Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

on liiga palju erinevates maades elanud, et veel ühteainsasse tõesse uskuda: inimene elab ühes kohas, oma turvalises maailmas, ja peab seda ainutõeks. Aga astu kolm sammu kõrvale, üle piiri teise riiki, ja näed teisi inimesi ja nende illusioone… Ka seesama raamat on ju vaid suur illusioon!” Djellah kahmab oma öökapilt ajaloolise romaani, oma selle nädala kaaslase. “Vaata seda sõna, see on ju vaid paber ja trükimust, aga sellest saab su mõtetes kujutelm millestki muust!”

      Kuulan teda ja saan aru, miks kõik need kümned mehed teda armastanud on. Ta mõtleb nii intensiivselt ja isemoodi, et sellest lummast ei tahakski kaugemale minna. Ja lõppeks on see ikkagi kätte püüdmata: milline ta siis on? Ta istub parasjagu sõpradega lõunalauas ja filosofeerib, järsku võpatab ja hakkab kotist midagi otsima, leiab mobiiltelefoni ja ajab juttu… Poole sõna pealt hakkab naeru lagistama ja küsib: “Noh, kas te tõesti uskusite, et minul võib olla päris mobiiltelefon?” Hetk hiljem jääb ta vaatama merd ja laudkond ei suuda enam ta pilku püüda… Igas Djellah’ sõnas ja sammus on koos loomuomase kelmikusega ka varjatud kurbust, nostalgiat milegi vana järele ja samaaegne kärsitu kiirustamine kuhugi uude maailma.

      See on midagi, millest kodumaaga inimesed vist kunagi päris lõpuni aru ei saa. Djellah tunnistab, et teda on alati huvitanud põgenikud ja tunnustamata rahvused, nende identiteedikriis. Aga see tema kriis on eriti komplitseeritud. Kui põgenikel on olemas kusagil see maa, kuhu nad igatsevad tagasi jõuda, siis Djellah on tõeline vähemus, määratud igavesele kannatusele. “Ma igatsen vahel nii tohutult kodumaa järele, et ma peaaegu nutan,” ütleb ta. “Aga mul ei ole seda. Selle asemel on auk, tühjus.”

      Auk, tühjus.

      Neid sõnu kirjutades olin ise pisaratega võitlemas. Djellah, sa ei saa öelda, et ma ei hoolinud! Ma istusin oma kodumaal oma tugitoolis: ma põgenesin sealt varsti jälle ära, aga kuhu tahes ma edasi läksin, ma ei unustanud sind mitte kunagi.

      Ma mäletasin näiteks alatiseks seda, kuidas sina kurvameelsuse vastu võitlesid, kuidas sa oskasid korraldada tobedaid olukordasid ja naerda siis oma käriseval häälel. Kuidas sa näiteks ajasid terve küla kihevile oma abiellumisjutuga. “Sajandi nalja tead, Djellah abiellub!” tuli mulle jooksuga teatama valge habeme ja õllekõhuga Jörg. “Järgmisel laubal on pulmad ja peigmeheks on see noor poiss, kes internetikohvikut peab. Too on ju meite Djellah’st kakskümmend aastat noorem! Uau!”

      Ja ma ei saanudki aru, kas Jörg uskus seda juttu tõemeeli või otsustas sinuga kaasa mängida, igatahes mina otsustasin kaasa mängida ja levitasin kuulujuttu lihtsalt mängulustist – eks ikka selleks, et unustada kõike muud painavat elus. “Pulmad” tulidki, ja enne pidid sa muidugi veel tellima viimase raha eest Las Palmasest endale modellidele mõeldud kunstrasedate väikese kõhukese ja sellega küla vahel patseerima. “Mis sa arvad, kas usuvad?” Mulle tundus, et kohalikud uskusid sinust nagunii kõike.

      Kuhu kadus kott?

Kümme aastat hiljem. Veebruar 2009Maspalomas, Gran Canaria

      Vaid üks päev on möödas Jorge kohtamisest supermarketis, ja mitte ainult tema kohtamisest… See päev jätkus raputavate kohtumiste ja emotsioonidega. Järgnevad 24 tundi on olnud palavikulised: lein Djellah’ kaotamise pärast, teisalt häbi, süütunne ja segadus, et miks ma küll siia varem tagasi ei jõudnud.

      Kas ma peaksin kõike seda – kõike seda, millest ma toona kümme aastat tagasi rännates läbi tulin –, ka oma kalli turvalise kaaslase, oma mehe ja parima sõbra Justiniga jagama? Me oleme temaga pärit erinevatest maailmajagudest, üks on põhjaameeriklane, teine idaeurooplannapõhjamaalanna, ma olen temast viis aastat vanem ja elukogenum, mina olen siniste silmadega kartuliblond ja tema roheliste silmadega tõmmuhiid, ta on minust kolmkümmend sentimeetrit pikem ja kolmkümmend kilo raskem, me pole ju sugugi ühtemoodi… Aga me oleme lugenud neidsamu raamatuid ja me mõtleme hämmastavalt sarnaselt ja me usume, et oleme eelmisteski eludes sõpradena koos tähtsaid asju koos ajanud, lastes oma eludel ka kunagi varem sümbioosina koos väänelda.

      Kas selline hingesugulasest mees võib abielusümbioosi käigus olla psühholoogi eest?

      Või peaksin ma lihtsalt laskma sel tormil enese sees tungelda ja Eestis olles professionaalse terapeudi juurde minema, kui need küsimused altpoolt ikka üles tungivad?

      “Miks ma ometi ei tulnud siia saarele varem tagasi?” küsiksin ma oma hingearsti käest.

      Esialgu istun ma selle küsimusega lihtsalt meie hotellbangalote ees mänguplatsil, ümber jooksmas mu kaks last ja mõned naabermajakeste lapsed. Vaatan seda varesejalgadega paberile kritseldatud küsimust ja mõtlen. Miks ma ei tulnud? See on midagi, millele ma pole tahtnud tükk aega mõelda. Kümne aasta tagant minevikust paistab valus ja saladusi täis aeg. Ma valetasin tookord peaaegu kõigile, ma valetasin erinevaid asju ja hakkasin neid ka ise uskuma. Võib-olla on ikkagi selle saare all tuksuv vulkaan süüdi, et need asjad juhtusid?

      Kas ma peaksin selle sahtli uuesti kinni panema? Või peaksin ma kõik sealt välja võtma ja tuulde laskma, kogu ilmale teadmiseks, et ise neist vabaks saada?

      Tänane päev on möödunud kui unes. Ma olen liikunud mööda kahte tasandit: üks on reaalsus, suhtlemine oma kahe väikese lapsega, bangalonaabritega, hotellirestorani sõbraliku ettekandjaga; ja teine on mu paokile vajunud minevikusahtel, kust unustatud salatoimikud välja hüppavad.

      Kas sa mäletad, kuidas meremehed sind vägistada tahtsid, sest sa olid nii rumal?

      Kas sa ikka mäletad, mis tunne see oli, kui sul oli siin saarel üks mees ja kodus ootas teine, kellele sa ei julgenud tõtt tunnistada?

      Ja kui jahmunud sa olid, millist kõverteed pidi ta tegelikult sellest teada sai?

      Mismoodi sa nende mälestustega elad?

      Või kas mäletad, kuidas sa kodus kõigile sõpradele rääkisid, et oled “rühma hipidega”, sest häbenesid seda, kuidas sa rändad üksi mingi vanamehega, ja pidid edaspidi igas oma kirjas kontrollima iga oma sõna, et vale välja ei tuleks? Või kas sa mäletad, kuidas sa igal pool turgudel rääkisid, et Harri Hommik on su onu, ja isegi Marcole valetasid sa seda? Ja kas sa mäletad, kuidas Harri ükspäev sellele valetamisele lõppu tahtis teha – kui ta sai teada, et olid veetnud öö Marcoga mägedes villas, jooksis ta kohe pärast turgu Marco poe juurde ja teatas: “Ma ei ole Epu onu! Ma ei taha, et keegi sellist rahvuse reetjat minu sugulaseks peab!”? Ja kuidas sa siis Marcole seletasid: “Harri on hull ekstsentrik, eesti rahva geenide paaniline hoidja, sellepärast ta reageeris nii, aga paraku on ta mu onu küll!” Sest sa ei saanud ju juba alustatud valetamisest loobuda…

      Õhtuks oleme Justiniga lahti teinud kohaliku veini. Ma pole ammu alkoholi maitsnud: olen teadlikult oma elust välja visanud nii liha kui meelemürgid, selles mõttes on Harri ideaalid minu elus teoks saanud. Aga täna teen veinile erandi – tahan enda sisse saada lonksukese midagi, mis ühendaks mind selle pinnasega siin ja annaks samas julgust, et oma mehega rääkida.

      On jaanuar, ööd on vilud, jakk tuleb särgile peale tõmmata, kui õues palmide all istuda. Lapsed magavad, nii me istume, mõnda aega vaikides. Veini mõrkjas, vulkaaniliselt pinnaselt pärit aroom torgib keelt. Hoian seda pikalt oma suus ja võitlen instinktiga jook välja sülitada, aga siis neelan alla. Ja alustan.

      “Ma pean sulle midagi rääkima, vaat see Marco, kelle juures mu kott siin saarel oli, ta ei olnud lihtsalt hotelliomanik…”

      “Ma tean.”

      “Mida?! Mida sa tead?”

      “Sa oled nii segase ilmega viimasel ajal olnud, ma tean, et sa tahad midagi rääkida.”

      Siis ma räägin. Kõigest, mis meelde tuleb ja tähtis tundub. Miks see reis juhtus ja mis sellel reisil juhtus. Kuidas üks õnnetu noor abielunaine – või siis esimese lehekülje hirmu tundev algaja kirjanik – läks lõunamaale ehteid müüma ja ennast leidma, aga võib-olla hoopis kaotas enda, ja kindlasti tallas ta selle teekonna käigus nii enda kui ka teiste südametel…

      “Tead, ainus