Hüpnotisöör. Lars Kepler

Valgusfoor läheb roheliseks ja tema taga olevad autod hakkavad tuututama. Ta sõidab krišnaiitide restorani ees asuvasse bussipeatusesse, raputab telefoni välja ja helistab tagasi.

      “Siin Joona Linna – sa helistasid mulle äsja.”

      “Jah, väga hea,” ütleb politseiassistent Ronny Alfredsson. “Me ei tea täpselt, mida peale hakata.”

      “Kas rääkisite Evelyni poisi Sorab Ramadaniga?”

      “Nii hästi meil ei läinud.”

      “Töö juurest vaatasite?”

      “Mitte selles pole asi,” ütleb Ronny. “Ta on siinsamas korteris, aga ei taha lihtsalt lahti teha, ta ei taha meiega rääkida. Karjub, et me peaks uttu tõmbama, et me segame naabreid, et me ahistame teda, kuna ta on muslim.”

      “Mis te talle ütlesite?”

      “Mitte sittagi, ainult seda, et meil on ühes asjas abi tarvis – tegime täpselt nii, nagu sa käskisid.”

      “Saan aru,” kostab Joona.

      “Kas murrame ukse maha?”

      “Ma tulen sinna. Jätke ta seniks rahule.”

      “Ootame siis välisukse juures autos?”

      “Jah, tänan.”

      Joona paneb vilkuri tööle, teeb tagasipöörde ja leiab Dagens Nyheteri torni järgi juhindudes tee üle Västerbro silla.

      Pimeduses säravad kõik linna aknad ja tuled nõnda, et taevas paistab selle kohal kummuvat halli uduse kuplina.

      Ta mõtleb taas mõrvapaiga ülevaatusele ja veidrale mustrile, mis sellest esile koorub. Mõned asjad paistavad omavahel lihtsalt seostamatud. Heleneborgsgatanil punase tule all kasutab Joona juhust ja avab parempoolsel esiistmel lebava mapi. Ta lehitseb kiiruga spordiplatsil tehtud fotosid. Kolm dušši ilma vaheseinteta. Fotoaparaadi välk läiklemas valgel kahhelkivil. Ühel pildil on näha puust varrega põrandakraabits seina vastas seismas. Kummiriba ümbritseb suur vere- ja veesegune loik, kust paistavad juuksekarvad, plaastrid ja pudel dušigeeli.

      Põrandal äravooluava juures lebab terve käsi. Paljastunud liigesepea on ümbritsetud sidekoest ja katkilõigutud lihaskiududest. Duširuumis lebab ka murdunud otsaga jahinuga.

      Kompuutertomograafia abil leidis Nõel noa otsa üles – see istus kinni Anders Eki vaagnaluus.

      Köndistatud keha on jäetud põrandale puust pingi ja mummulise metallkapi vahele. Varnas ripub punane tuulepluus. Kõikjal veri – põrandal, ustel ja pinkidel.

      Joona trummeldab sõrmedega roolile, oodates fooritule vahetumist, ning mõtleb, et tehnikud võtsid üles palju jälgi ja kiude ja juuksekarvu ja sõrmejälgi. Tegemist on sadadelt isikutelt pärit üüratu DNA-kogusega, ent veel pole saanud midagi seostada Josef Ekiga. Palju kogutud DNA-st oli määrdunud ja segaskeemid nii keerulised, et kriminaaltehnilises laboratooriumis olid analüüsid raskendatud.

      Ta seletas kriminaaltehnikutele, et nad peaksid keskenduma Josef Ekilt isa vere otsimisele. Suur kogus teiselt kuriteopaigalt pärit verd, mis kogu tema keha kattis, ei tähendanud midagi. Ridamajas olid kõik lamajad üksteise verega koos. Et Josefi kehal leidus tema õe verd, ei olnud imelikum kui see, et õe kehal tema verd leidus. Ent kui nad leiaksid Josefil isalt pärinevat verd või Josefi jälgi spordiplatsi riietusruumis, saab teda siduda mõlema kuriteopaigaga. Kohtus süüdistamiseks piisab tema seotusest riietusruumis toimunuga.

      Juba Huddinge haiglas sai Sigrid Kransi nimeline arst Linköpingist asuvast Rootsi kriminaaltehnilisest laboratooriumist, kus Rootsimaal DNA-analüüse tehakse, korralduse säilitada kõik Josefi kehalt leitavad bioloogilised jäljed.

      Högalidi pargi juurest helistab Joona Erixonile, väga paksule mehele, kes on Tumba mõrvapaiga ülevaatust sooritanud vastutav kriminaaltehnik.

      “Lõpeta ära,” vastab raske hääl.

      “Erixon?” naljatab Joona. “Erixon? Kas elumärki saab?”

      “Ma magan,” kostub väsinud vastus.

      “Sorry.”

      “Ei, aga tegelikult olen ma teel koju.”

      “Kas leidsite riietusruumist Josefi jälgi?” pärib Joona.

      “Ei.”

      “Muidugi leidsite.”

      “Ei leidnud,” vastab Erixon.

      “Ma arvan, et sa ajad pada.”

      “Eksid,” ütleb Erixon rahulikult.

      “Oled sa meie Linköpingi sõpru piisavalt pigistanud?” küsib Joona.

      “Kogu oma keharaskusega?” kostab Erixon.

      “Ja edasi?”

      “Nad ei leidnud Josefilt jälgegi isa DNA-st.”

      “Ma ei usu neid ka,” ütleb Joona. “Ta oli kuradimoodi kokku mökerdatud selle…”

      “Mitte tilkagi,” katkestab Erixon.

      “Ei või olla.”

      “Igatahes tundus neil seda öeldes sittakanti hea meel olevat.”

      “LCN?”

      “Ei, mitte mikrotilgakestki, mitte midagi.”

      “Kuule… meil ei saa nii kuradi kehvasti vedada.”

      “Saab küll.”

      “Ei.”

      “Sa pead selles punktis ikka järele andma,” ütleb Erixon.

      “Heakene küll.”

      Nad lõpetavad kõne ja Joona mõtleb, et see, mis võib sarnaneda mõistatusega, oleneb mõnikord lihtsalt juhusest. Mõrtsuka toimimisviis tundub mõlema paiga puhul kattuvat: hullunud noahoobid ja agressiivsed katsed surnukehasid tükeldada. Seepärast on väga veider, et Josefilt ei leitud isa verd, kui poiss tõesti mõrtsukaks osutub. Sel juhul oleks ta pidanud olema verega nii koos, et äratanuks tähelepanu, mõtleb Joona ja helistab taas Erixonile.

      “Jah.”

      “Mul tuli üks mõte.”

      “Kakskümmend sekundit hiljem?”

      “Kas te naiste riietusruumi otsisite läbi?”

      “Seal pole keegi käinud – uks oli lukus.”

      “Ohvril olid ilmselt võtmed.”

      “Aga…”

      “Vaata naiste duširuumi äravooluavasse,” ütleb Joona.

      Tantolundenist mööda sõitnud, keerab Joona jalgteele ja peatub pargipoolsete kõrgmajade ees. Ta juurdleb, kus teda ootav politseiauto seista võiks, kontrollib aadressi ja kaalub võimalust, et Ronny on koos kolleegiga hoopis valele uksele koputanud. Ta nägu läheb naerule – see seletaks Sorabi tahtmatust neid sisse lasta, kuna sel juhul ta nimi polegi Sorab.

      Õhtune õhk on jahe. Joona kõnnib kiirel sammul maja välisukse poole ja käib mõttes läbi sündmuste kulgu ridamajas, nagu Josef seda hüpnoosi all kirjeldas. Kui see kirjeldus tõele vastab, ei tee Josef sel ajal midagi, et oma kuritegu varjata, ta ei kaitse ennast. Ei mõtle tagajärgedele, vaid laseb endal üleni verega määrduda.

      Joona mõtleb, et Josef Ek kirjeldas hüpnoosis olles üksnes teda vallanud tunnet, segast ja raevukat märatsemist, sellal kui ta puhtfüüsiliselt, väljastpoolt vaadates, kohapeal, oli tegelikult väga kontrollitud, tegutses metoodiliselt, kandis kogu keha katvat kummiülikonda ja käis enne ridamaja juurde sõitmist naiste riietusruumis duši all.

      Ta peab rääkima Daniella Richardsiga, saama teada, millal Josef Eki seisukord arsti arvates piisavalt paraneb, et teda oleks võimalik üle kuulata.

      Joona läheb välisuksest sisse, võtab telefoni ja näeb maleruudustikuks laotud kahhelseina mustadel ruutudel iseenda nägu. Heledat, külmavõetud nägu, tõsist pilku ja blonde turris juukseid. Lifti eest helistab ta uuesti Ronnyle, kuid ei saa mingit vastust. Võib-olla tegid nad