Hüpnotisöör. Lars Kepler

on meditsiinilise šoki seisundis,” lausus Richards.

      “Mida see tähendab?”

      “Tal on suur verekaotus, püüdes seda kompenseerida, hakkab süda kloppima…”

      “Kas saite verejooksud peatatud?”

      “Ma usun küll, ma loodan, ja me teeme pidevalt vereülekannet, aga hapnikupuuduse tagajärjel ei suuda keha ainevahetuse jääkidest vabaneda, veri muutub happelisemaks ja võib kahjustada südant, kopse, maksa, neerusid.”

      “On ta teadvusel?”

      “Ei.”

      “Kui ma pean siiski temaga rääkima,” küsis Joona, “kas on võimalik midagi ette võtta?”

      “Ainus, kes võiks poisi paranemist kiirendada, on Erik Maria Bark.”

      “Hüpnotisöör?” küsis Joona.

      Daniella naeratas laialt ja tema põsed värvusid punaseks.

      “Ära teda niiviisi nimeta, kui sa tema abi tahad,” lausus ta siis. “Ta on meie tippekspert šoki ja trauma ravi alal.”

      “Oleks sul midagi selle vastu, kui paluksin tal siia tulla?”

      “Vastupidi, ma mõtlesin ka ise selle peale,” kostis naine.

      Joona otsis taskust telefoni ning mõistes, et ta oli selle autosse unustanud, palus luba laenata Daniella oma. Olles Erik Maria Barkile olukorrast ülevaate andnud, helistas Joona taas Susanne Granatile sotsiaalametist, avaldades lootust rääkida peatselt Josef Ekiga. Susanne Granat rääkis, et pere on kantud nende registrisse, et pereisa oli mängusõltlane ja et kolm aastat tagasi olid nad olnud kontaktis tütrega.

      “Tütrega?” küsis Joona skeptiliselt.

      “Vanema tütre Evelyniga,” selgitas Susanne.

      4

      Teisipäeva hommik, kaheksas detsember

      Erik Maria Bark on äsja jõudnud koju tagasi öiselt valvekülastuselt Karolinska haiglasse, kus kohtus kriminaalkomissar Joona Linnaga. Mees meeldis talle, ehkki too püüdis Erikut sundida murdma oma lubadust mitte kunagi enam hüpnoosiga tegelda. Võib-olla muutis komissari nii sümpaatseks tema täiesti avameelne ja aus mure ohus oleva õe pärast. Keegi ajas tol hetkel ilmselt tütarlapse jälgi.

      Erik läheb magamistuppa ja silmitseb voodis lebavat naist Simonet. Ta tunneb end juba väga väsinuna, tabletid on mõjuma hakanud, silmad kipitavad, laud on rasked, uni juba tulekul. Simone peale langev valguslaik meenutab sakilise servaga klaasi. On möödas peaaegu terve öö, sestsaadik kui Erik läks naise juurest haiglasse vigastatud poissi läbi vaatama. Nüüd võtab Simone kogu ruumi enda alla. Naise keha on raske. Tekk lebab jalgadel, öösärk on ümber piha üles libisenud. Ta lamab rambelt kõhuli, õlgadel ja käsivartel kananahk. Ettevaatlikult laotab Erik talle teki peale. Naine ütleb midagi tasakesi ja tõmbub kägarasse. Erik istub ja silitab naise pahkluud, näeb, kuidas varbad reageerivad ja konksu tõmbuvad.

      “Ma käin duši all ära,” ütleb Erik ja naaldub tahapoole.

      “Mis selle politseiniku nimi oli?” küsib Simone kähedalt.

      Aga enne kui Erik vastata jõuab, leiab ta end Observatooriumimäelt. Ta kaevab mänguväljaku liivakastis ja leiab kollase kivi, mis on ümmargune nagu muna, suur nagu kõrvits. Ta kraabib kätega ja tunneb selle küljel pinnakonarusi justkui teravat hambarida. Rasket kivi ümber pöörates näeb ta, et see on dinosauruse pealuu.

      “Kurat sind võtku!” karjub Simone.

      Erik võpatab ja saab aru, et on magama jäänud ja näinud und. Tugevad tabletid uinutasid ta keset jutuajamist. Ta püüab naeratada ja kohtab Simone külma pilku.

      “Sixa? Mis viga on?”

      “Kas hakkas jälle pihta?” küsib naine.

      “Mis asi?”

      “Mis asi?” kordab Simone ärritatult. “Kes on Daniella?”

      “Daniella?”

      “Sa lubasid, see oli lubadus, Erik,” sisistab Simone vihaselt. “Ma usaldasin sind, ma oli nii loll, et ma tegelikult ka usaldasin…”

      “Millest sa räägid?” katkestab teda Erik. “Daniella Richards on mu kolleeg Karolinska haiglast. Mis temaga olema peab?”

      “Ära valeta mulle.”

      “See asi läheb natuke absurdseks kätte,” ütleb Erik naeratades.

      “Kas see on sinu meelest naljakas?” küsib naine. “Mõnikord olen ma mõelnud… isegi uskunud, et ma suudan unustada selle, mis juhtus.”

      Erik uinub taas paariks sekundiks, kuid kuuleb siiski naise sõnu.

      “Meil oleks vist parem lahku minna,” sosistab Simone.

      “Minu ja Daniella vahel pole midagi juhtunud.”

      “Tegelikult ei ole sel mingit tähtsust,” lausub naine väsinult.

      “Ei ole või? Polegi mingit tähtsust või? Sa tahad minna lahku mingi asja pärast, mida ma tegin kümme aastat tagasi?”

      “Mingi asja?”

      “Ma olin purjus ja…”

      “Ma ei taha kuulda, ma tean kõike, ma… Kurat küll! Ma ei taha sellist osa mängida. Ma ei ole armukadeda loomuga, aga ma olen loomult truu ja nõuan truudust ka vastutasuks.”

      “Ma ei ole sind kunagi hiljem enam petnud ja ma ei kavatse kunagi…”

      “Kas sa ei tõestaks seda mulle?” katkestab Simone. “Ma vajan seda.”

      “Sa pead mind lihtsalt usaldama,” ütleb Erik.

      “Jah,” ohkab naine ning lahkub magamistoast, padi ja tekk kaenlas.

      Erik hingab raskelt, teades, et peaks talle järgnema, mitte lihtsalt andeks andma, ta peaks naise tagasi voodisse lohistama või külalistetoa diivanvoodi kõrvale põrandale magama heitma, kuid uni saab praegu temast võitu. Tal ei ole enam piisavalt jõudu vastu panna. Ta vajub voodile, tunneb tablettidest pärit dopamiine kehasse tulvavat, naudingurohket lõdvestumust üle näo kuni varvaste ja näpuotsteni levivat. Raske keemiline uni sulgub jahuse pilvena tema teadvuse ümber.

*

      Kaks tundi hiljem avab Erik tasa silmad kahvatus aovalguses, mis kardinate vahelt sisse pressib. Kohe hakkavad öised pildid mööda lehvima: Simone süüdistused ja poisike, kes lamab haiglas, sajad noahoobid valendaval kehal. Sügavad haavad kuklal, kaelal ja rindkerel.

      Erik mõtleb kriminaalkomissarile, kes tundus olevat veendunud, et kurjategija tahtis mõrvata tervet perekonda. Esmalt isa, siis ema, poja ja tütre.

      Kõrval öökapil hakkab helisema telefon.

      Erik tõuseb, kuid vastamise asemel tõmbab kardinad akna eest ja kissitab vastasmaja fassaadi suunas silmi, ootab viivu, püüdes mõtteid koondada. Tolmujutid aknaruutudel paistavad hommikupäikeses selgesti silma.

      Simone on juba ära galeriisse läinud. Erik ei mõista tema reaktsiooni, miks ta pidi hakkama Daniellast rääkima. Ta juurdleb, kas põhjuseks pole ehk midagi hoopis muud. Näiteks tabletid. Erik on teadlik, et raskekujuline sõltuvus ei ole temast enam kuigi kaugel. Ent ta peab magada saama. Haigla öised valvekorrad on ta une ära rikkunud. Ilma tablettideta ootaks teda kindel hukk, mõtleb ta kätt äratuskella järele sirutades, ent ajab selle põrandale.

      Telefon jääb vait, kuid ainult natukeseks ajaks, hakates siis uuesti helisema.

      Erik kaalub, kas minna Benjamini juurde ja heita poja kaissu, äratada poiss tasakesi üles, küsida, kas ta nägi midagi unes.

      Erik haarab öökapilt telefonitoru.

      “Erik Maria Bark.”

      “Tere, siin Daniella Richards.”

      “Oled sa veel neuroloogias? Mis kell üldse on?”

      “Veerand