Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

arutleb selle üle veel pikalt. Soovitab mul vajadusel põgeneda näiteks Argentiina lõunaossa, sest see jääb kõige suurematest kollapsitest eemale. Aga kui pole aega Eestist lahkuda, tuleb minna Suure-Jaani lähistele Lehola linnuse juurde koobastesse.

      “Miks just sinna?”

      “Tead, seda ei oska ma hästi seletada. Ütleme, sealkandis ei ole suurt tööstust, ma ei usu, et keegi sinna lähedusse mingeid pomme pilluks või maavägesid tooks, ja ta on kõigist suurtest keskustest ja teedest kõrval, nii et see võib tõesti jääda kahe silma vahele. Aga peamine, et minu vanavanaema, kes oli selgeltnägija, ütles mulle selle edasi. Mina tunnetasin selle hiljem läbi ja sain aru, et tal on õigus. See on koht, kus võib ellu jääda.”

      Oma kummalisest vanavanaemast räägib ta vahel ikka, enamasti ööpimedas. Lapsepõlv, nagu ma neid mägedepimeduse jutte kuulates aru saan, mööduski Harril selle vana selgeltnägija naise hoole all. “Vanavanaema ütles: nõukogude riik hävineb ja teie – näitas minu ja ema peale – saate seda näha, aga sina – näitas isa peale – sured enne ära. Ja ta ütles: pärast seda tuleb aeg, kui kõik hakkab hästi minema, majad kerkivad, linnad kerkivad… ja siis näen ma täielikku kaost…”

      Harril on silmad vidukil ja ta on end ilmselt oma vanavanaemaks kujutanud. Ta kähistab alla oru poole vaadates: “Ma näen rususid ja näen paaniliselt põgenevaid inimesi, kes lähevad ida suunas!”

      “Venemaa suunas?” küsin ma vahele – justkui Eestist vaadates oleks mõnda muud võimalust!

      “Jah!”

      “Kas sõda tuleb? Aga miks me peaks põgenema… ida suunas?”

      “No vaat seda kõike ma ei tea, aga nii mu vanavanaema rääkis.” Harri tundub rahul olevat, ta on suutnud mu jälle natuke endast välja ajada. Aga mingil omal kombel olen ka mina rahul, lamades magamiskotis, tunnetades öiste mägede energiat. Kui lõpuks magama jään, näen unes muidugi tuumasõda. Aga ma ei kahetse seda, et Harri minus lapsepõlve hirmusid aktiveerib. Kes teab, äkki on ta õpetussõnad kunagi tõepoolest vajalikud?

      Ühel õhtul on Djellah’l pisarad silmis, kui hotellis ta uksele koputan ja sisse libisen. Ta pöörab pilgu ära.

      “Mul on ikka veel kahju, et ma oma ema kaotasin, mis siis, et sellest on varsti juba 30 aastat. Emal oleks homme sünnipäev!”

      Me räägime tol päeval kaua. Keskpäevapäikesest saab kiire õhtupäike ja sellest pime soe lõunamaa öö. Me joome veini Djellah’ akna peal kõõludes, pilgud kusagil seal mere peal, kus laevad turiste veavad. Temal on seljas india kortsuriidest lühike kleit nagu ikka, minul lühikesed lõhkised teksad nagu enamasti – ja me näeme, kuidas allkõndijad meid piiluvad, kui me seal taeva, mere ja maa vahel oma tähtsaid asju harutame. Näen ka, kuidas Marco meie alt tänavalt mööda kõnnib ja mind põrnitseb. Djellah naerab: “Epa on täna siin, tal on asju ajada!” ja lehvitab, minagi viipan, ise alla tänavale vaadates: Harri ei peaks täna Arguineguini tulema, ma tõesti ei tahaks talle veinijoomisega vahele jääda ja ta noomimist kuulata!

      Mulle meeldib, milliseks Djellah muutub, kui ta on veidi joonud. Tema inglaslik reserveeritud olek kaob ja tast saab üks kummaline olend, ühteaegu justkui väike loll laps ja teisalt klassikaline saatuslik naine. Üks ilus katkise tiivaga lind.

      Kes teab, millised me Djellah’ga oleksime, kui meile oleks antud emaarmastust kauemaks ja kui meile oleks antud lapsed? 23-aastaselt ehk aasta tagasi sain minagi teada, et laste saamine on mulle probleem. Kummalisel kombel oli Djellah täpselt sama vana, kui tema sellest teada sai.

      “Muide, võin sulle tulevikku ennustada: sa ei saa sellest mitte kunagi üle, et su ema ära suri,” ütleb ta mulle. “Kuidas ta suri? Kas ka vähk? Ma ei imesta, minu emal ka…” Me oleme juba harjunud, et meie eludes esinevad millegipärast sellised kummalised kokkusattumused.

      “Ja sa ei saa kunagi täiuslikuks, kui sul ei õnnestu lapsi saada,” ütleb ta. “Sa ilmselt õpid elama ilma nendeta ning su elu saab olema eriline – sest ilma lasteta naise elu peab olema eriline, imelik, unikaalne!”

      “Ja tead, mis juhtus. Ma lasin maailma vabaks,” räägib ta järgmise veiniklaasi juures. “Ma hakkasin gloobust enda ees keerutama, näppu suvaliste kohtade peale panema, sest ma teadsin, et minule on see lubatud. Sest minule pole lapsi lubatud!”

      “Muide, kas sinul on ka vahel see tunne, et lõpetad hullumajas?” küsib ta. “On sul tunne, et sul on vaja põgeneda uutesse illusioonidesse?”

      “Kas sa tead, mis tunne on, kui maailm sisse ei mahu!” hõiskab ta avatud akna pealt mere poole ja lehvitab alt mööda kõndivatele turistidele.

      Nii me oma muresid ja furoori teineteise ja veini peal peegeldame, kuni ööst saab varahommik ja ma kolistan läbi pimeda hotelli teise tiiba, oma tuppa magama.

      Järgmisel õhtul kutsub üks Djellah’ sõber, Inglismaalt pärit Paul meid kaasa ühele kohalike inglaste peole. Me istume kolmekesi autos ja kihutame pimedal mägiteel.

      “Oo, ma ei kannata täiskuud…” oigab Paul, pea õlgade vahel ja näppu taeva poole torgates. “Minu lemmikaeg on noore kuu esimesed päevad, see mõnus kasvamise tunne, mis mind veel hulluks ei aja!”

      Vaatame Djellah’ga teineteisele otsa. Meile ei pea hakkama tõestama, et kuu tõukab ja tõmbab ja mõjutab mitte ainult ookeane, vaid ka inimesi. Oleme seda juba ammu arutanud.

      “Paul, kes sa tähtkujult oled?” küsin ma.

      “Vähk!”

      “Aa, meie klubist, sellepärast sa oledki mulle nii väga meeldinud!” hõikab Djellah. “Millise aasta väljalase?”

      “Tiiger!”

      “Mida? Millal su sünnipäev on?”

      “20. juuli!”

      Selliseid hetki pakub elu. Sa kihutad kusagil pisikesel saarel Aafrika külje all, autos on üks Eestis, üks Inglismaal ja üks Pakistanis sündinud inimene, neil on kõigil täpselt seesama sünnipäev ja nad kõik on Tiigri aasta Vähid: täpselt 12 aastat pärast Djellah tulekut tuli siia ilma Paul ja siis täpselt 12 aastat hiljem mina.

      Mida see saatus tahab meile tõestada, et ta meid kõiki täna õhtuks ühte autosse on tõstnud?

      Mul on külmavärinad ihul ja ma ei imestaks, kui seesama auto meiega õhku tõuseks ja edasi kusagile maavälisele orbiidile lendaks. Joon sel ööl rohkem veini kui peaks, et sisemist ärevust vaigistada.

      Aga tegelikult ei juhtu midagi. Ma ei kohta Pauli pärast seda ööd mitte kunagi – ta oli selline kiitsakas, kohmakas, heasüdamlik inglane, kelle sees kindlasti palju toimus, aga kes selle teiste eest enamasti saladuseks jättis, vähemasti nii tundus see tolle maagilise õhtu ja öö jooksul.

      Djellah’t kohtan veel kahe nädala jooksul ja siis lendan sealt saarelt minema, jättes hotelli oma kotti selle märkmiku, kus oli tema meiliaadress.

      Inimest on lihtne maailma ära kaotada, pidin ma hiljem tõdema. Vahel guugeldasin ma Djellah’ nime, aga küllap oli see mul kusagilt otsast valesti meelde jäetud, igatahes ei olnud teda olemas.

      “Tead,” olin ma Djellah’le vähemasti korra tunnistanud. “Ma ei tahaks mitte kunagi siit saarelt ära minna. Siin on miski, mis mind siin hoiab.”

      Ta naeratas tookord ja ütles: “Sa võid kuuluda nende hulka, kes igal pool tunnevad, et neil on vaja ära minna. Võib-olla ei ole sul isegi vajadust tagasi tulla!”

      See ütlus haavas mind, eriti tema suust tulnuna. Tegelikult oli mul vajadus küll! Ma olin nüüd tagasi nii-öelda kodumaal, Eestis, räsitud ja väsinud, ja mul oli iga päev vaja tagasi Djellah’ juurde minna. Kõik muu sellel reisil juhtunu oli liiga valus, aga Djellah oli see, keda ma siiski vahel meenutada suutsin.

      Nii istusin ma keset suviselt valget põhjamaa ööd ja üritasin kirjutada edasi seda artiklit, mida kunagi valgusaastad tagasi kaugel saarel kirjutama hakkasin ja millest, nagu mulle tundus, oleks pidanud saama hoopis romaan, üheks peategelaseks Djellah. Meenutasin