Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

ma peaksin iseenesestmõistetavalt teadma, kes on Harri Hommik, umbes nagu: “Kas sa siis tõesti ei tea, et sel nädalal on oma turneega Eestisse jõudnud Michael Jackson?!”

      Turtsun omaette seda meenutades, pilk ikka neil helehallidel pilvedel, mis täna Põhja-Euroopat katavad. Ma ei ole millegipärast mitte kunagi sellele ekskolleegile meelde tuletanud, mismoodi ta ühe oma ettevaatamatu lausega mu eluteed muutis!

      Palun võta mind kaasa!

Kümme aastat varem. Jaanuar 1999Tallinn, Eesti

      “Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni?”

      Toksin ärevusest tähti segi ajades kirja ja saadan selle kõigile kontaktidele oma e-postkasti aadressiraamatus.

      Vastab üks mu hea tuttav, Mari Tartust. Ta on saatnud selle kirja kõigile neile, kellele minagi. “Selle nimega mees on ohtlik psühhopaat! Ta on olnud hullumajas ja ta on oma neli last Siberisse viinud ja seal ära kaotanud. Hoidke temast eemale, inimesed!”

      Jah?

      Aga miski mu sees on juba tuksuma hakanud, ma näen vaimusilmas end Vaikse ookeani keskel asuvatel troopiliste saarte turgudel käsitööd müütamas ja näen seal kõrval seismas ühte hullu põnevat meest, kes räägib mulle kõik oma elu seiklused, alates hullumajast ja lõpetades ärakaotatud lastega – kui need jutud peaksid õiged olema. Mina ei ole ju laps, keda saab ära kaotada! Ma olen julge ja osav täiskasvanud naine.

      Need pildid mu silme ees on nii elavad. Ma justkui olengi juba paradiisisaarel! Veel ei tea ma, et unistused kipuvad täide minema, aga tavaliselt teatud kiiksuga…

      “Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetab seesama kolleeg suitsunurgast. “Kui Harri on Eestis – ja paar päeva tagasi oli ta siin –, siis istub ta õhtuti Kloostri Aida kõrtsis. Talle meeldib seal noortele oma seiklustest ja teooriatest jutustada, nii et ära imesta, kui tal on ring inimesi ümber kuulamas, suud ammuli.”

      Ma lausa jooksen õhtul pärast tööd Kloostri Aita.

      Ta istubki keset kõrtsi, äravahetamiseni sarnane sellele, mismoodi ma teda ette kujutasin. Ebamäärases vanuses (midagi 35 ja 70 eluaasta vahel), hallid laines juuksed poolde selga, hall habe ja vuntsid, seljas rohekas kalamustriline pikk särk ja jalas takused püksid, süles väike punutud seljakott, kummardub ta laua kohale ja rüüpab teed. Ta on üksi.

      “Tere, kas Harri? Mina olen Epp ja ma tahaksin tulla sinu juurde tööle!” alustan ma laua juurde jõudes. Miski ütleb mulle intuitiivselt, et selle kummalise inimesega võin ma end lasta vabaks ja olla nii julge ja pealetükkiv, nagu ma vähegi vajalikuks pean.

      Ta helesinine pilk jääb mulle pikalt pidama, nii et läheb juba veidike ebamugavaks. Kummalised silmad on tal: ühteaegu läbitungivad ja samas hajevil, kusagil mujal viibivad, ja nõnda ilusad sinised, särades keset päevitunud nägu. Ta viipab mu istuma ja alustab, katkendliku kõrge häälega.

      “See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes: ma ei võta enam kedagi enda juurde tööle. Kaks nädalat tagasi tühistati mu USA äriviisa ja sain viieaastase sissesõidukeelu ühe kuradi jalgrattajama pärast, mille üks mu palgaline seal korraldas ja trahvi maksmata jättis!”

      Mulle enam sõna andmata räägib ta pika loo: mu ees rulluvad lahti kreeka tragöödia sarnased pildiread sellest, kuidas kõik tahtsid parimat, aga välja kukkus igavene jama. Kuidas Oahu saarel Honolulu linnas elas majatäis eesti inimesi, kõik ametlike tööviisadega, aga kuidas tekkis lumepalliefekt, kus ühe Leho-nimelise selli üks pisike maksmata jäänud trahv põhjustas tüli võimudega ja nende viisade kehtetuks tunnistamise, nii et Harrit enam Ameerika Ühendriikidesse sisse ei lastud, ta lennutati piirilt tagasi. “Ma ütlesin Lehole enne seda, kui maalt lahkusin, et kindlasti maksa see trahv ära! See oli väike summa, sada dollarit, lihtsalt selle eest, et ta sõitis kõnniteel rattaga, aga ta jättis selle maksmata! Kui ma temaga Tallinna lennujaamas kokku sain, siis panin talle ühe lõuahaagi selle eest, ta lendas selili maha ja rohkem ma temaga kohtunud ei ole ega tahagi kohtuda!”

      Kuulan mu ees istuvat kentsakat meest ja juba armastan teda omal kombel – ma olen ju alati tingimusteta armastanud jutuvestjaid inimesi. Mu emotsiooni rikastab see kummaline kirbe lõhn, mida mehest hoovab. See on vist inimihu pesematuse ja india lõhnaküünalde segu, see on kaugete seikluste ja järeleproovimata avaruste segu.

      “Aa, ma pean sulle ju näitama, mida ma müün – äkki tahad osta midagi?” Jutuvestjast on hetkega saanud harjusk: tõelise kaupmehe kombel haarab ta sülest koti ja puistab kõrtsilauale rea ilusaid kalliskividega hõbeehteid ja peotäie tumepruune plönne. “Need siin on Filipiinidelt pärit rohust käevõrud. Tunduvad väga väikesed, aga kui vette paned, siis paisuvad suureks ja saad kätte panna. Äkki tahad osta?”

      “Aga, Harri, ega sa ju nüüd koju jää sellepärast, et sa enam USAsse ei pääse?” küsin ma, ise hajameelselt ehteid sõrmitsedes. Kusagilt mu seest pulbitseb ka ülejäänu: “Sa lähed ju asju nüüd kusagile mujale müüma ja ilmselt on sul vaja kedagi, kes sul neid müüa aitab? Minu jaoks ei ole vaja kindlat palka, mulle sobib ka see, kui saan osa läbimüügist. Ja mul on kontol piisavalt raha, et osta lennupiletid kuhu iganes ja seal mõnda aega hakkama saada – ka siis, kui erilist sissetulekut esialgu ei tule.”

      Ta jääb mind pikalt vaatama.

      “Noor hunt valib ikka ise endale juhthundi,” ütleb ta siis. Ta ei ütle “jaa”, aga see lause kõlab jaatavalt. Mu kõrvus vilistab, midagi väga erilist on mu elus algamas. Kuidas see kõik täpselt kujuneb ja millises ilmakaares, ei tea, aga – midagi on juhtumas.

      “Mul on mees ka,” meenub mulle reaalsus. “Ma olen abielus. Kas mu mees võib ka kaasa tulla?”

      “Kuhu kaasa tulla?”

      “Sinna, kuhu sa lähed!”

      “Aga ma ei olegi ju sulle veel öelnud, kuhu ma lähen.”

      “See polegi tähtis.”

      Ma olen talle muljet avaldanud. “Hea küll, Epp, sa oled ärgas inimene. Ma ei ole nii ärgast inimest ammu kohanud. Ütleme, Indoneesias näiteks küll, seal on umbes kümnendik rahvast ärksad ja see on juba väga hea tulemus, enamikus maailma maades on neid vähem.”

      “Kas eestlased pole siis ärksad?”

      “Eestlased on üks väga vana ja väga oluline rahvas maailma ajaloos. Venelased on ju ka geneetiliselt eestlased, noh, soomeugrilased, nad on lihtsalt oma keele ära unustanud, sunnitud vägivaldselt slaavi keelt rääkima! Soome-ugri hõimud on nii Euroopat kui Aasiat mõjutanud rohkem, kui siin pisikesed siblijad aru saavad.” Ta vaatab mulle hetkeks otsa ja jätkab pealtnäha seosetult: “Ja kas sa kujutad ette, ka Tiibetis on neil kama! Kuidas saab olla, et Eestis ja Tiibetis on inimestel ühtemoodi toit? Ja Tiibetis on neil näiteks vulkaaniline mägi, mille nimi on, kas sa kujutad ette, mis?!”

      “Ei kujuta.”

      “Tulekeel! Selle mäe nimi on Tulekeel!” Ta on oma kileda hüüatuse peale püsti hüpanud ja võtnud poolkükkasendi, justkui oodates plahvatust, silmad minu näkku kinnitatud: kas ma ikka sain aru, mis ta ütles?

      “Tulekeel?”

      “Tulemäe nimi on Tulekeel!” Ta räägib, peaaegu karjub kirgliku ekspressiivsusega, mis on hakanud tõmbama ka kõrvallaudades istuvate inimeste tähelepanu. “Ma olen uurinud seda asja, eesti rahval on säilinud üks muistend, et meie esivanemad olid jumalad, kes tulid kunagi kõrgelt mägedest. Ma olen kindel, et Himaalajast! Selle kohta on ka Indias säilinud müüte, et olid kord heledasilmsed jumalad, kes tulid maa peale – sealt me tulimegi edasi Uuralitesse ja siis Läänemere äärde. Ja eesti keel oli kunagi maailmas selline suur rahvusvaheline keel, nagu praegu on inglise keel, igasugused mustad ja kollased õppisid selles keeles rääkima. Sest eestlaste esivanemad olid jumalad, nad tulid mägedest alla ja jõudsid kõikide rahvaste sekka, kõigile rahvastele õpetasid natuke oma keelt. Kas sa oled nõus…?”

      “Jah,