ütleme, palgata puhkuse võtta. Mõtle, milline võimalus see oleks meile kahele maailma näha ja iseennast arendada.”

      “Ei.”

      “Ma ei ole ju peaaegu üldse välismaal käinud… see Slovakkia-reis, jah…”

      “Aga Tuneesia? Ja Ungari?”

      “Jah, ja see ongi ju kõik! Kolmel maal olen kokku käinud, igal pool vaid nädalakese nuusutada saanud. Aga vaata, kui suur on maailm!.. Ja tead, sel mehel on huvitavad teooriad maailma kohta, ta on nagu teine Lennart Meri, ainult et näeb välja nagu hipi. Ta kindlasti arendaks meid omal kombel. Samas oleks meil sinuga koos kindlam ja turvalisem kui minul üksi.”

      “See mees on hull!”

      “Ei, ta on omal kombel täiesti arvestatav ärimees. Ta kirjeldas mulle kõik oma skeemid ära: kuidas ta vaestest maadest käsitööd ostab ja siis rikastes maades müüb, saades vaheltkasu, rohkem kui tuhat protsenti! Ta jutt on täiesti loogiline.”

      “Ja sa kujutad ette, et mina hakkaksin kusagil turul turistidele teokarpe müüma?!”

      “Need ei ole teokarbid, need on ilusad ehted… Kujutan jah ette. Kas sa oleksid nõus temaga vähemalt kohtuma?”

      “Ei, ma ei näe vajadust.”

      “Palun!”

      “Meil on ju siin oma elu. Hea küll, läheme varsti kusagile nädalasele reisile, leiame kellegi, kes nädalaks siin majas on ja koera toidab. Ma usun, et saan end natukeseks töölt lahti võtta…”

      “Kuidas sa aru ei saa! Ma ei taha minna mingile nädalasele võltsile turismireisile! Mul on vaja maailma näha teise külje pealt, midagi päris, midagi uut, midagi, mis oleks aus! Ma kängun ära selles steriilses ajakirjanikuelus, ja sina kängud ka, isegi kui sa sellest aru ei saa!”

      “See on kõik su oma peas. Kui sa tahad, võid samamoodi areneda igal pool. Võid lugeda raamatuid ja…”

      “Ma tahan kirjutada raamatuid!”

      “Jah, ma tean. Aga kirjuta siis. Võta end töölt lahti ja hakka kirjutama, mina pean sind üleval. Lapsi meil ei ole – veel – ja nii on sul praegu kõik võimalused…”

      See puudutab mind valusalt: laste saamine ja kirjanikuks saamine on olnud kaks asja, mida mu elus veel juhtunud ei ole ja mis näivad aina kusagile tulevikku libisevat.

      “Kas sa siis ei näe!” karjatan ma. “Ma ei liigu edasi! Ma ei saa sellest ajakirjanduselust lahti! Mult tellitakse uusi artikleid, mulle pakutakse teles uute saadete toimetamist, kõik tee on juba surmani ära sillutatud, hauakõne on ka valmis mõeldud… Ma kängun, kui ma ennast sellest ise välja ei murra ja maailma teise külje pealt ei näe! Pealegi, mul on tunne, et kusagil mujal ootab meid teine reaalsus!” Tom tahab midagi vahele öelda, aga ma ei lase: “Mäletad, sa ise rääkisid, kuidas sa sõjaväes kängusid ja oma loomingulisust kaotasid?! Ja tahtsid ära minna, aga ei saanud?”

      “See pole ju üldse võrreldav! Sa ei kujuta lihtsalt ette minu elu vene kroonus, kui sa oma praegust elu sellega võrdled! Sina võid kõigile oma tööandjatele kas või homme ära ütelda ja oma romaane kirjutama hakata.”

      “Einoh, ma pole veel valmis neid kirjutama! Ja see, et me pole lapsi saanud – veel –, on just nimelt meie šanss, meil on võimalik minna maailma ja ringi rännata ja end valmis küpsetada järgmisele tasandile minemiseks… Siis on meil kunagi ka, mida oma lapselastele rääkida ja mille üle nad on uhked: et vaata, mida meie vanavanemad julgesid teha. Et kõik on võimalik siin ilmas!”

      “Minule pole küll seda vaja, et mu lapselapsed oleksid uhked selle üle, et ma mingi hullu hipiga kusagile teadmata suunas rändama läksin. Minul on hea meel, kui ma saan sellele majale teise korruse ehitada ja siia korraliku kanalisatsiooni paigutada. Miks sa arvad, et see rändamine üldse majanduslikult võimalik on?!”

      “Kõik on võimalik, kui sul on sellesse usku!”

      Nii me vaidleme, läheme uuele ringile ja siis veel ühele. Koer-maja-laentöökohad versus enda ja maailma avastamise vajadus, ja seda kõike pealt vaatamas veel sündimata lapsed, kelle nimel me oleme valmis vaidlustes kastanid tulest tooma.

      “Mõtle nüüd ise, mis mulje sa jätaksid oma lastele, kui sa niimoodi läheksid? Mis komplekse see neis tekitaks, et ema jättis omal ajal kodu maha ja jooksis minema?”

      “Võib-olla see on geneetiline, võib-olla ka nemad tahavad kunagi minna? Mina saaksin neist küll aru.”

      “Khh!”

      Järgmisel õhtul olen ma Kloostri Aidas üksinda ja ootan. Koos külma õhu pahvakuga saabub india lõhnaküünalde lõhn ja Harri, puredes krimpsus õunavissi, üll pikk lehviv must mantel ja peas käsitsi kootud päkapikumüts, mille alt paistavad ta pikad hõbejad lokid. Kujutan ette, et mis tahes kohas maailmas ma sellist inimest näeksin, vaataksin talle korra järele. Ilmselt ei ole temal oma ekstravagantse välimusega tõesti raske oma ehteid müüa. Aga minul?

      “Mu mees pole veel kindel, kas ta ikka tuleb,” ütlen talle algatuseks ja tunnen, kui kohmakalt see kõlab. “Sellegipoolest huvitab mind kindlasti kõik see, mis sul plaanis – ja